Taaskord on üks raamat, mille võtsin ja lugesin. Tundus, et juhuslikult. Kaanelt kirjaniku kohta täpsemalt teada saades tundsin ära ja tuli meelde. Riikka Pulkkinen on see noor kirjanik, kelle esikromaan minusse oma jälje jättis. "Tõde", mida siinkohal heameelega tsiteerin, on minu jaoks hämmastuste maailm - nii noor inimene ja nii läbinägelik, märkaja ja tähelepanija. Tuleb soov tänada sellise sisuka elamuse eest!
...
Laste reaalsus koosneb unedest ja mängudest. Märkamatult põimub sekka vale. Või äkki on sedasi kõikide inimeste tegelikkusega. Uned, mängud, valed.
...
Ta oleks tahtnud Annale öelda: tee endale muretutesse päevadesse kodu. Need on uni, kuid praegu veel ei pea sa ärkama. Kümme aastat ja sa ärkad, veel viis ja sa võitled oma ärkamisele vastu, veel kümme ja sa jääd rahule sellega, mis sul on. See pole halb asi, see on õnnetusest kaugel. Tegelikult on see õnne uus vorm, ja sa hoiad seda au sees samapalju kui varasemaidki õnnetundeid. Sul tuleb ikka veel ette neid hetki, mil sulle tundub, et maailm pakub sulle ennast nagu kinki. Kuid need pole enam samasugused. Sa jälgid maailma nagu maali, millele on andnud raami aeg, aja kogemus, ja sina naudid seda teisel viisil kui varem.
...
Inimesed olid valmis minema läbi ükskõik milliste kannatuste, et saada endale tavalisi päevi. Kasvõi sada päeva. Või kümme. Või ühe, kui rohkem ei anta. Ühe päeva, mil saaks tõusta, astuda uksest välja, teha tähelepanekuid ilmaolude kohta ja planeerida lõunat või kokkusaamist või hellitada pelgalt kavatsust läbi kesklinna jalutada.
...
Olin juba unustanud selle usalduse, mida jagavad kõik lapsed, sest rohkem nad ei tea: sündides saadud usk sellesse, et kõik läheb hästi. Mingil eluhetkel jäädakse sellest ilma, paratamatult. Kui veab, tuleb see tagasi. Tulevad inimesed, kes võtavad teki all, magamistubades kaissu, sirutavad laudade alt oma käsi, ja nendega koos võib uuesti õppida selgeks selle, millest jäädi koos lapsepõlve kadumisega paratamult ilma.
...
Kui lased endast lahti ja oled samaaegselt hirmunud ja rõõmus. Mõistad, et tagasiteed pole, et kõik on juba põhjalikult muutunud. Mõistad, et enam pole sa selles kohas, kus enda arvates olid, vaid juba teel uue koha suunas.
...
Kogu oma alastuses pole inimelu puhul asi milleski muus kui lootuses. Mitte milleski muus kui armastuses, mida ka maailmast muserdatud ja murtud inimesed teiste arvele kannavad.
...
Aga ta on üks nendest, kes mõtlevad, et mitte kellegi võimuses pole armastust vältida. Ta on üks neist, kes mõtlevad, et keegi pole nii rikas, et võiks armastusest mööda minna. Seetõttu hoiab ta ukse lahti.
...
Kuidas ta enne ei teadnud, et armastus on haigus või sõtluvus, vältimatus olla teise lähedal? Miks ta pole tundnud seda koos Elsaga, kas seetõttu, et nad on alati kuulunud teineteisele? Tal on tunne, et kui ta ei saa olla minu oma, siis ta hukkub. Kui ta ei saa asuda mu sees, minus, lakkab ta olemast. Kui ta ei saa hommikul näha mu naeratust, kui ma olen veel omajagu poolunes, võiks ta samahästi panna maailma sulgudesse.
...
Keegi ütles, et ma armastan teda, aga see oli liialdus, sest ta hoiab mu südant tolmukübemete ja peenraha vahel plekkkarbis.
...
Ma pole õppinud, kuidas öelda kellelegi pärast jah-i ei. Kui kord juba armastad, siis avad ennast igaveseks teisele, annad enda tervenisti.
...
"Maailm muudab inimesi," ütleb tema. "Kogemused muudavad. Olen hakanud mõtlema, et selles maailmas pole armastusel kohta."
Ta pöörab pead, ta ei suuda Saarat vaadata, kui ütleb:
"Maailm on üles ehitatud teiste reeglite järgi."
"Missuguste teiste reeglite?"
Ta laseb peal kuklatoe vastas puhata, öeldes hooletult, taotledes ükskõiksust:
"Teistsuguste. Realistlikumate, tõelisemate."
...
"Sa ei usu enam armastusse."
...
"Aja oma asjad korda, või sinust saab kõige kurvem inimene maamunal. Mitte keegi siin ilmas ei saa pidada armastust lapsikuks ja usku muutustesse valeks."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar