Pole minu koht

Kunagi oli selline jutt, et kui ma kunagi 40-aastaks saan, siis võin hakata Eesti presidendiks (ei-ei, mitte et mul sellist suurt ambitsiooni oleks olnud, pigem konstateering, et Eesti presidendiks saamiseks peab inimene vähemalt 40-aastane olema). See oli kunagi. Tundub, et kunagi väga ammu. Vahepeal on aega kulunud ja elu on avanud mu silmad. Aeg on mind muutnud selles suunas, et mind ei ahvatle ükski amet ega elukutse, kus peab kogu aeg olema. Selle olemise all mõtlen ma seda, et pead alati vaatama, mida teed ja kuidas riides käid ning kuidas ennast väljendad. Aina enam saan aru, et see pole koht minu jaoks. Mulle meeldib teistmoodi - olla nii, nagu täna tuju on. Kuigi oma tegudes ning sõnades püüan hoida enda põhimõtetega paika pandud joont, on seal siiski piisavalt ruumi loomingulisusel ja ulakusel. Ja vahel kolistan korralikult ämbrites ka - aga need pole sellised avalikud häbipostid, pigem ikka iseenda (ja oma saamatuse) üle naermised.

Sellised mõtted on praegu mu peas - mine tea, võib-olla teeb elu pöörde ja korraga hakkab mulle meeldima see olemise asi. Kunagi ei või milleski kindel olla, aga ma siiski kahtlen sellise muutuse tõekssaamises.

/Siia ei saa ju lisamata jätta, et seesama vanus on minu praeguste arusaamade järgi sobiv hoopis ühe teise tegevuse jaoks/

Kõik saavad naljast aru

Ma ei tea, millega see seotud on, aga viimased paar päeva on tõestanud, et inimestega on midagi iseäralikku lahti. Olukorrad, mis muidu tõotaks vastastikust sõimlemist ja karjumist, pole isegi ligilähedaselt selleni jõudnud. Enne on ikka nali vahele jõudnud. Ja nii kummaline kui see ka ei tundu, saavad kõik naljast aru. Lihtsalt nauditav on sellist perioodi omal nahal kogeda. Tekib vaid küsimus: "Miks kogu aeg nii ei ole?"

Kas hea või halb?

Kui avastasin suitsupaki pealt sildi, et suitsetajad surevad nooremana, siis leidsin ennast arutlemas, et kas see on nüüd siis hea või halb uudis. Hoiatussiltide suitsupakkidele kleepimise eesmärgiks on ju see, et inimesed suitsetamisest hoiduksid. Kui nüüd aga juhtub sellist silti lugema mõni inimene, kes ei tahagi vanaks elada, siis tema jaoks mõjub selline "hoiatussilt" hoopis kutsuvalt. Nõnda võib halvana mõeldud asi kellegi jaoks heaks osutuda.

Uned, kummalised uned

Lugesin Viive kummalistest unedest ja leidsin, et see kõik on ikka vist selle Merkuuri tagurpidi käimisega seotud. Minugi uned on viimasel ajal väga kummalised olnud.

Kõige õudsam neist oli, kui hoidsin oma käte vahel imikut, kes ei hinganud, ja olin täis õudust, et miks ta küll ei hinga. Aga kui andsin ta teiste kätte, siis imik tõmbas korraga kopsud õhku täis ja kõik oli taas korras. Siis selgitati mulle, et see imik pidigi mõnikord hinge kinni pidama ja et kõik on kõige suurepärasemas korras.

Paar ööd tagasi aga õnnestus mul kahel korra pääseda tsunami käest. Esimese pääsemise käigus olin liikunud (arvatavasti lainest kantuna) Aasiasse, kus oli lämmatavalt kuum ja tänavad tolmu paksult täis. Teise pääsemise ajal jooksis silme eest läbi pilt, kuidas suur veemass randa sisse sõidab ja kõik rannas paikneva endaga kaasa viib.

Tänane öö aga oli hoopis isemoodi. Vestlesin Anu Saagimiga ja teemaks oli see, et kuidas tema küll jõuab, sest ta peab ju pooled ööd üleval olema, et igasugustele seltskonnasündmustele jõuda.

Sellised uned siis.

Nüüd ma siis tean

Kui ma siiani veel kahtlesin, siis nüüd ma viimaks tean - Untsakate, Väikeste Lõõtspillide Ühingu ja Pärnu Poiste ühendansambel koosneb kolmest pillimehest: Eddi Leet, Marek Rätsep ja Raido Koppel. Kolm ansamblit, kolm pillimeest - saabki kolmest ansamblist ühe ühendansambli. Aga eks ansamblinimed on need, mis määravad - kui rahva seas on levinumad nimed Unstakad, Väikeste Lõõtspillide Ühing ja Pärnu Poisid, siis võib tõesti sellist kombinatoorikat kasutada ajaleheartiklite sisukokkuvõtetes. Jah, eks enamasti ongi nõnda, et teame ansamblite nimesid, aga mitte seda, kes seal mängivad.

Mul on vist midagi viga, et ei taha vaid ansamblinimega piirduda ja kipun välja uurima, mis nende pillimeeste nimed on, kes ühes või teises koosseisus üles astuvad.

/See Väikeste Lõõtspillide Ühingu osa on juba ammu tõestust leidnud - hea, et ka teised inimesed sellest nüüd viimaks teada said ;-)/

Mõni inimene on...

... selline, et tema suhtes saad vaid suurimat lugupidamist väljendada. Esmapilgul tundub ta olevat selline tavaline, täiesti keskmine inimene meie kõigi seast. Kui aga saad teda lähemalt tundma, siis hakkad pikapeale mõistma, mida see inimene väärt on, sest tõesti on imetlusväärne, milliseid väärtushinnanguid ta kannab, milliseid tegusid teeb, et säilitada midagi väärtuslikku.

Ja nõnda olen aina enam lummatud, aina enam muutub see nii reaalne ja tavapärane inimene kellekski selliseks, kelle seltsis olemine on üks üsna suur privileeg.

Vestlusteemad

Kui teil kipub vahel jututeemasid puudu tulema, siis siit üks suurepärane valik jututeemadest, mida võib igal ajal kasutada:
- prillid ja piip
- külmetamine ja jooksmine/võimlemine
- tapetud ja haavatud
- vaba õhk ja tantsupõrand
- pagemine ja kutse

Lisaks võib veel teemasid arendada surnud hiirtest - olen kuulnud ka sellistest suurepärastest ja meeldejäävatest jutuvestmistest.

Nimekiri tuleb teha?

Olen suhteliselt iseäralikus olukorras. Tahan üht asja teoks teha, aga mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda enam tekib takistusi mu tee peale ette. Asi on nii mitmetahuline, et ma ei suuda endale selgeks teha, kuidas seda teostada nii, et kõik oleks hästi ja ma ise oleks tulemusega rahul.

Kas peaksin hakkama nimekirja tegema - plussidest ja miinustest, poolt- ja vastuväidetest? Või peaksin asja lihtsalt ära tegema nii, nagu mina tahan, ja siis alles vaatama, mis sellest kõigest välja tuli.

Kus on see võlukera, mis annab mulle õige vastuse kätte? Kas on piisavaks asja ärajätmise põhjuseks juba seegi, et ma nõnda kahtlema kipun? Või pole ma veel piisavalt asja headele külgedele tähelepanu pööranud. Tean, et see on peamiselt mu enda peas tekitatud probleemiderägastik, sest tahan tõesti, et välja kukuks midagi väga head, kuid kogemused on õpetanud nii mõndagi ja seetõttu teevad ettevaatlikuks.

Särav, siiras, vahetu

Liisi Koiksonist ja tema muusikast olen ikka pidanud. Kuid millegipärast juhtub harva seda, et tema kontserdile jõuan. Nüüd siis oli mul paari nädala jooksul juba teine võimalus tema muusikat nautida. Seekord astus ta üles koos ansambliga, mis koosnes Erki Pärnojast, Marti Tärnist, Tiit Kevadest ja Marek Taltsist.

Kogu kontsert kujunes mõnusaks ja hubaseks. Iseäranis kaasakiskuv oli uus laul "Üksinda", mis on Erki Pärnoja ja Ewert Sundja ühislooming. Kuid kõige rõõmsamaks kogu ürituse juures tegi mind see, et Liisi Koikson sõna otseses mõttes säras laval - julgelt ja enesekindlalt - kaotamata hetkekski endale omast siirust ja vahetust.

Mõne inimesega on...

... sedasi, et teineteise mõistmiseks pole sõnu vaja. Mõne inimesega on sedasi, et ta suudab Su mõtteid lugeda. Tema suudab ja oskab mõista Sind paremini kui paljud teised, kellega vahetad arvukalt sõnu ja lauseid, ikka vastastikuse arusaamiseni jõudmata. Tema ei pea pingutama, et mõista. Tema ei pea vaeva nägema, et aru saada. Ta lihtsalt mõistab ja teab. Seejuures pole selgelt aru saada, kuidas ja kust, aga teod kinnitavad, et Sinu vajaduste tajumine on tema jaoks loomulik asi.

Ja vahel näib, et ta tajub Su vajadusi isegi siis, kui teid lahutavad aeg ja ruum - sest täpselt nõnda toimetab ta, et Sinu meeleolu oma tegudega heaks muuta ja naeratus näole võluda.

Tõesti on tore, kui on selliseid inimesi. Eriti rõõmustav on aga see, kui nad oma olemasolust annavad märku just sellistel hetkedel, millal Sa seda kõige rohkem vajad.

Laps mis laps

Eile leidsin jälle, et ma olen ikka laps mis laps. Täiskasvanute reeglitega piiritletud maailm on minu jaoks pärssiv. Tahan olla ja rõõmu tunda, vahel hasarti sattuda ja ära unustada, mis on kohane, mis mitte. Tahan kogu hingest naerda, kui tuju tuleb. Tahan nutta, kui süda seda nõuab. Tahan elust rõõmu tunda ja unustada elu tõsise poole. Tahan mängida ja vallatleda. Ja ega see asi siis pelgalt tahtmisega piirdu - enamasti realiseerub see tahtmine ka tegude näol...

Kui enam pole vaja

Kui on mõni selline inimene, kes pidevalt on Sinu nõu ja abi vajanud ning ühel hetkel ta enam Sind ei vaja, siis peaksid ju ainult õnnelik olema. Rõõmu allikaks peaks olema see, et inimene on hakanud paremini hakkama saama. Kuid asjal on ka teine külg: kui avastad korraga, et suhted selle inimesega ongi ainult sedapidi vajadusega seotud olnud, siis kipub paratamatult tulemuseks olema see, et teievahelised suhted üha harvemaks muutuvad. Ja see on juba veidi kurb tõdemus...

Eks siin ole peidus inimese üks olulisi vajadusi: olla vajalik. On ju elumõtte kadumise peamiseks väljenduseks repliik: "Mind pole kellelegi vaja." Igaüks meist tahab elada mõtestatud elu, tahab jätta oma jälje maha, tahab olla oluliseks osaks teiste inimeste elus.

Nalja peab ju saama

Kui juba on ette nähtud, et peab nalja saama, siis nalja ka saab. Kui esimene eufooria üle läks ja hakkasin detaile märkama, leidsin, et nalja on ikka nabani. Kõik on ju suisa suurepärane. Kõik on olemas, selle vastu vaielda ei saa. Igaüks leiab selle, mida parajasti otsib. Minu jaoks on aga oluline, et saab naerda ja eks siis pärast on jälle, millest lugusid pajatada.

Igas päevas peab olema...

... midagi head, midagi suurepärast. Tänases oli ka. Kuis siis muidu ikka pääseb. Kõik, mis võis tuju rikkuda, on nüüdseks ununenud.

Head uudised. Väga head uudised. Ja sisetunne ütleb täpselt, mis ja milleks.

Parafraseerides Jaan Tätte juuniorit: "Üks kuu on jäänud veel aega!"

Asjad on ikka omavahel põhjuslikus seoses - täna just otsustasin ühel meeleheitlikul hetkel ühe kaua õhus rippunud asja ära teha. Eks siis selle taga ootasid ka need head uudised - pidin ühe sammu vastu astuma, et mulle mitu sammu vastu tuldaks.

Ja hea on näha, et saab teoks see, mille toimumiseks olen minagi oma panuse andnud - meel rõõmus, sõltumata sellest, kas minupoolne panus aitas toimuvale kaasa või mitte.

Nii palju rõõmu, nii palju head mõnest üksikust sõnast, mõnest üksikust reast.

Ruumi fantaasiale

Heliplaadid on sellised asjad, mille puhul peaks olema suhteliselt kindel, mis nende peale talletatud on. Ja täpselt sama kindel peaks olema, mis pole osa salvestisest. Ehk märkate, et kasutan siin kõhklevat-kahtlevat kõneviisi (prantsuse keeles on üks selline kõneviis, mille täpne nimetus on mul praeguseks juba meelest läinud, aga ise olen ta ristinud kõhklevaks-kahtlevaks kõneviisiks - eesti keeles sellist kõneviisi pole, on tingiv kõneviis).

Aga millisel muul moel saaksingi ennast väljendada, kui üks inimene leiab salvestuse lõpust puude saagimise helid, kui keegi teine neid sealt ilmselt kunagi kuulda ei saa. Või siis, kui üks teine inimene leiab Jaan Tätte "Tulemise" plaadil räppimas ning küsib seepeale, et kas see ongi Jaan Tätte uus esinemisstiil. Keegi teine pole sellisest asjast aga midagi kuulnud.

Nõnda annavadki väliskeskkonna mõjud piisavalt ruumi fantaasiale - saada ühest fikseeritud helidekogumist midagi hoopis isesugust. Või ongi ehk tegemist selliste interaktiivsete helikandjatega, et nad erinevatele inimestele erinevaid lisaefekte pakuvad? Kui see tõesti nõnda on, siis tahaks nõuda: "Kus minu eriefektid on?"

Igatsemine

Igatsemine on meie sees ikka olemas. Igatsus on see, mis paneb nii mõnedki rattad liikuma. Jah, on minulegi olnud ammendamatuks inspiratsiooniallikaks igatsus. Olgu siis mõne koha või mõne inimese järele. Vahel on igatsus magus-valus. Vahel on igatsus südant näriv. Vahel on igatsus siirupiselt kleepuv. Vahel aga rikub igatsus ära mõne asja - mida oled kaua igatsenud ja selle ajaga jõudnud igatsetavast juba ideaali ideaalpildi luua ning kui siis saad seda, millest igatsenud oled, siis osutub see hoopis millekski muuks, kui see, mida oma vaimusilmas loonud olid. Vahel aga igatsed, sest tead, et igatsetav on hea, ja kui siis saad seda, mida igatsenud oled, avastad, et igatsetu on hoopis enamat, kui ette kujutada oskasid.

Märgatud

Mõtlesin siin natuke edasi oma eelmise kirjutise teemal ja leidsin, et kui asendada sõnas, mida meelega valesti kasutasin, üks täht, saab hoopis uue sõna: märgatud. Jah, igal juhul tähendab märkimine ka märkamist, paratamatult. Kuidas siis muidu märki külge saada - eks ikka seetõttu, et oled märgatud, oled taustast esile tunginud, oled massist eraldunud. Palju õnne! Püüa siis veel märkamatuks jääda.

Märgitud

Täna leidsin ennast keskutelu keskelt. Kuidas saadakse märgituks? Arutelu sai alguse sellest, et inimene, kellega arutlesin, on saanud märgi külge. Arutelu jätkus ja leidsin, et minagi kannan ammu samalaadset märki. Märk siis sellest, et ei saa ümbritseva maailmaga hakkama. Märk sellest, et hoolid liialt sellest, mida teed. Märk sellest, et ei suuda suud kinni hoida, kui oleks targem vaikida.

Kui nüüd meenutada üht teist arutelu, siis ehk oleme me käitumisprobleemidega lapsed, kes polegi suureks saanud. Täpselt sama ebamugavad, täpselt sama sobimatud, täpselt seesugused, kes on probleemiks, millega keegi kokku puutuda ei taha.

Järellainetus

Algul oli elu. Ja siis tuli uni. Tuli uni oma võimatute seoste ja variantidega. Tuli ega küsinud, kas ma teda näha tahan. Aga teha pole midagi - nüüd on ta olnud. Elul oli suur panus selles unes. Reaktsioon on muidugi ootamatu. Aju teeb huvitavaid harjutusi hoopis huvitavas suunas. Võtab aga mõtted sappa ja tekitab neist kokku midagi seesugust...

Elu järellainetus une näol. Nagu ikka võtab aega. Ei tulnud koheselt. Vajas toimunu seedimiseks aega. Aga viimaks sai ikka valmis.

Interneti võrgus

Avastasin ennast Youtube'ist kuulamas lugu, mis mul on olemas heliplaadi kujul. Üllatusin ega saanud aru, mis siis nüüd toimub. Kui on olemas plaat, originaal, milleks siis peaks veel Youtube'ist seda lugu kuulama? Aga parata pole midagi - selline on juba Interneti "võrgutamise" tulemus - endalegi märkamatult oled jõudnud kummalisse olukorda. Kuid seis pole veel täiesti lootusetu, kui tuleb meelde, et plaat on riiulis olemas ning tuleb ta vaid mängijasse pista ja polegi vaja ilmavõrgus "võrgutatud" saada - muusika kõlab ilma mingite probleemideta.

Lihtsad lauljad

Nädala sisse on mahtunud kaks kontserdikülastust, mille peategelasteks on olnud noored naislauljad. Ühel juhul siis Liisi Koikson, teisel Tuuli Taul. Lihtsad lauljad, ilma viguriteta esitus, kuid sedavõrra rohkem südamesse minev ja süvenema innustav. Lihtsalt lauldud lood, kasutades suurepärast häälematerjali. Nõnda mulle meeldib!

Kriis

Kriis võib olla ka siis, kui tegelikult on kõik hästi. Kriis võib olla negatiivne pilk positiivsele olukorrale. Kui liikumapanevaks jõuks on kriis, siis võib kriisi esile kutsuda kriisi puudumine/lõppemine.

Kui kriis on, siis kriisi pole. Kui aga kriisi pole, siis on kriis. Energia jäävuse seadus?

Spordist nii- ja naapidi

"Poolt ja poole" ülestähenduse kommentaarid viisid mu mõtted hoopis põnevatele radadele. Teemaks siis sport ja väikesed nüansid selle juures.

Kui oled võistlussportlane, siis püüad ära kasutada iga võimalikku eelist, mis Sul võitmiseks vähegi olla võiks. Nõnda on reketimängudes väga oluline, kes servimist alustab. Ei, see on valesti sõnastatud - tegelikult polegi see alustamise asi teab kui oluline, sest pigem on oluline, kes servimise lõpetab - ehk siis on hea, kui Sa saad oma heale servile loota otsustava seti otsustavatel punktidel (seda siis neil aladel, kus servimine käib vaheldumisi). Aga kuna servimise alustajast sõltub see, kes tasavägise mängu lõpus servib, siis on määravaks servimise alustaja.

Sama oluline on ka tegelikult poole valik - otsustavatel punktidel on parem olla parema poole peal - nt sellel poolel, kus päike paistab selja tagant, selle asemel, et otse silma jms.

Samas saab nii servimise kui ka poolevaliku juures kasutada ju ka teistsugust loogikat - sõltumata servimise järjekorrast ja poolest pead olema valmis iga punkti eest võitlema ja keskenduma mängule.

Selline on siis võistlussportlase (või pigem võitu ihaldava sportlase) elu. Aga kui enam pole võit tähtis, vaid on oluline hoopis see, et saaksid emotsiooni spordi tegemisest, õnnestumisest, eneseületamisest, siis pole oluline ei servijärjekord ega ka pool. Ja sellest vaatevinklist tundub selline soodsamate tingimuste otsimine naljakas ja juuksekarva lõhkiajamisena. Kuid kui olulised on need pisiasjad olnud mingil ajahetkel, kui palju on nad määranud mingi mängu saatust, kui palju on neisse usutud - lihtsalt hämmastav!

Põnev on see elu, mis pakub võimalusi näha asju nii ühe kui ka teise külje alt.

Unenägu jäi pooleli

Vahel on ikka kohutavalt raske ärgata. Iseäranis raske on see juhul, kui unenägu on pooleli jäänud. Ja veel raskem on olukord, kui unenägu on veel põnev ka olnud. Tänane hommik tervitas mind just seesuguse põneva unenäoga, mida mul ei õnnestunudki lõpuni vaadata.

Pooleli jäi see asi just sellel hetkel, kui muusikud olid oma etendusega ühele poole saanud - jah, just, nad tegelesid teatri tegemisega, mitte musitseerimisega, nagu arvata võiks. Muusika pidi pärastpoole tulema. Ega ma suurt rohkem mäletagi, aga kurb oli mu meel, kui mind une rüpest välja kisti ja just-just tekkima hakkavate positiivsete emotsioonide kasv katkestati.

Järgmises osas

Väga kummaline on olukord, kui oled millestki suhteliselt pikka aega eemal olnud ja siis selle asjaga jälle kokku puutud. Ei tea küll, mis teed mu mõtted käivad, aga leidsin ennast arutlemas, et elu on vahel nagu seebiooper. Milline on siis üks tavaline seebiooper? Eks ikka seesugune, millest võid päris mitmed osad vahelt vaatamata jätta ja vahepeal pole suurt midagi muutunud. Just seepärast tekkiski analoogia - kui aeg on mööda läinud, aga tegelased on samad ja nendevahelised suhted pole suurt muutunud, siis võib selle ju vabalt (või siis meelevaldselt) seebiooperiks liigitada. Mõnes mõttes on see ju hea - kui kõik on muutumatu ja turvaline. Kui aga samal ajal oled ise käinud teisi radu ja näinud ka ümberkaudseid inimesi iseäralikke teid pidi liikumas, siis kipud paratamatult mingisugust arengut otsima.

Järgmises osas...

Lendamine

Täna sain eriti hästi aru, miks on olukord just selline, nagu ta parajasti on. Põhjus on lihtne - kui mõni asi annab tiivad, siis tunned ennast selle asjaga kokku puutudes "tiivustatuna". Kõik on õige - kui oled tundnud, mida tähendab lendamine, siis maapinnal kõndimine enam suurt midagi ei paku. Tore, et olen leidnud millegi seesuguse, mis tekitab lendamise tunde ka õrnal riivamisel, ilma suurema süvenemiseta.

Poolt ja poole

Hakkasin mõtlema, et kuidas see asi siis on. Tahaksin öelda, et olen kellegi poolt. Samas tähendab see justkui seda, et ma peaks kellegi teise vastu olema? Aga kui ma ütleksin, et hoian kellegi poole, kas siis on kõik hästi teiste inimestega, kas ma oma poolehoiu väljendamisega ei satu kellegagi kuidagi vastuollu?

Kuigi kui asjale läheneda teisest küljest, siis tean, miks just sellised sõnad mu seest esile kerkivad - sest olen kellegi suust mingi inimese kohta kuulnud etteheiteid, millest olen taibanud, et tema on justkui selle inimese vastu või siis ei kiida tema teguviise heaks. Ja see, kuna mul on just vastupidised kogemused, tekitabki tahtmise astuda kõnealuse inimese kaitseks välja ning olla tema poolt ja hoida tema poole.

Kas pole kahju?

Vahel tekib küsimus, kas inimestel pole kahju oma väärtuslikke teadmisi jagada nendega, kellele see info arvatavasti kuidagi külge ei jää. Oma kogemuste põhjal julgen oletada, et inimesed tahavad oma teadmisi jagada kõigiga, kes vähegi kuulata viitsivad. See, kas kuulaja ka edaspidi kuulduga midagi peale hakkab, pole üldsegi oluline. Peaasi, et antud hetkel oleks kuulajaid ja mine tea, ehk jääb mõni teadmisekild kusagile mälusoppi peitu, et siis vajalikul hetkel sealt välja hüpata.

Ring täis?

Vaevalt kümme päeva on möödas sellest ajast, kui siinsamas kirjutasin sellest, et mõnest allikast ikka pidevalt lugusid pudeneb ja vahel minulgi see õnn on neist osa saada. Nüüd siis on need vähesed päevad minevikku kadunud ja jälle kord on mul õnneks läinud vähemalt ühe erakordse looga rikastatud saada.

Lugu siis ühest 12-aastasest musta kohvriga poisist. Loo pajatajaks mees, kes oli toona, kui ta seda 12-aastast poissi kohtas, umbes sama vana kui see tookord 12-aastane poiss praegu. Ja nende kahe - loo pajataja ja peategelase - kõrval siis üks poiss, kes praegu on umbes 12-aastane. Ring sai vist täis?

Sõnad sain tagasi

Sõnad, mida kord laususin,
Sinult nüüd tagasi sain.
Arvasin, et need viis tuul,
kuid nad kõlasid Sinu suust.

Sellest välja lugesin,
et nüüd ometi räägid
ka Sina minu keelt,
oled minuga ühte meelt.

Esimesed sammud sel teel,
kuid neid tuleb veel,
sest mis saanud alguse,
see ka edaspidi areneb.

Kaugelt vaadates

Mõne asjaga on sedasi, et tema tõelist väärtust saad hinnata alles siis, kui oled ajas ja ruumis temast juba kaugele eemale liikunud. Kui oled asja sees, siis on kõik sujuvas liikumises ja järjestused tunduvad loomulikud. Aga läheb aeg mööda, vaatad sündmusi uuesti üle ning avastad, millised on seosed erinevate sündmuste vahel ja taipad, millised meeleolud on mõjutanud ühe või teise asja liikumist mingis suunas. Alles siis mõistad, millised on asjade tagamaad, miks on asjad just sedamoodi läinud, kuidas on loodud just seesugused seosed.

/Aega võttis, aga viimaks sain minagi aru, mis tegelikult toimunud on. Ja miks just sellised asjad./

Liblikarada

Ühel päeval käisin liblikarada. Kust ma tean, et see just liblikarada oli? Seeläbi tean, et sellel rajal kohtasin hulgaliselt lendavaid liblikaid. Neid oli igasuguseid - nende värvigamma järgi võiks arvata, et mul tuleb väga värvikirev suvi. Või ehk oli see justkui kokkuvõte - näed, kõiksuguseid asju on mahtunud senise suve sisse: päikest, vihma, seiklust ja rahulikku kulgemist, liikumist ja vabadust iga kandi pealt.

p6lvest@p6lve.ee

Sattusin täna neid pilte nägema (pilte üritusest, millest ma ilma jäin, kuigi mind ometi ju kutsuti sinnapoole) ja süda läks soojaks. Neil piltidel on nii palju soojust ja pereks olemise rõõmu, et pole siis ime, et lapsed on võtnud jalge alla selle tee, mida nende vanemad ees käivad. Ja milline uhkus peegeldub veel nende vanemate silmis! Ilusad pildid rõõmsate inimestega - et ikka tarkus käiks põlvest põlve.

/Loomulikult mõjus intrigeerivalt ka ühe pildi allkiri, mis tekitas küsimuse, et millist lugu siis seekord pajatada võeti - sest minagi olen lugusid sellest allikast palju kuulnud ja ehk kuulen tulevikuski - aga eks see jääb vaid kohalolnute teada/

Täiesti oma

Ma ei tea, mis selle koha nii eriliseks teeb. Ma ei tea, kas need on mingid maagilised õhus hõljuvad nõiarohud, kusagil metsas huikavad haldjad, kusagi merepõhjas võrgutavad vetevanad. Igal juhul tekib mul selles kohas alati see tunne, et see paik siin on täiesti oma. Eks ole mujalgi merd ja metsa, eks ole mujalgi ennast hästi tuntud, aga sellist joovastustunnet, nagu siin tunda olen saanud, pole ma kusagil mujal küll leidnud. Sellise enda koha leidmise jaoks on oluline, et oleks võimalus võrrelda, oleks midagi, mille taustal süsteemi luua. Seekordne võrdlus tõi selle paiga erilisuse eriti selgelt esile, sest sisuliselt ei oleks pidanud vahet olema neil kahel paigal, mida võrreldud sai, aga ometi oli see erinevus nii mõõtmatult suur.

Kui osa minust endast

Juba kevadel, kui nägin, mida torm on teinud Käsmu lahe kaldal, tundsin ennast täiesti šokeerituna. Need iidsed puud on seal ju alati olnud, nii kaua, kui mina mäletan (ja võrreldes nende vanusega on seda tegelikult ikka väga vähe). Ja kuidas siis korraga on nii, et varem nõnda tihedasse ja vaid vähesel määral valgust läbi laskvasse metsa on tekkinud suur lagendik. Kuid eks inimene harjub nii mõnegi asjaga - nõnda olin minagi nüüdseks sel suvel juba mitmeid kordi Käsmus käinuna leppinud selle "valgusauguga vale koha peal". Nüüd, uidates Käsmu poolsaarel pikemalt ringi, avastasin, et samasuguseid auke on seal veelgi. Iga sellist lagendikku märgates tundsin, kuidas valu mu südamest läbi käis - justkui oleks murdunud midagi minu enda sees. See oli ikka päris valus retk, kuigi saan aru, et see oli vaid "sanitaarraie", mille üks tugev tuul on korda saatnud.