Laupäev, 15. august 2020

Ikkagi õige otsus

Kui ma siin mingi aeg tagasi pidin tegema selle valiku, et missugune saab olema minu uus mobiiltelefon, siis otsustasin pärast pikka kaalumist ja mitmeid erinevaid valikuvariante siiski nuputelefoni kasuks.

Sellest, mida ma sellest "uuest" telefonist arvan, olen ma juba kirjutanud. Ja vahepealse ajaga on lisandunud veel suurepäraseid "mugavusi", mida see telefon pakub ja millest nüüd teadlikuks olen saanud. Mõnel juhul olen ikka päris korralikult vägisõnu tarvitanud, kui telefon on taaskord otsustanud mingeid suurepärasusi teha.

Aga eks ma püüan sellega hakkama saada ja harjuda, oma mugavustsoonist välja tulla. Aeg-ajalt endale seejuures meelde tuletades, et mobiiltelefoni kasutamine ei peakski võib-olla väga mugav olema, võib-olla ongi hea, et see nõnda mugav pole - sellise asja tulemusena on see uus asi minu jaoks jätkuvalt täielik võõrkeha. Küll unustan ma seda igale poole sedasi, et see mul kogu aeg ära kaob. Küll ei saa ma aru sellest, kui telefon heliseb ega taipa tükk aega, et peaks kõnele vastama. 

Praegu, neid asju kirja pannes, saan aru, et ma oskan ikka suurepäraselt viriseda ka. Aga kui juba võimalus on, siis tuleb sellest ju maksimum võtta?

Kuid, asja juurde ka - põhjus, mis mind kirjutama ajendas, on sootuks selles, et vaatamata sellele, et ma oma uue telefoniga kuidagi ei harju, jõudsin ühel päeval siiski selge arusaamiseni, et praegu ongi selline telefon minu jaoks täiesti sobiv vahend.

Sest, kui uue telefoni valimisega tegelesin, siis minu kui pilditegija huviorbiiti jäid ju ka kõik need vingete kaamerakombinatsioonidega nutitelefonid, mida praegusel ajal pakutakse. Aga, nüüd, kui mul nt mõni aeg minu fotoaparaati ei olnud, siis sain ikkagi aru, et mulle on vaja neid võimalusi ja variante, mida fotoaparaat pakub - kasvõi läbi väikese ava vaadata pildistatavat ja reguleerida kõiki seadeid nuppude abil. Niiet, kuigi oleksin võinud endale rõõmustada tipptehnoloogiaga nutitelefoni, olen siiski seda meelt, et pilti teen ma ikka fotokaameraga. Eks annab sellest omajagu tunnistust ka see, et olen oma uue mobiiltelefoniga teinud vaid mõne üksiku ülesvõtte...

Niiet, rõõm on mul tõdeda, et sisuliselt tegin ikka õige otsuse, seda nuputelefoni teed minnes. Kuigi jah, lisamata ei saa jätta seda, et see nuputelefon võiks vähe nupukam olla...

Neljapäev, 13. august 2020

Kui vaid taimetoitlased teaks...

Selle loo eellugu on seesugune, et sain ikka hea kõhutäie naerda, kui leidsin jahupaki pealt info selle kohta, et tegu on taimetoitlastele sobiva tootega. Kuigi jah, esimese hooga tekkis minu peas küsimus, et huvitav, millest seda, päris tavalisena näivat jahu, siis tavaliselt tehakse.

Lugu ise aga sai alguse sellest, kui jalutasin ühe viljapõllu servas, millel kasvav vili tundus minu jaoks liiga lühike olevat (sest kuidagi oli mul selline sisetunne, et viljapõllul on vili vähemalt rinnuni) ja kuna ma pole sellistest teemadest eriti teadlik, siis asusin asja uurima üsna kohe, sest õnneks oli mul põllumees käepärast võtta. Tema siis selgitas mulle, et mõni vili ongi lühikese kõrre otsas, aga mõni teine jälle on pikema kõrre otsas.

Tõdesin siis selle peale, et need kaks viljapõldu olid siiski erinevat sorti vilja põllud ja mõlemal kasvas vili lühikese kõrre otsas. Selle peale ei osanud see põllumees, kes oma põldudel ikka mahedalt kasvatab ja kasutab vanema aja tehnoloogiaid ja masinaid, midagi muud kosta kui et tegu võib olla aretusega.

Aga, kui juba küsimusi tekib, siis elu annab ikka vastused ka. Ja nii siis oligi meil nüüd üheskoos võimalik küsida seda kõike põllumehelt, kes kaasaegses põllumajanduses igapäevaselt toimetab ning sealt saimegi selle vastuse, mis võiks ehk taimetoitlased endast väljagi ajada (või panna neid loobuma jahu söömisest). Tuleb välja, et lisaks sellele, et kaasaegse traktoriga põllul tööd tehes ollakse pigem kaasreisija, sest marsruudid pannakse kõik satelliitide poolt paika ja kogu juhtiminegi käib selle abil, kasutatakse viljakasvatuses ka selliseid regulaatoreid, mis siis, kui viljapea on piisavas küpsusastmes (kõike mõõdetakse ja analüüsitakse pidevalt), peatavad kõrre kasvu.

Reede, 7. august 2020

Päev, mil taipad, et...

Kui on üks asi, millesse ma elus ikka uskunud olen, siis on see armastus...

Praegu saan aru, et see eelmises lauses kirja pandud mõte oleks sellele kirjatükile oluliselt asjakohasem pealkiri. Aga las olla see pealkiri, mis esialgu kirja pandud sai. Sest see oli see esialgne mõte...

Pajatamisele tulev lugu sai alguse sellest, kui leidsin, et ma võin ju oma muusikalisi elamusi-kogemusi laiendada uutele artistidele. Nõnda siis seadsingi oma sammud väikesesse külla, kuulama artisti, kellelt teadsin vaid üht lugu.

Kohapeal selgus, et tegu on tõelise lembelaulikuga - st iga järgmine lugu rääkis aina enam armastusest. Sellest ilusast ja ülevast tundest ja kõigest, mis sellega kaasas käib. Ja kuigi sellised lood ja laulud on mulle ikka ja aina pisarad silma toonud, siis seekord sellist asja ei juhtunud.

Ja nõnda tõdesingi omaette, et kätte on jõudnud see päev, mil olen taibanud seda, missugune illusioon on armastus. Illusioon, millesse mul neil hetkedel, millele imeline muusika taustaks oli, usku ei olnud. Seda ei tahaks ma uskuda, et see tähendab kalestumist või tuimust või sellised hetki, mil tunned, et süda muutub kivikõvaks. Ma tõesti loodan, et see pole nii... 

Sest, mis elu see ilma armastuseta ikka oleks? Ja praegu, neid ridu kirja pannes, vaatavad mulle vastu kaks faktorit - mõranenud empaatiavõime ja kustunud usk armastusse. Nii lihtsalt on, kui võtta isiklikult, kui minna isiklikuks. Aga eks südamega süüdatud sädemed vast viivadki taoliste tagajärgedeni.

PS Ja taaskord veendusin ma selles, et muusikat tuleb kuulata elavas ettekandes. Ja mõnel juhul, nii kurb, kui see ka pole, tuleb jääda elava esituse juurde, sest plaadimuusika on siiski vaid plaadimuusika...

Neljapäev, 6. august 2020

Olevikus olemise päev

Kui palju on räägitud
hetkes elamisest,
teadlikust kohalolekust
siin ja praegu...

Kui palju on
pikal eluteel
unistatud tulevikust
ja mõeldud minevikule.

Ja siis korraga on see käes,
olevikus olemise päev,
mil unustusehõlma vajub kõik muu
ja aktsendi paika paneb kasvav kuu.