Teisipäev, 28. veebruar 2017

Jah, just nõnda...

Laupäeva õhtul mõtlesin, et see lugu sobiks õige suurepäraselt ja just selle mõtte kohaselt siis toimetasin ka:


Ühe õudusunenäo asemel teine

Pärast Eesti sünnipäeva nägin mitmeid öid unes meie praegust presidenti. Ja need unenäod polnud sugugi meeldivad, pigem ebameeldivad. Eile õhtul enne magamaminekut mõtlesin selle peale, et see asi võiks nüüd küll olemata olla. Aga ju siis ei olnud ma oma soovides väga täpne, sest selliseid õudusunenägusid, nagu ma täna öösel nägin, ma väga näha ei tahaks.

Ja nõnda ma peangi nüüd lootma, et saan helgemad ja ilusamad unenäod tagasi. Kuigi jah, ma tean küll, mis juhtus viimati, ühe helge ja ilusa unenäo järel üles ärgates. Ja ju see tunne ongi pannud omapoolse bloki peale nendele headele ja helgetele unedele.

Kuid lootus siiski püsib...

Kas õige või vale, aga tundub ebaõiglane...

Ma ei tea, kas see, mida ma praegu teen, on õige või vale, aga kuskil mu kuklas hakkab tööle radar, mis ütleb, et see on ebaõiglane, teis(t)e inimes(t)e suhtes. Eks ma saan aru, et see on ebaõiglane ka minu enda suhtes, aga see on praegusel juhul sootuks teisejärguline.

Ehk siis jah, olen oma elu sellisesse puntrasse saanud, et ei mõista enam, kuidas edasi. Eks ma tean väga hästi, et ma lasengi asjadel isevoolu minna, olles suuresti äraootaval seisukohal selle suhtes, mis edasi saab. Piirid on ju selged ja seetõttu on vähemalt mingi osa kogu loost paigas. Kõige ülejäänu suhtes olen aga avatud.

Ja eilse päeva valguses saan ma aru, et ma olen ikka veel väike tüdruk, kellel on oma mõtted ja tunded vaja usaldada kellelegi, kes on valmis kuulama. Eile olin mina selles aktiivse kuulaja rollis, sest loo lõppedes esitati mulle kontrollküsimusi selleks, et saada aru, kas ma ikka piisavalt tähelepanelikult kuulasin. Selles kõiges tundsingi ära iseenda - vajaduse jagada oma elu ja mõtteid ja tundeid, kellegagigi (kui see oleks vaid nii lihtne, et see, kellega neid asju jagada, võiks täiesti suvaline inimene olla - jõudes ringiga loo algusesse tagasi)...

Laupäev, 25. veebruar 2017

Alati saab hullemini ehk Tammsaare konkurent, järg

Jah, kaeblesin siin paar päeva tagasi ühe 12-realise lause üle, aga muidugi sain kohe ka teada, et mu kaeblemine oli liig varane. Samas dokumendis, mille tõlkimisega tegelesin, ootas mind ees terve lehekülje pikkune lause, mis tuli eesti keelde ümber panna. Eks ülelugemise käigus selgub, kas suutsin mõtet lõpuni jälgia ja kas ikka kogu see pikk seletus täies ulatuses ka eestikeelses tekstis olemas on.

See kõik annab tunnistusest sellest teada-tuntud tõsiasjast, et alati saab hullemini ja tuleb olla rahul sellega, mis parajasti on, ja õnnelik selle üle, et asjad veel hullemad pole.

Hea on muidugi tõdeda, et kogu selle pika kirjutise tõlkimise lõpuots läks kuidugi oluliselt sujuvamalt, kui algus, ja et sain tööga ühele poole varem, kui ise arvasin. Tore on, sest nüüd saab teiste asjadega tegeleda.

Köögikuninganna

Mina olen ju teadagi suur kokkaja - pidevalt muukui teen süüa, nii umbes kord nädalas. Aga eile sattusin siis taaskord üle tüki aja võõras köögis toimetama ja nende küsimuste järgi, mis ma küsisin, sain ma aru, et ma olen selle köögi kuninganna. Küsimused olid: "Kas Sul seda on? Kas Sul seda ka on? Kas Sul seda kolmandat asja ka on?" Ja kõik ülejäänud küsimused täpselt sama suunitlusega. Kuna minu küsimise peale kõik vajalikud asjad, isegi need, mida aastaid kasutatud pole, välja võeti ja mulle ka käeulatusse toodi, siis võisingi ennast kuningannana tunda, selle köögi kuningannana.

Kuigi jah, mis kuningannat, iseäranis veel köögikuningannat, minust ikka on!

Kuigi jah, eile sain siis suure nõutamise ja nõudmise peale ühe koogi valmis küpsetatud ja ühe saia-leivamäärde meisterdatud. Kasinaks jäid need asjad mõlemal juhul aga siiski, sest vajalikke koostisaineid vajalikul määral kahjuks kasutada polnud, aga sellest pole lugu, sest külalistele sobisid need toidud küll.

Teine mõte, mis mul pähe tuli, kogu selle nõudmistekonveieri tagajärjel, oli see, et mul on kodus ikka nii palju asju, mida ma oma köögitoimetuste juures nii iseenesestmõistetavaks pean, aga mis mõnes teises köögis piiratud koguses või suisa puuduolevad võivad olla. Igaühel oma köögitoimetused ja eks minu enda köögitoimetuste järgi on komplekteeritud ka minu köögitarvikud.


Reede, 24. veebruar 2017

Aktiivne puhkus?

Hakkasin siin mõtlema selle peale, et ma peaks ju praegu puhkusel olema. Ja mitte selles mõttes, et mu selle nädala toimetamised on vähe vaiksemad või veidike teistsugused, kui viimasel ajal tavaks. Mulle on ju antud aastane puhkus, millest praeguseks isegi pool veel möödas pole. Aga selle järgi, kuidas mina siin praegu oma aega mööda saadan ja kuidas tööd teha vihun ja kuidas töid aina juurde kipub tulema, jõudsin järeldusele, et minu praeguse puhkuse peale vaadates võiks mõiste "aktiivne puhkus" saada sootuks uue sisu. Kui ka aktiivsel tööajal pole nii palju toimetamist olnud, kui praeguse puhkuse ajal, siis võib just sellisele järeldusele jõuda.

Aga, võttes nüüd veidi hoogu maha ja olles ära teinud kõik planeeritud töö, on mul täna, 24. veebruaril, täiesti töövaba päev! Ise ma nii otsustasin ja ise olin ka nii tubli, et sain oma tööjärje täpselt nii kaugele, kui planeerinud olin!

Ilusat Eesti sünnipäeva!


Tammsaare konkurent

Seekord pole tegu minuga, kuigi ka mina oskan kirjutada väga pikki lauseid. Seekord on tegemist ühe tekstiga, mille tõlkimine mul parajasti käsil on. Kui laused hakkasid juba väga pikaks venima, siis lugesin huvi pärast ära, kui mitme rea peale üks lause, millel ei tundunud otsa ega äärt olevat, siis ära mahub. Tulemuseks oli 12 rida. See on ikka päris suur number, iseäranis, kui arvestada seda, et sellest lausest tuleb väga täpselt üles leida see mõte, mis sinna kirja pandud on. Esimese hooga jätsin selle lause pärast töögi pooleli, sest tundsin, et ma ei suuda seda 12-realiselt traktaati ja selle sisu mitte kuidagi haarata. Aga, väheke puhanuna sain juba mõttele jaole ja lause ka tõlgitud. Pole viga, edaspidisekski jagus samalaadseid pikka mõttearendusi. Kõige toredam kogu selle asja juures oli aga see, et ikka jälle tuli mul lauseosi ümber paigutada, sest kui hakkasin juba arvama, et olen lauseliikmed kõik eesti keelele kohaselt juba paika saanud, selgus kohe, et vara veel, ümberpaigutusi tuli veelgi teha.

Aga eks ma saan aru ka sellest, et kui ongi tegemist keeruka tehnilise lahendusega, siis selle lahtiseletamine võtabki pikalt kirjaruumi. Kuigi jah, mulle tundub praegu, et seda kõike oleks saanud ka lihtlausetega kirja panna, võttes üle detaili teise järel üksikult ette.

