Nüüd, kus kõik käigud on ära käidud, võin kergendatult ohata. Need asjad, mis kippusid esiplaanile tükkima, said nüüd kõik ära tühistatud. Kõik see, mis tundus tõeks minevat, jäi lihtsalt ära. Seda peamiselt selle pärast, et ma võtsin ohjad enda kätte ja asusin võitlusesse. See ehmatas otsustajad niivõrd ära, et nad minust nüüd kauge kaarega ringi on läinud.
Selle kõige üle on mul aga suuresti hea meel. Puhtalt isiklikust vaatepunktist.
Kui aga vaadata veidi üldisemalt, siis on asi selline, et hinges on pettumus - soov anda enam on ju minu sees olemas, see, et sellest ei hoolita ja seda märgata ei taheta, teeb ikkagi veidi haiget. Aga mis seal siis ikka, tuleb sama rada mööda edasi lasta.
Kuigi-kuigi, viimane aeg on näidanud seda, milline on minu tegelik panus, ilma igasuguste formaalsusteta. Olgu siis formaalsused millised tahes, see ei tühista ära minu reaalset positsiooni ja mõju. Naljakas, iseenesest, ja muigama paneb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar