Esmaspäev, 28. november 2011

Selline elu mulle meeldib!

Mulle on ikka meeldinud tegutsemine, ootamatud olukorrad ja kiiret reageerimist nõudvad asjad. Elu pakub mõnikord võimalusi, et saad kõike seda. Nõnda ka tänane hommik. Hetk aega ja otsustatud ning asusingi tegutsema. See, mis sellest kõigest välja tuli - lõppkokkuvõttes ju midagi head - oli muidugi muigamapanev. Lihtsalt avastada enda juurest seda, et kui ma juba juhtimise enda kätte võtan, siis pole ükski takistus piisavalt kõrge, et seda ületada ei saaks. Lihtsalt lähen ja teen asja ära. Hea on, kui need, kellega on vaja sellistel juhtudel koos toimetada, on abivalmid ega hakka mingit jura ajama. Aga võib-olla oli asi vaid selles, et teadsin õiget inimest, kelle käest küsima minna. Ta mõistis hetkega olukorda ning tegi kõik endast oleneva, et ma saaks edasi toimetada.

Aga hommik kogu oma toimekuses oli erutav ja andis tunde, et elan ja suudan ja oskan. Kiiresti ja efektiivselt toimetada. See oli hea tunne, võimalus tunda ennast vajalikuna just selliste omaduste pärast.

Otsustatud!

Võtsin laupäeval vastu otsuse. Väga lihtsa otsuse. Selle, et ma ei kavatse enam oodata-vaadata-loota, vaid teen ära need asjad, mida ma õigeks pean ega hooli hetkekski sellest, milleni need välja viivad. Kaua ma seisan ühe koha peal paigal ja tuimalt tammun. Nüüd siis on asi sedasi, et teen täpselt seda, mida heaks arvan ega lase ennast kõigutada vastuväidetest, õelatest märkustest.

Ja keda siiani on püütud hoida, siis see asi on nüüd ära lõpetatud. Ei ole siin midagi niimoodi, et võtad suure vorsti ise midagi vastu andmata - pole vorsti andnud, ei saa ka ise midagi.

Pühapäev, 27. november 2011

Taaskord üks raamat

Taaskord on üks raamat, mille võtsin ja lugesin. Tundus, et juhuslikult. Kaanelt kirjaniku kohta täpsemalt teada saades tundsin ära ja tuli meelde. Riikka Pulkkinen on see noor kirjanik, kelle esikromaan minusse oma jälje jättis. "Tõde", mida siinkohal heameelega tsiteerin, on minu jaoks hämmastuste maailm - nii noor inimene ja nii läbinägelik, märkaja ja tähelepanija. Tuleb soov tänada sellise sisuka elamuse eest!

...

Laste reaalsus koosneb unedest ja mängudest. Märkamatult põimub sekka vale. Või äkki on sedasi kõikide inimeste tegelikkusega. Uned, mängud, valed.

...

Ta oleks tahtnud Annale öelda: tee endale muretutesse päevadesse kodu. Need on uni, kuid praegu veel ei pea sa ärkama. Kümme aastat ja sa ärkad, veel viis ja sa võitled oma ärkamisele vastu, veel kümme ja sa jääd rahule sellega, mis sul on. See pole halb asi, see on õnnetusest kaugel. Tegelikult on see õnne uus vorm, ja sa hoiad seda au sees samapalju kui varasemaidki õnnetundeid. Sul tuleb ikka veel ette neid hetki, mil sulle tundub, et maailm pakub sulle ennast nagu kinki. Kuid need pole enam samasugused. Sa jälgid maailma nagu maali, millele on andnud raami aeg, aja kogemus, ja sina naudid seda teisel viisil kui varem.

...

Inimesed olid valmis minema läbi ükskõik milliste kannatuste, et saada endale tavalisi päevi. Kasvõi sada päeva. Või kümme. Või ühe, kui rohkem ei anta. Ühe päeva, mil saaks tõusta, astuda uksest välja, teha tähelepanekuid ilmaolude kohta ja planeerida lõunat või kokkusaamist või hellitada pelgalt kavatsust läbi kesklinna jalutada.

...

Olin juba unustanud selle usalduse, mida jagavad kõik lapsed, sest rohkem nad ei tea: sündides saadud usk sellesse, et kõik läheb hästi. Mingil eluhetkel jäädakse sellest ilma, paratamatult. Kui veab, tuleb see tagasi. Tulevad inimesed, kes võtavad teki all, magamistubades kaissu, sirutavad laudade alt oma käsi, ja nendega koos võib uuesti õppida selgeks selle, millest jäädi koos lapsepõlve kadumisega paratamult ilma.

...

Kui lased endast lahti ja oled samaaegselt hirmunud ja rõõmus. Mõistad, et tagasiteed pole, et kõik on juba põhjalikult muutunud. Mõistad, et enam pole sa selles kohas, kus enda arvates olid, vaid juba teel uue koha suunas.

...

Kogu oma alastuses pole inimelu puhul asi milleski muus kui lootuses. Mitte milleski muus kui armastuses, mida ka maailmast muserdatud ja murtud inimesed teiste arvele kannavad.

...

Aga ta on üks nendest, kes mõtlevad, et mitte kellegi võimuses pole armastust vältida. Ta on üks neist, kes mõtlevad, et keegi pole nii rikas, et võiks armastusest mööda minna. Seetõttu hoiab ta ukse lahti.

...

Kuidas ta enne ei teadnud, et armastus on haigus või sõtluvus, vältimatus olla teise lähedal? Miks ta pole tundnud seda koos Elsaga, kas seetõttu, et nad on alati kuulunud teineteisele? Tal on tunne, et kui ta ei saa olla minu oma, siis ta hukkub. Kui ta ei saa asuda mu sees, minus, lakkab ta olemast. Kui ta ei saa hommikul näha mu naeratust, kui ma olen veel omajagu poolunes, võiks ta samahästi panna maailma sulgudesse.

...

Keegi ütles, et ma armastan teda, aga see oli liialdus, sest ta hoiab mu südant tolmukübemete ja peenraha vahel plekkkarbis.

...

Ma pole õppinud, kuidas öelda kellelegi pärast jah-i ei. Kui kord juba armastad, siis avad ennast igaveseks teisele, annad enda tervenisti.

...

"Maailm muudab inimesi," ütleb tema. "Kogemused muudavad. Olen hakanud mõtlema, et selles maailmas pole armastusel kohta."
Ta pöörab pead, ta ei suuda Saarat vaadata, kui ütleb:
"Maailm on üles ehitatud teiste reeglite järgi."
"Missuguste teiste reeglite?"
Ta laseb peal kuklatoe vastas puhata, öeldes hooletult, taotledes ükskõiksust:
"Teistsuguste. Realistlikumate, tõelisemate."
...
"Sa ei usu enam armastusse."
...
"Aja oma asjad korda, või sinust saab kõige kurvem inimene maamunal. Mitte keegi siin ilmas ei saa pidada armastust lapsikuks ja usku muutustesse valeks."

Kolmainsus

Tänasel vihmasel päeval oli meid seal kolm: meri, muul ja mina. Tänane kolmainsus. Kõik eraldi, aga siiski omavahel kaunikesti seotud. Meri tuli mühinaga vastu muuli, müraki vastu kive, siis ümber muuli nurga, siis muuli peal olevate rehvide vahelt läbi, siis üle muuliplaatide voogamas, siis ümber trifiidi ja lõpuks slipi peale mühiseva lainena. Polnud eelmine tsükkel veel korralikult lõpuni jõudnud, kui juba uus doominokivide rivi meenutav laine peale tuli. Minu osaks oli seda lõbu nautida ja muudkui ennast keerutada. Pani see asi mind peaaegu vaimustusest kilkama, niisuguse ärevuse tõi hinge see looduse vallatlemine.

Laupäev, 26. november 2011

Kui mõte jookseb kinni

Täna nägin pealt sellist stseeni, kus kassapidajal jooksis mõte täiesti kokku, kui ostja talle 500-eurose rahatähe ulatas. Vahetusraha küsimine üldisest süsteemist õnnestus tal väga kenasti, aga edasi toimus juba totaalne mõtte kinnikiilumine.

Esmalt andis ta lahtivahetatud 500 eurot ostjale, kes siis pidi talle vajalikud 150 eurot andma. Siis võttis kassapidaja ja kontrollis saadud 100-eurose rahatähe (sellesama, mis oli talle saadetud poe enda poolt) vajalikus masinas üle (mille peale mina peaaegu kõva häälega naerma oleks hakanud).

Siis läks tal veel terve hulk aega, et selgeks saada, palju ta siis veel peaks ostjale raha tagasi andma, kui arve on 134 eurot ja natuke peale. Mina sain kiirarvutuse tulemusena 15 ja natuke sente peale. Kassapidaja aga vajutas kassaaparaadis veel miskit nuppu, mille tulemusena lõi ette number 132 ja mõned sendid ning siis alles sai ta sisestatud 150 eurot saadud rahasummana, mille tulemusena pakkus aparaat talle, et ta peaks tagasi andma 17 eurot ja mõned sendid. Algul võttis müüja sellise summa välja, siis aga sai aru, et nii see ikka vist päris ei ole ja andis 10 eurot ja siis müntides veel mingi summa - võib-olla sealt tuli 15 eurot kokku, seda ma ei suutnud märgata, aga peale pikka arvutamist ja kalkuleerimist ei ole mina päris kindel, kas ta ostjale just selle õige summa tagasi andis.

Vaat sedasi võib juhtuda, kui mõte konkreetselt kinni jookseb. Ega ka mina järgmise ostjana tema elu kergemaks ei teinud - teades, et mu arve on 82 senti, andsin talle ühe 50-sendise, ühe 20-sendise, ühe 5-sendise ja neli 2-sendist. Selle kokkuarvutamiseks, et tulemus on 83 senti, läks tal vaja kolme ülelugemist. Hakka või tõesti uskuma, et matemaatika ongi ületamatult raske teadus.

Reede, 25. november 2011

Hingata!

Sa oled nii armas, kui sa vihane oled. Sa oled nii kena, kui sa närvi lähed. Miks ma ei suuda end sinuga vabaks lasta? Miks ma piinan sind? Miks ma pean soomusrüü ja kahe padrunivöö all veel korsetti kandma? Miks ma takerdun kõige tühisematesse asjadesse? Kurat võtaks, otsi konserviavaja välja! Vaata oma noakarpi, ma olen kindel, et leiad midagi, mis mul hingata laseks.
/Koos, see on kõik; Anna Gavalda/

Eks see on ka põhjus, miks ma kolmandat nädalat juba kohutava köha käes vaevlen. Teadjamad inimesed räägivad, et kopsupõletik pidi sellest tulema, et inimene vabalt ei hinga (mitte, et mul seda põletikku oma teada oleks, aga köhimine on nii kaugele jõudnud, et ribid lausa valutavad). See köha ongi hingamisraskused selgesti välja toonud - magamata ööd, sest hingamine on väga vaevaline tegevus.

Kuhu siit on veel edasi minna (kõik viimased aja asjad sisaldavad järelliiteid "-raskused" ja "-häired")? Et kui oli juttu haigeks olemisest, siis minu ****haige olemine ongi nüüd nii kaugel, et ma olengi täiesti haige. Vaat sedasi võib minna, kui haigus sügavale sisse tuleb. Kuidas saada võluva tervekssaamise teele?

Tuul, mis muud!

Ikka ja alati on mul selline tunne, et kõik tormid tulevad edelast. Eks ma siis alati kuulen, kui torm tuleb. Aken annab tormi ära - mürtsub ja naaksub. Selline tunne on mul ka praegu, kui tuul mu akna kallal kolistab. Tuleb sealt edelast ja otse mu akna peale. Vaatasin ilmaennustust, tuleb ka ülehomme öösel samast kandist.

Tuul on praegu päris kenake, laulab täiel häälel. Üks jaht nimega "Tuulelaul" on praegu müügis - tea, kuidas tema ka tuule käes laulab... Või ehk peaks ise tema laulu kuulama hakkama? Laul võib olla hinge jaoks, aga värv pole küll päris SEE.

See sein

Ikka ja jälle on see sein siin ees. Sõltumata olukorrast ja asjadest. Sein on ees, mis takistab mind edasi liikumast, edasi liikumast sinna, kuhu tahaksin minna. Kui ma tunnen, et sein on ees, siis ma isegi ei hakka minema. Miks peaksin hakkama ennast jõuga kusagilt läbi suruma?

Nii see asi on ja nii ta ilmselt ka jääb. See sein siia ette. Ma tean, et see sein ei ole minu loodud. Ma tean, et minu pärast ei peaks seda seina olemas olema. Aga mis seesugune teadmine mulle ikka annab? Mitte kõige vähematki.

/Kas tõesti siis antipaatilised võimed? Kuhu kadusid sümpaatilised võimed? Telepaatilistest rääkimata.../

Esmaspäev, 21. november 2011

Mis Sa siis vahid?

Jah, tõesti. Mida Sa vaatad, kuidas ja mida keegi teine vaatab? Mis on Sinul sellega asja? Ei ole ju mitte midagi ja igaüks vaatab täpselt seda, mis tema silmale ilu pakub. Mis on iseenesest ju täiesti normaalne.

Silmailu, ilus loodus - need ei ole sõnad, mis võiksid minuga kuidagigi kokku käia. Ja seetõttu oli see pealtnähtud vaatamine iseäranis selgelt esile hüppamas.

Kunagi rahustasin ennast sellistel hetkedel sellega, et ehk on minu juures sellist sisemist ilu ja soojust, mis võiks ehk mõju avaldada. Naiivne olin ma toona, tõeliselt naiivne. Nüüd olen targem ja kuigi lasen oma valvsust vahel uinutada, tõde ei saa mu silmade eest siiski miski varjata.

/Kõik asjad algavad ja lõppevad inimeses endas, ka see, mida üks või teine asi endaga kaasa toob. Nii olen minagi täna iseenda lõksus, millest ma välja ei oska saada.../

PS Tean ka, miks vaatasin - põhjus oli sootuks teine ja eks seetõttu ka nägin liikuvat pilku ning tabasin mõtte selle tagant. Liiga palju on tekkinud neid vaatamisi viimasel ajal, hakkab juba muster tekkima. See peaks ju ka olema märk millestki?

Pühapäev, 20. november 2011

Kui ei ole...

Saan aru, et mul pole mitte mingisugust kattekihti. Nii, kui tuleb väline mõjutaja, reageerin sellele koheselt ja tundlikult. Iseäranis tundlik olen aga mõne inimese suhtes. Nõnda leidsin ennast arutlemas, kui avastasin eneses peegelduse sellest, mis teises inimeses toimus, kuidas ta toimetas ja milline oli tema olek.

Näedsasiis

See ongi see asi, millest ma räägin. Kuidas ma satun ikka ja jälle sellisesse seisu? Ise sellest aru saamata leian ennast korraga kahe jalaga ämbrist ja ikka suurema kolinaga edasi tormamas.

Selle peale tahaks ainult paluda ühte - mõni inimene võiks rakendada oma 3S(suudlustega suu sulgemise)-oskust. Aga laseme muudkui edasi, kuni tuleb lause: "Me läheme kohe kaklema!" Et ikka kõik teised ka aru saaksid, kuhu ma olen koperdanud.

Reede, 18. november 2011

Pisike pedant

Jälle tundsin, kuidas minus pisikene pedant välja lõi. Ise muidugi mõtlesin, et kas ma siis tõesti olengi nii väiklane, et inimesi nende riiete korrektsuse järgi hindama hakkan. Aga teha ei olnud mitte midagi, kui nägin, et meesterahval oli seljas täiesti kortsus triiksärk. Minu peas tekkis ainult üks küsimus: "Kuidas sai naine ta sedasi kodust välja lasta?" Ise seejuures täiesti kenasti aru saades, et inimesed ei pruugigi sedasi üksteise välimuse peale hommikuti enne kodust väljatulekut vaadata ega midagi seesugust üldsegi märgata. Võttes samal ajal igasuguse enese välimuse eest hoolitsemise kohustuse meesterahva pealt ära, taipan ise siinkohal absoluutselt suurepäraselt. Aga kuidas see särk üldse nõnda kortsuliseks sai ja miks ta triikimata oli, see on muidugi omaette küsimus.

Eks analoogne on olnud teema ka, kui olen näinud, kuidas lapsi lastakse kodust tulema ilma, et neil ilmale kohaseid riideid seljas oleks. Mina küll midagi seesugust endale lubada ei saaks ja nõnda läks mu üks kampsungi eelmisel nädalavahetusel ühe lapsega kaasa, sest ema polnud vaadanud, kas ta ikka võttis sooja riide kodust väljaminnes kaasa või mitte.

Veidi kõhklev

Seisin ja olin kõhklev, sest ma ei teadnud, mis juhtuma hakkab. Mulle oli räägitud asjadest teistmoodi. Nõnda polnudki ma suure entusiasmiga asja juurde asumas. Läks aeg edasi, tuli välja, et vahepeal on asjaolud muutunud ja kõik saab toimuma sootuks teisiti.

Minu peas tekkis üks küsimus: "Miks?" Millest tekkis see vajadus asjad nüüd sedakorda sedapidi ümber korraldada? Sest ilmselgelt olid asjalood esialgsetest plaanidest kõrvale kaldunud ja muutunud hoopis millekski muuks. Minu süda muidugi hõiskas, sest sai nii, nagu mul parem oli. Ja veelgi enam hõiskas mu süda, kui võisin õhkõrnalt aimata, et mina olin see põhjus, miks plaanid just sedasi ringi tehti.

Sügavasse auku

Ma teadsin, et see hetk tuleb. Olin juba pikalt selle poole teel. Niipalju ma iseennast ikka tunnen ka. Ja siis, ühel täiesti ootamatul hetkel, kukkusingi auku, sügavasse auku. Taipasin, et see oli hetk, mil kõik viimase aja rasked koormad ühel momendil kokku said ja mind endaga kaasa tõmbasid. Ilma igasuguse ettehoitamiseta varises kogu mu maailm kokku, vaprus sai otsa ja nõrkus murdis täie raginaga sisse.

Ja siis tuli see teadmine minu sisse, see, mida olin varemgi tundnud - et nüüd ja praegu tunnen vajadust, et minu eest seistaks ja minu eest hoolt kantaks. Võtsin telefoni ja helistasin, lausudes sisuliselt vaid ühe lause: "Ma tahtsin lihtsalt Sinu häält kuulda..." Nii lihtne see kõik oligi, ühelt ja teiselt poolt. Ja sedasi saingi kiire vaevaga august välja, sest sain kuulda seda häält, mis, ma teadsin, annab mulle taaskord kindla pinna jalge alla.

/Ma ei tea, kas teen ennatlikke järeldusi, aga sain tunda, et mind minu kõne peale veelgi rohkem enda hoolde võeti. Nii armas, nii hea, nii mõnus!/

Teisipäev, 15. november 2011

Palju lihtsam...

Nüüd, kus need aastaid kestnud sisemonoloogid ei ole enam vaid mu enda teada, on palju lihtsam, on järeldus, milleni jõudsin. Vaatasin, mismoodi ja mida ma rääkisin ning taipasin, et tõesti, kõik see, mis vajas minu seest väljasaamist, on nüüd väljasaanuna andnud ka mulle endale võimaluse rääkida asjadest, mis on olulised, ilma keerutamiseta, peitmiseta, varjamiseta. Hoopis kergem on nüüd oma selged mõtted ritta laduda ja nad ka välja öelda. Teades, et see, kellele neid ütlen, teab, mis on minu sees toimunud ja millised on need emotsioonid, mida ta minus esile kutsunud on.

Hea tulemus!

Sõltumata sellest, mis on sisuline tulemus, olen ma juba praegu rahul saavutatuga. See, mis minu silme all toimunud on, on lihtsalt tore.

Vabadus, ulakus, energilisus, julgus. Kõik, millest olin nii kaua puudust tundnud, on nüüd jälle olemas. See kõik annab tunnistust sellest, et minu sisemine tahe oli täiesti õige.

/Ja ma olen saanud aega, seda, hindamatu väärtusega, aega. Tahaks vaid lausuda: "Nii on hea! Nüüd on hea!"/

Õiged küsimused

Eks elu õpetab seda, et tuleb küsida õigeid küsimusi. Kui küsid õigeid küsimusi, siis saad ka õiged vastused, need vastused, mida oled saada soovinud.

Kuna küsimus oli: "Kes tuleb?", siis vastasin ilma pikema mõtlemiseta: "Mina tulen!"

Küsimuse oleks saanud küsida ka teisiti: "Kas tuled?", siis oleks saanud vastata "Tulen!" või "Ei tule!"

Kavalalt seatud küsimus oli aga piisavalt neutraalne ja samas andis selge märgi selle kohta, millele tegelikult vastust saada taheti.

Küsimus, mida polekski pidanud küsima, sest vastus oli juba enne ära öeldud, aga ju siis oli kinnitust vaja, et asjalood tõesti sedasi on, nagu nad pealtpoolt paistsid.

Ikkagi see tunne...

Kõik need sõnad, mida Sa ütled, tekitavad minu sees ikka ja alati selle tunde. Selle tunde, et Sa asetad mind kuhugi kõrgemale, pjedestaalile. Millest see küll tuleb, et Sinu sõnadel selline mõju on? Ka nüüd, taaskord, oled Sa seda teinud. Lihtsalt, paari lausega, oled võtnud ja loonud selle õhkkonna, milles ma hõljuda võin.

Iseenesest on see tunne ju hea, aga kuidagi jääb selle tulemusena meie vahele mingi distants, Sa justkui ei ulatuks minuni, selle iseenda loodud ülistamistunde tulemusena. Kuigi ma tean väga hästi, et minu suhtumine Sinusse on täpselt samasugune (ja ilmselt olen ise Sinus samasuguse tunde loojaks).

