See teema jäi tegelikult juba eelmisesse nädalasse. Puutusin kokku kahe lapsevanemaga, kelle arvates väljendab nende laste naer justkui seda, et lapsed pole viisakad. Mina muidugi avaldasin kohe oma arvamust - et kuidas on võimalik, et naer muudab lapse automaatselt ebaviisakaks?
Esimene olukord oli siis selline, kuidas kirjaldasin lapsevanemale seda, et nägin trenni käigus, kuidas tema lapsed naerukrampides põrandal maas olid. Selle peale kostis lapsevanem: "Minu viisakad lapsed?" Mina siis vastasin, et jah, tema viisakad lapsed, kes ka sedasi naerdes olid jätkuvalt viisakad, sest neil oli lihtsalt nii lõbus trennis olla ja see naermine ei toimunud kellegi teise arvelt, ei tehtud kellegi teise kulul nalja.
Teine olukord oli selline, kus olin ühe perega koos õues ühiselt ringi liikumas ja peretütar siis naeris nii, nagu tema jaoks õige tundus. Ja selle peale siis noomis ema teda: "Vähemalt kodust väljas võiksid oma sellist naeru talitseda!" Mina siis ütlesin, et miks ta sedasi naerda ei tohi, kui talle see just nõnda sobib või kui ta arvab, et just selline naer on see, mida ta naerda tahab. Selle peale öeldi mulle, et viisakad inimesed niimoodi ei naera. Aga eks üldist meeleolu arvestades oligi see naer vast veidi kohatu - sest kuigi tegelesime selle pere lemmiktegevusega, olid näod enamasti ikka mossis, väljanäidatud rõõmu oli selle napi tunni sees vaid väga vähe...
Eks ma olen ennegi seda näinud, kuidas vanemad ikka püüavad oma laste käitumist korrigeerida, kuigi selles, kuidas lapsed käituvad, pole suurt midagi taunimisväärset, lapsed on lihtsalt sellised, nagu nad on, kellelegi sellega halba tegemata, samas, ma mõtlen praegu, jäävad tähele panemata need hetked, mis tõesti vajaksid sekkumist. Aga eks need on erinevate inimeste vaated erinevatel seisukohtadelt ja minul on võimalik sekkuda, kui tunnen, et midagi on valesti, ja öelda välja ka see arvamus, kui ma ei saa, miks sekkuma asutakse...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar