Kui on üks asi, millesse ma elus ikka uskunud olen, siis on see armastus...
Praegu saan aru, et see eelmises lauses kirja pandud mõte oleks sellele kirjatükile oluliselt asjakohasem pealkiri. Aga las olla see pealkiri, mis esialgu kirja pandud sai. Sest see oli see esialgne mõte...
Pajatamisele tulev lugu sai alguse sellest, kui leidsin, et ma võin ju oma muusikalisi elamusi-kogemusi laiendada uutele artistidele. Nõnda siis seadsingi oma sammud väikesesse külla, kuulama artisti, kellelt teadsin vaid üht lugu.
Kohapeal selgus, et tegu on tõelise lembelaulikuga - st iga järgmine lugu rääkis aina enam armastusest. Sellest ilusast ja ülevast tundest ja kõigest, mis sellega kaasas käib. Ja kuigi sellised lood ja laulud on mulle ikka ja aina pisarad silma toonud, siis seekord sellist asja ei juhtunud.
Ja nõnda tõdesingi omaette, et kätte on jõudnud see päev, mil olen taibanud seda, missugune illusioon on armastus. Illusioon, millesse mul neil hetkedel, millele imeline muusika taustaks oli, usku ei olnud. Seda ei tahaks ma uskuda, et see tähendab kalestumist või tuimust või sellised hetki, mil tunned, et süda muutub kivikõvaks. Ma tõesti loodan, et see pole nii...
Sest, mis elu see ilma armastuseta ikka oleks? Ja praegu, neid ridu kirja pannes, vaatavad mulle vastu kaks faktorit - mõranenud empaatiavõime ja kustunud usk armastusse. Nii lihtsalt on, kui võtta isiklikult, kui minna isiklikuks. Aga eks südamega süüdatud sädemed vast viivadki taoliste tagajärgedeni.
PS Ja taaskord veendusin ma selles, et muusikat tuleb kuulata elavas ettekandes. Ja mõnel juhul, nii kurb, kui see ka pole, tuleb jääda elava esituse juurde, sest plaadimuusika on siiski vaid plaadimuusika...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar