Teisipäev, 30. juuni 2009

Kas juba käes?

Ajaline nihe pole oluline. Pole oluline see, millal asjad toimuvad. Tähtis on, et leiavad aset need asjad, millest oled unistanud või mida oma vaimusilmas ette kujutanud.

Milline õnn on osa saada millestki sellisest, mida vaid oma kõige meeletumates unistustes oled julgenud kujutleda. Kui vaid oskaks hinnata seda, mida elu tee peale ette veeretab. Iseenda sees leian selle inimese, kes vaatab suure austusega selle peale, mis sünnib just siinsamas minu silme ees. Tean, et see erakordsus on vaid minu enda sees tajutav.

Kallid on need haruldased hetked minu jaoks. Haruldased, kuid siiski ometi nii loomulikud - keegi, kes sobib olemasoleva kooslusega suurepäraselt, sobitub siia ideaalselt oma ehedusega, et veelgi täiustada pilti, mis niigi iga korraga aina paremaks muutub.

Ja teadki kohe, et ongi juba käes see aeg, mis pidi alles tulevikus saabuma.

Vihmalausuja?

Viimase kuu sisse on mahtunud kaks iseäralikku olukorda, kus olen teistele lubanud vihmavaba päeva ja selle tulemusena on taevast alla sadanud suurel hulgal vett. Kas on minust vahepeal saanud äraspidine vihmalausuja? Ehk siis lubades, et vihma sadama ei hakka või paistab sootuks päike, olen kindlustanud suure vihmavalangu. Ei, mitte mingisugust uduvihma, mitte mingisugust hoovihma, vaid kõige tõelisemat padukat, mis uputab kõik teed ja rajad.

Ehk siis peate minu ilusa ilma lubadustega ettevaatlikud olema - ilus ilm võib endas sisaldada korralikku vihmavee kaelalangemist ja hulgaliselt äikest.

Neljapäev, 25. juuni 2009

Kirg ja vabadus

Mul on üks kirg ja seetõttu sattusin ühel päeval mõtlema, et miks ma tegelen selle kirega vaid hobi korras. Arutlesin omaette ja jõudsin järeldusele, et selleks, et kirge säilitada, on mulle vajalik vabadus. Sellega pean silmas seda, et asjaga formaalselt tegutsema asudes võiksin ühest küljest kire kaotada rutiini tekkimisel. Teisest küljest aga ei sobi selle kirega kuidagi kokku mingi struktuur ja kord - mulle meeldib kiretseda iga kord just oma tahtmist mööda ja vahel ka naerda selle üle, kui kõik ei tule päris sedasi välja, nagu tahaks või sooviks.

Kui hästi läheb

Kuidas teete teie kindlaks, kui hästi teil parajasti läheb? Minu jaoks on viimasel ajal tekkinud kummaline võimalus selgeks teha, kui hästi mul konkreetsel ajahetkel läheb. Meetod iseenesest on imelihtne - kui lähebki juba liiga hästi ja kõik on lihtsalt väga hästi, siis tuleb kindlasti keegi kohale, kellel on solgiämber kaasas ja ta leiab, et just mina olen see õige inimene, kes võiks selle sodi endale krae vahele saada.

Arvestades selliseid kogemusi pean kahtlemata viimastel aegadel suhteliselt tihedasti teiste inimeste küsimustele selle kohta, kuidas mul läheb, vastama: "Suurepäraselt!"

/Aga pole see elu nii üheülbaline midagi - samas sajab mulle ka häid sõnu siit ja sealt kaela. Ehk siis peabki valitsema tasakaal./

Kolmapäev, 24. juuni 2009

Ajateenija tasuta kiri

Aega läks, aga asja sai. Nüüd siis on mul "Ajateenija tasuta kiri" läbi loetud. Mis mul siis eelmisele selleteemalisele kirjutisele lisada on? Eks ikka seda, et põhimõtteliselt sai selgeks see, et mulje, mis mulle juba varemalt jäänud on, peab jätkuvalt paika. Et kaitseväelane peab olema teatud suhtumise ja arusaamisega inimene. Sest võime inimeste peal ennast välja elada ei ole just igaühele omane. Samas aga teisest küljest on ka inimesi (antud raamatu puhul siis ajateenijaid) erinevaid ja kui mõistlikega saab niisama hakkama, siis peab ju kuidagi toimetama ka nendega, kes ei soovi midagi teha. Selles mõttes tundus mulle see raamat ikka suhteliselt näitlik õppetund - ehk keda ei huvitanud, seda ei huvitanud lõpuni. Ja siinkohal ei olnud isegi see mõjuvaks teguriks, et kogu rühma kaela kogu see jama siis tuli. Ehk siis suures plaanis tundub kogu see üritus väga väikese tulemuslikkusega olevat. Aga mine tea - ehk ongi vaja seda, et suur parv läbi käiks, et siis vähemalt mõnelegi läbikäinule midagi külge jääks. Kuigi minu meelest on see mõtlemise koht - võib-olla on olemas efektiivsemaid meetodeid sõdurite koolitamiseks.

Kummaline on see, kuidas ma praegu läbi selle teema jõudsin selleni, mida olen vahel ikka enda ümber viibivate inimestega arutanud. Teemaks siis see, et kõige keerulisemaks teeb elu inimese enda südametunnistus. Ehk et kui Sul see olemas on, siis muretsed ja põed igasuguste asjade pärast. Kui aga olemas ei ole, siis teed, mis tahad ja pole Sinu asi, kuidas teised kõrval hakkama saavad. Mõnikord tahaks isegi oma südametunnistuse kuhugi maha unustada - nii palju kergem võiks elu sedasi olla.

Pahupidi maailm

Mõnikord on maailm ikka väga kummaline - keerab ennast täiesti pahupidi. Siis ei suuda kuidagi ära imestada, miks see asi nõnda küll on. Ainus asi, mida siis teha saad, on enda veenmine, et inimesed on ilusad ja head. Nõnda tulebki ära kustatada see, mis vahel paratamatult juhtub ja meeles pidada kõike seda, mis on hea ja mõnus ja tore.

Kustutamine on tore küll, aga olukorra absurdsus paneb lihtsalt imestama. Kuidas on võimalik, et inimene, kes soovib tantsida, tõrjutakse tantsupõrandalt nende poolt, kes tantsupõrandal seisavad? Kus siis veel peaks tantsima, kui mitte tantsupõrandal? Selle peale ei oska suurt midagi kostagi...

Esmaspäev, 22. juuni 2009

Seotud

Mida on vaja selleks, et inimesed saaksid omavahel seotud? Selleks on vaja ühiseid kogemusi, ühiseid läbielamisi. Ja mõnikord on elu seesugune, et need ühised mälestused on sellised, et neist võib hiljem pikalt lugusid pajatada. Nõnda saavadki ühistest mälestustest tugevad nurgakivid tuleviku headeks sidemeteks.

Mulle meeldib, et kõige paremad palad sünnivad alati sedasi, et ise ka imestad, kuidas sündmused siis nüüd sellise pöörde võtsid. Kõige vahvam on see, kui välja kukub midagi seesugust, et pärast isegi ei vaeva oma pead, et mida keegi sellest asjast siis nüüd arvas.

Tõdemused

Nädal, mis algab hästi, lõpeb samuti hästi.

Anna elule vaid võimalus ja ta kasutab kohe juhust.

Tee head ning imelisi asju hakkab juhtuma.

Selline, milline on Sinu sünnipäeva päev, on ka kogu Sinu järgmine eluaasta.

Andes teistele seda, mida nemad vajavad, saad ise seda, mida Sina vajad.

24 tundi

24 tundi on ööpäevas. Täpselt nii palju - ei rohkem ega vähem. Ometi on erinevad 24-tunnised tsüklid ikka väga kaugel teineteisest. Sellist 24 tundi, nagu eile olid, ei mäleta ma aga tükil ajal. Selles oli kõike head, mida vaid võiks üks inimene üldse läbi elada. Kuhu võid jõuda, kui vaid teele asud. Milliseid tegusid võid korda saata, kui vaid soovi on. Milleseid inimesi kohata, kui vaid lased neil enda juurde tulla. Milliseid vaatenurki näha, kui aga lased rõhuasetusel ümber paigutuda. Enda jaoks võiks vaid igaks juhuks kirja panna 24 tunni märksõnad: jagatud mure, muusika, ummik, plaat, lõpp, tulevärk, tahavaatepeegel, külgelöömine, eluheidik, väle põder, ajujaht, küüdipakkumine, telefonikõne, öine tee, uni, praam, hea seltskond, huumoriminutid, suve algus, 199 km autosõit, Napsi peatus, lõpuaktus, 162 km autosõit (rekordilised üks tund ja 45 minutit), ostlemine, laev, retk läbi saare, iludus veepinnal, "skandaal", tantsukutse, metsik muusika, "valekapten", tantsud tähtedega, laulud tähtedega, uued solistid, üllatav rongisõit, laev, tantsulõvid.

Teises reaalsuses

Kuidas saab olla nii, et täiesti normaalsed asjad lähevad lõpuks nii ebareaalseteks asjadeks kätte, et kuidagi ei suuda ära imestada, kui jabur võib elu olla. Oled justkui teises reaalsuses, sest Sa ei puutu kuidagi kokku sellega, mis ümberringi toimub. Vähemalt suurema osaga sellest, mis toimub. Kuidas saaksidki pühendada oma tähelepanu muule, kui mingi osa toimuvast haarab Su jäägitult endasse. Ei tea, kas on võimalik, et kuskil on olemas ka tegelik elu? Huvitav, kuidas see küll välja näeb? Teises reaalsuses viibides ei tea tegelikust elust küll mitte midagi.

Kolmapäev, 17. juuni 2009

Reaalsuse piiril

Oli see nüüd reaalsus
või oli see midagi muud?
Jutuvada ulakas puudutus
ja kõrvuni naerul suu.

Mõttetu jutuvoog
ja ometi mõnele oluline,
unenäod tegelikkusele toob
kujuteldamatult lähedale.

Reaalsuse piiril toimub
paljugi täiesti ootamatut.
/15.06.2009/

Oodates...

Ootan, millal on rõõmustamise hetk - seni võin loota vaid oma mälule. Aga siiski tean, et olen leidnud uued lemmikud. "Sõprade laul nr 6", "Tuulevaikne öö", "Sina ja jõgi" on vaid valik neist.

Kuulamise peale sain juba esimese seotud laulugi kokku:

Sulle tahan hüüda juba veel ja veel ja veel.
Tuule suund on Nord, nüüd on minu kord
teha tormi Sinu südames.
Ja pühapäeva hommikul särisevad koogid
ja kannust klaasi voolab värske piim.
/Jaan Tätte/

Siia juurde pole sugugi palju lisada, et ühel hommikul leidsin ennast ärkamise ajal laulmas - "Kaugele, kaugele" - fraasi ühest Jaan Tätte uuest laulust.

Ise ilu tegija

Ise saad oma elu põnevaks teha, kui Sa seda vaid soovid. Ise saad tekitada olukordi, mida pärast on lõbus meenutada. Nõnda sai minustki ilutegija. Uitmõttest mu peas sai reaalsus. Kõik tundus nii meeletu. Kuid tegelikult sai sellest kõigest üks tore seiklus ühte kaunisse Eesti paika ühe ilusa ja vahva elamuse sisse. Vahel õnnestuvad asjad, mida on pikalt ette planeeritud, aga vahel on elu nii helde, et ka hetkeotsuse tulemusena tekib mõni suurepärane ja meeldejääv sündmus.

Aastatega aina paremaks

Muusika, muusika, muusika ja sõnad. Ja jälle muusika ja jälle sõnad. Laul ja muusika. Pajatused sinna vahele. Kuulasin, vaatasin ja lasin ennast kaasa tõmmata. Pärast selliseid reise jõudsin mingil hetkel arusaamiseni, milline õnn on kõrvalt näha, kuidas mõned inimesed lähevad oma toimetamistes aastatega aina paremaks. Õnn aga on teadagi muutlik - seega tuleb kasutada iga tekkivat võimalust. Hea, et on seegi aeg antud.

Pühapäev, 14. juuni 2009

Uimerdamine väsitab

Peale pikka ja seiklusterohket nädalat õnnestus mul leida endale üks poolik päev uimerdamiseks. Kui te nüüd arvate, et sellest midagi head välja tuli, siis eksite. Uimerdasin ja uimerdasin, mõtlesin, et see mõjub mulle hästi. Aga tulemiseks oli hoopis sees, et olin täiesti väsinud - uimerdamisest nii uimane, et isegi magamine tundus liiga väsitava tegevusena. Kuhu ma siis sellise tõdemuse peale jõudsin? Eks ikka selleni, et toimekus istub mulle ja niisama mölutamine muudab mu laisaks ning võtab mu seest kogu energia ära.

Iseennast tundes

Väga oluline iga inimese jaoks on iseennast tunda. Sellise mõtte olen viimasel ajal leidnud oma peas ringi lendlemas. Iseäranis iseenda peale mõeldes ja arutledes selle üle, miks ja kuidas ma ühte või teist asja teen. Vaatan ennast kõrvalt ja tunnistan endale ausalt, et üks või teine reageering mu enda seest on juba ammu ette teada. Võiksin ju viimaks iseendale selgelt silma vaadata ja need asjad üles tunnistada ning leppida sellega, et just selline ma olen. Mõne asjaga juba olen nii kaugele saanud ja ütleksin, et neil teemadel on pinge maas. Ega siis polegi midagi muud teha, kui ka ülejäänud asjadega kenasti silmitsi seista ja nendel teemadel iseendaga rahu sõlmides kenasti edasi minna.

Enne teisi mõtteid

Alustasin täna kingiks saadud Sergo Selder'i raamatu "Ajateenija tasuta kiri" lugemist ja tundsin, et olles vaid kirjapandu alguses, pean oma mõtted üles tähendama. Mine tea, mis mõtted raamatut edasi lugedes veel kõik tekkida võivad.

Olen ajateenistusest ja kaitseväest suhteliselt kauge kaarega ringi käinud, mingeid lugusid kuulnud ja mingeid kirjatükkegi lugenud. Lugedes aga selle raamatu algust tekkis mu peas terve suur mõtete segapudru. Millised on need inimesed, kes ise tahavad kaitseväkke minna? Millised on nende motiivid? Kas selle ajendiks on ainult isamaalised aated? Kas see on vajadus kindla korra järele? Kas need, kes lähevad, teavad, mis neid ees ootab?

Kuna ma ise pole kunagi tundnud sellist vajadust, et tahaks sõjaväelistes struktuurides tegutseda, siis ei oska ma aru saada, mis on see võlu, mis inimesi selle asja juurde tõmbab. Aga arutleda sellel teemal võin ehk ikka. Sergo raamatute esimeste lehekülgede peale tekkisid mõtted, et ilmselt tunnevad inimesed, kes ennast vabatahtlikult kaitseväega seovad, vajadust saada allutatud ja hiljem ise teisi allutada. Selline võib küll olla pealiskaudne lähenemine, aga niisugune mulje jääb mulle. Teisest küljest tundub mulle, et inimesed valivad endale tee, kus on peamine käsu täitmine, omaloomingul ning isemõtlemisel seal kohta ei ole. Selline tee võib küll tunduda kerge ja muretuna, aga minu arvates põhjustab see inimese sisemisi konflikte.

Sellised on siis esialgsed mõtted, mida raamat minus esile kutsus. Eks loen edasi ja vaatan, mis mõtted veel mu pähe tikuvad. Igal juhul meeldivad mulle raamatud, mis ärgitavad veidi laiemalt mõtteid mõlgutama, kui vaid sellest, mis kirja pandud. Ja "Ajateenija tasuta kiri" on üks selline raamat.

Reede, 12. juuni 2009

Käsitööliste maailm

Elu on vahva, kui pakub võimalust piiluda teiste inimeste ellu. Nii andis elu mulle võimaluse põigata sisse käsitööliste maailma. See oli hea meeldetuletus, et tegelikult saaksime me ju ise nii paljuga hakkama, kui vaid sooviksime. Käsitööliseks olemine aga on elustiil, kutsumus. Sissepõige oli tore, kuid siiski ei mõjunud piisavalt kutsuvalt - ju ma siis olen liiga laisk. Kuid käsitöölised ise kutsusid minus esile austuse ja lugupidamise - tegusad, toimekad, loomingulised ja leidlikud.

Maad kõik läbi käidud said

Maad kõik läbi käidud said - mõni jäi vast vahele, aga suuremalt jaolt küll. Vaid mõned neist läbikäidud maadest on Mulgimaa, Setomaa, Võromaa, Virumaa. Ja loomulikult Lahemaa. Avastatud sai selliseid teid, mida mööda ma varem sõitnud pole. Meenutatud sai teid, mida on juba sõidetud. Sai piilutud piiri taha, sai kiigatud naabrite juurde. Ikka ilus Eestimaa, mida hoida ja armastada, imetleda ja avastada.

Liidrirollis?

Kuidas juhtub nii, et kuigi ma seda ei soovi, satun ikka liidrirolli? Kuidas juhtub nii, et tehes asju nii, nagu mina neid soovin teha, leian järgijaid? Kust tuleb see võime teisi sütitada ja käima panna? Liidriroll ei küsi, muudkui tuleb ja siis võid vaid püüda tagajärgedega ise hakkama saada. Kummaline on see, et iseolemise tahtmisega kipub liidriroll kaasas käima ning seetõttu ei pruugi iseolemisest enam midagi välja tulla.

Omasuguste seas

Tähtis on leida endale sobiv seltskond. Leidsin selle. See oli paik, kus mul oli oma koht ja kus keegi ei olnud häirunud. Seal sain kivilt kivile karata, seal sain lutsu visata, seal sain valjul häälel laulda, seal sain olla nii, nagu mina soovisin. Seal olid kõik rahul sellega, et mina nende seas olen. Ja taaskord avastasin, et lastega koos on mõnus olla - nemad hindavad seda, kui kaasa lööd ja aktiivselt osa võtad, nemad tahavad ka ise osa võtta ja tegutseda.

Üks mõte armastusest

Leiad ennast lausumas sõnu: "Ma armastan..." See on definitsioon seisundile, millesse oled ootamatult sattunud ja mis võtab Su üle võimust. Ise Sa sellesse seisundisse jõudmist kontrollida ei saa. See on armastuse kõige kaunim vorm, sest oled tajunud midagi seesugust, mis on ilus ja ehe, puhas ja täiuslik. Armastus oma kõige kaunimal kujul - lihtsalt olla ja uimastuda ilma mingite tagamõtete, püüdluste ja sihtideta. Justnimelt seisund, kus olla, sest tõesti on hea.

Veel üks mõte sõprusest

Sõbra silmad lähevad särama, kui sõber sõpra kohtab. Sõber armastab sõpra ning teeb kõik, et sõpra hoida ja kaitsta. Sõbra hingesoojus on sõbraga jagamiseks, et mõlemal oleks hea olla.

Üks teine mõte sõprusest

Sõbra kõrval on hea käia, sest see on hea koht. Sõbra kõrval on hea käia, sest sõbra jaoks on sõbra kõrval koht. Sõbra kõrval on hea käia, sest sõbraga koos võid ennast kindlalt tunda. /Nähes kahte sõpra üksteise kõrval mõnusal sammul kaugenemas./

Üks mõte sõprusest

Sõber ei jäta kunagi tulemata, kui on halb ilm. Sõber tuleb, kui on lubanud ja kui vähegi saab. Sõbra peale võid selles osas alati kindel olla.

Soovid, soovid...

Ma olen õnnelik, sest mu laud on kaetud heade soovidega. Head soovid heade inimeste südametest on jõudnud minu kätte. Lähedalt ja kaugelt, noortelt ja vanadelt. See on nii hea tunne - mõista, et inimesed neid häid soove ka kogu hingest mõtelnud on. Oskan vaid tänulik olla - AITÄH!