Kummaline on see tunne, mis õhus on. Kas see on seletuseks ka kõigele toimuvale?

Säravate silmadega laps

Nädalavahetus oli igati meeliülendav. Kui saad lihtsate vahenditega vähemalt ühe lapse paar päeva teha selliseks, et tal on hea olla ja ta silmad säravad peas, siis mida enamat saad veel tahta? Niisugune suurepärane üllatus oli siis nädalavahetusel minu jaoks varuks. Võimalus olla ühe lapse jaoks hea ja mõnus kaaslane. Olla temaga koos, hoolitseda tema eest ja rõõmustada teda oma seltskonnaga.

Võin kergendatult ohata

Nüüd, kus kõik käigud on ära käidud, võin kergendatult ohata. Need asjad, mis kippusid esiplaanile tükkima, said nüüd kõik ära tühistatud. Kõik see, mis tundus tõeks minevat, jäi lihtsalt ära. Seda peamiselt selle pärast, et ma võtsin ohjad enda kätte ja asusin võitlusesse. See ehmatas otsustajad niivõrd ära, et nad minust nüüd kauge kaarega ringi on läinud.

Selle kõige üle on mul aga suuresti hea meel. Puhtalt isiklikust vaatepunktist.

Kui aga vaadata veidi üldisemalt, siis on asi selline, et hinges on pettumus - soov anda enam on ju minu sees olemas, see, et sellest ei hoolita ja seda märgata ei taheta, teeb ikkagi veidi haiget. Aga mis seal siis ikka, tuleb sama rada mööda edasi lasta.

Kuigi-kuigi, viimane aeg on näidanud seda, milline on minu tegelik panus, ilma igasuguste formaalsusteta. Olgu siis formaalsused millised tahes, see ei tühista ära minu reaalset positsiooni ja mõju. Naljakas, iseenesest, ja muigama paneb.

Selle nädala moraal

Kuigi selgus saabus juba varem, on see nädal selgusele vaid kinnitust andnud. Selle kohta, et kui näed juba kaugelt ära, mis inimesega tegemist on, siis polegi tema poolt enam midagi enamat loota. Kuigi kusagil hingesügavuses on lootus, et on enam arukust, on enam mõistmist, on kaugele vaatamise võimet ja oskust. Aga mida pole, seda pole ja nii ongi moraal selline, et usaldada tuleb oma sisemist tarkust, mis ütleb kätte inimese põhiolemuse.

Naise juurest ei...

Naise juurest niisama lihtsalt ei minda. Ei Väikese Naise juurde, ei niisama. Sina, Mees, oled Naise omand ja kui sa arvad, et põgenemine toob sulle igatsetud vabaduse ja meelerahu, oled lihtsalt rumal. Sina, Mees, oled Naise jaoks lihtsalt vahend ja sinu vabadust ning meelerahu annab piirata teiste käepäraste vahenditega, nagu Laps, Seadus, Ühiskondlik Arvamus. See, mida sina, Mees, tahad, on su enda asi... Sa maksad kõige eest, maksad oma tegude surnud lehma, mäletamata, kas lehm ise oli punane või musta-valgekirju.

/Naine, Olavi Ruitlane/

Elavad surnud

Vaatasin vastutulevaid Inimesi ning arutlesin endamisi, kui paljud ka neist võivad tegelikult surnud olla. See, et nad jalutavad, ootavad bussi või ostavad kioskist ajalehte, ei tähenda, et nad elusad on - nad on kellegi jaoks surnud ja mädanevad püstijalu, töölt kojuteel, õhtul kodus televiisori ees ning enne und voodis väherdes.

/Naine, Olavi Ruitlane/

Teisipäev, 8. november 2011

Üks repliik

Millegipärast on juba pikemat aega minu peas ringi keerlemas üks selline repliik (arvatavasti on see pärit mõnest filmist, aga ma praegu küll ei suuda meenutada, mis film see täpselt olla võis - arvan, et "Jerry Maguire", aga ma pole selles sugugi kindel):

You looked outside the way I felt inside.

Täpselt selline määratlus kehtib praeguse olukorra kohta. Keda määratleb sisu ja keda määratleb vorm, seda peab igaüks ise vaatama, aga võrdlusmoment on minu peas esile kerkinud.

Anna andeks

Kuna ma ise olen praegu võimetu midagi kirjutama, kummitab mu peas siiski see lugu, mida internetist leida ei õnnestunud, aga mille sõnad siinkohal ümberkirjutamiseks võtan. "Paha Polly" lugu "Anna andeks", viisi ja sõnad on kirjutanud Liana Kolodinskaja:

Ühe hetkega sa purustasid linna,
mida ise sa ehitanud olid kaua.
Keegi ütles kord, et näkku ju ei lööda -
palun jäta siis mul hingamiseks ruumi.

Jäta endale kõik sõnad, mida sa ei mõtle tõsiselt.
Miks ei hoia sa head, mis meile antud.
Ma ei suuda tõesti rohkem enam taluda,
seda, et mu süda sinu pärast valutab!

"Anna andeks" on raske ju öelda.
"Anna andeks" on liiga palju palutud.
Miks ei saa kõik hästi minna?
Anna andeks, on liiga palju talutud.

Jälle lasid mul end liiga kaua, kaua oodata.
Kella tiksumine peast mind tahab segi ajada.
Tornid kirikutel ammugi on kokku varisend.
Linnamüüridest on jäänud ainult tolmund varemed.

Vaatan, aga ei näe

Kunagi oli üks vale, mida tahtsin hirmsasti uskuda. Oli midagi seesugust, mida mul oli vaja kuulda ja oli keegi, kes mulle seda ütles, inimene, kelle sõnad minu hinges tormi esile kutsusid.

Kuid nüüd, kus aeg on edasi läinud, saan aru, et see kõik oli üks suur vale. Sest kui mina vaatan, siis ma ei näe seda, millest räägiti. Pigem näen kõike muud ja kusagilt ei paista välja see, mida toona uskusin.

Ikka tahad ju uskuda midagi seesugust, mida hingepaituseks vaja on. Aga tegelikku seisu ei saa mitte millegi taha ära peita. Niiet, teen silmad lahti ja vaatan ja pean ilmselt leppima, et see, mida kuulsin, ei ole tõsi, ja minule pole sellist asja ette nähtud.

Mida veel?

Repliik metsarajalt: "Noh, tüdrukud, jätsite mehed koju õlut jooma?"

SMS telefonis: "... Sinu ilu heaks!"

Kuidas palun? Kes on teile andnud sellise õiguse? Kust tuleb see jultumus?

Ja ikka on nii, et igal sammul laotatakse ette see tõde, mida ignoreerida püüad ja millelt mõtteid eemale viia. Aga pole pääsu kuhugi, tõde tuleb ikka koju kätte, page palju tahad...

Mõnikord on valus olla niivõrd kaugel sellest standardsest ja ühiskonnas heakskiidetud keskmisest inimesest. See teeb lihtsalt haiget, mida kõike eeldatakse ja peetakse iseenesestmõistetavaks.

Sealt siis tulevadki need mõtted minu pähe ja tunded minu südamesse - sobimatu, kohandumatu, hälvik.

Hämmastav on selle asja juures see, et kogu elu olen olnud õnnelik selle üle, et ma olen teistsugune, aga mida aeg edasi, sest enam saan aru, et tuleks olla tavaline, väljapaistmatu, normaalne.

Pühapäev, 6. november 2011

Saabus vaikus

Nüüd, kus kõik on öeldud, on saabunud vaikus. Mul ei olegi enam mitte midagi öelda, sest kõik on öeldud. Kõik, mis ütlemist vajas, on nüüd välja öeldud.

See on hämmastav, et kui enne oleks kogu aeg tahtnud rääkida, ühest ja teisest ja kolmandast asjast, siis nüüd ongi vaid see vaikimise soov, sest rääkida pole enam mitte millestki. Nii oligi minu poolt peaaegu poolteist tundi vaikust, kuigi oleks võinud reageerida, aga minu sees ei olnud isegi ühtegi sõna tekkimas, et vastata neile repliikidele, mis vastust ootasid.

Hingedepäev

Selleaastane hingedepäev oli mitmes mõttes eriline, vähemalt minu jaoks. Sellest sai päev, mis minu elus tähistab pöördepunkti. Kõik asjad, mis hiljem tulevad, on seotud selle päevaga. Kaks olulist teemat, mõlemad sellised, mis hingega otseselt seotud. Mõlema teemaga sai see asi nüüd siis sedasi, et minu hing on rahul. Ma olen teinud kõik endast oleneva ja edaspidine ei sõltu enam minust.

Ehk siis võikski selleaastase hingedepäeva ümber nimetada ka minu hinge päevaks. Hea, et hing sees... (või kas ikka on?)

Sedasi mulle meeldib!

Ärevus oli hinges, sest see, mis juhtuma pidi hakkama, pidi olema midagi väga hirmsat. Mõtlesin, et kas on ikka hea mõte ronida sellisesse kohta, mida juba eos kartma peaks.

Aga kõigest sellest sõltumata mõtlesin, et lähen vaatan ära, siis vähemalt tean, mis asi see on. Ja kui see asi siis pihta hakkas, siis mõtlesin, et appi, see on ikka nii kaugel sellest, mida mina oskan, et ma lihtsalt ei suudagi hakkama saada. Aga läks aeg edasi ja aina enam tundsin, et see mulle just sobibki. Nii leidsin ennast tunni möödudes juba päris kindla sammuga edasi rühkimas ja juba hakkasin teistele järele jõudma.

Ehk siis taaskord selline tõdemus, et pole mõtet asjadesse eelarvamuslikult suhtuda. Tuleb lihtsalt ära proovida (võib-olla ka mitu korda) ja alles siis oma seisukoht vastu võtta. Ja tõesti, mulle meeldib sedasi, ma saan aru, et teised on ikka mitmekordselt oma oskuste poolest minust üle, aga see annab ju suurepärase võimaluse õppida ja areneda. Lisaks veel see võimsa liikumise tunne kõrvus vihiseva tuulega. VINGE!

Neljapäev, 3. november 2011

Trikk tehtud

Mulle anti roll kätte, mängiti välja nii, et mina pean seda rolli täitma. Võtsin siis peale pikka mõtlemist selle asja ette. Tegin triki ära, tsirkust täie raha eest.

Hämmastav on see, et ma tulin sellest läbi ilma ühegi kriimuta, ilma ühegi probleemita. Kõrvaltvaataja võiks ju arvata, et kui on ambitsioonid, siis võiks tulemus ju haiget teha. Aga mul ju ei olnud ambitsioone, mul oli vajadus teha seda, mida teised inimesed arvasid, et ma võiks teha ja peaks tegema. Ehk siis läksin asjaga lõpuni välja, sest teised inimesed uskusid minusse. Usk minusse on teistel inimestel jätkuvalt olemas, aga usk minu vastasesse sai selle triki tulemusena küll minema uhutud.

Taaskord ei suuda ma ära imestada, millised on maailma teed ja mõtted inimeste peades. Ja seda ääretut elutarkust ja läbinägelikkust, mis minu sees tallel on. Ka sellistes olukordades ja selliste inimeste puhul, kellega ma isegi otseselt kokku ei puutu.

Samamoodi ei suuda ma ära imestada inimeste ääretut rumalust ja hoolimatust. Muidugi otsustame asjade üle, millest me midagi ei tea, mitte nende sisu, vaid ikka vormi põhjal.

Ja ma tean, kui häbematu oli minu küsimus (ja võib-olla ootamatu), aga mulle tegi lõbu see küsimus ära küsida. Vastus oli ootuspärane, aga mul ei olnud mitte midagi kaotada, seal, sel hetkel. Ega ole tegelikult praegugi.

/Ma tõesti ei kavatse loobuda sellest, et ma võiks sirge seljaga läbi elu astuda, seistes oma seisukohtade eest./

/On olnud suur au näha tõeliselt suurt juhti ja temaga ka koos tööd teha (saan ma praegu iseäranis hästi aru, kuigi-kuigi, hindasin teda juba tookord, kui me koos töötasime)./

Uskuda horoskoopi?

Praegusel hetkel oma elu peale vaadates tundub mulle, et justkui oleks ma aasta alguses oma selle aasta horoskoopi lugenud ja seal oleks sees olnud lause, et mind ootab ees tööalane muutus. Või luges mulle keegi selle hoopis ette?

Igal juhul on mul kuskil kuklas olemas see mälestus, et selline plaan pidavat mu elul olema. Nüüd, kui elu ongi võtnud sellise suuna, olen ma päris üllatunud ja mul tekib küsimus, et kas tõesti pean ma siis nüüd horoskoope uskuma hakkama.

Eks see muudatus sõltub suures plaanis minust, kas ja kui palju, kuigi initsiatiiv tuleb väljastpoolt, aga mina olen see, kes lõpliku otsuse vastu võtab.

Elu, elu, elu, vimkasid täis, igasse päeva...