Et nüüd ka väikese eneseanalüüsiga tegeleda, võtsin igaks juhuks ette ka ühe mu enda poolt kirja pandud tehnilise kirjelduse - 12 reani pole ma küündinud, aga neli rida oli küll täiesti korralikult olemas.

Kolmapäev, 22. veebruar 2017

Tuttav tunne

Vaatan ja imestan. Ja kuulan ja imestan. Ja siis vaatan veelkord ja ikka imestan. Kuigi jah, tegelikult ei peaks ma sugugi imestama, sest tunne, mida tunnen, on ju nii tuttav.

Ma olen olnud samas olukorras, ma tean, mida see tähendab - oli meri ja oli purjepaat ja oli paanika. Ühelt poolt justkui turvatunde loomine, teisalt jälle koheselt jalgade alt ära tõmbamine. Kuigi jah, emotsioonivabalt olukorrale otsa vaadates on see kõik vägagi mõistetav ja täiesti arukas. Aga, ma vaatan seda asja vähe teise nurga alt ka ja see vaade ongi see imestuse tekkimise koht. Ja mõnes mõttes teeb see teine vaade mind kurvaks või ehk tuleb ka siin mängu minu enda kogemus, mida, ma saan aru, olen mõnedel puhkudel üle kandnud sinna, kuhu seda võib-olla poleks pidanud üle kandma - aga elumustrit on nii raske murda (nüüd, kui aru saan, on ehk sellel teemal ka oluliselt lihtsam).

Servapidi siis nüüd selle postitusega seotud lugu siia juurde ka:

Kas minul ka mõni õigus on?

Kuulasin ja mõtlesin kaasa, sain loomulikult aru ka sellest, et igal asjal on põhjus ja et igal inimesel on õigus käituda oma sisetunde järgi. Teadsin suuremat osa sellest kõigest juba varemgi, aga kogu selle asja keskel ei saanud ma peast välja seda mõtet: "Aga mina? Kas minul ka mõni õigus on?"

Tean, et see on väiklane ja eks ma ikka olen püüdnud olla suurem inimene (ja enamasti olengi olnud suurem inimene, kui ma ennast kunagi arvasin olevat), aga teisest küljest, mu enda elus võiks mul endal ju ka kaasarääkimisõigust olla? Ja kuigi see kõik ei riivanud mind suurt kuidagi, siis veidi kripeldas see ikka ja nõnda jäingi ma hoopis mõtteid mõlgutama selle üle, et miks mulle on niiväga tarvis seda, et ka minul oleks mingisugusedki õigused. Kas neid õiguseid siis riivatakse pidevalt või kas on asi selles, et ma lihtsalt eeldan mingisuguseid asju, mis tunduvad minu jaoks nii loomulikud, aga teiste inimeste jaoks ei pruugi seda sugugi olla.

Muidugi, ega need õigused (või nendest teadlik olemine) mind eriti edasi ka ei aita, sest reaalses olukorras ei muuda see ju mitte midagi. Nagu ühel teisel päeval ühes teises kontekstis tuli arutluse alla lugu õiglusest ja sellest, et kui tahad kedagi, kes sinuga ühte jalga käia ei taha, endaga kaasa käima utsitada, siis tulebki ära teha topelt- või isegi kolmakordne töö ja isegi siis ei pruugi soovitud tulemust saavutada, ja et tegelikult pole see sugugi õiglane. Aga sellelgi puhul ei ole sellest õigluse tagaajamisest mingit tolku - kui ise oled initsiaator, siis ise oled endale selle lisapanuse andmise "kohustuse" kaela peale võtnud.

Universum tõstab tuure?

Seda mustrit olen ma oma elus ikka tunnetanud, mis ühe töö lõppedes annab mulle kohe teise ette. Selles pole ju mingit imet. Vahel piisab mul vaid mõelda, et mis ma nüüd siis järgmiseks ette võtan, kui juba helisebki telefon või potsatab postkasti uus kiri uue tööga.

Tänase kogemuse pealt aga kipun arvama, et universum tõstab tuure - olin mina just kirjutamas kirja seni valmis saadud töö kohta, kui selle kirja kirjutamise ajal saabus mu postkasti juba uus töö. Sisuliselt ju vahet pole, sest töö vajab ju tegemist, aga siiski jääb minu jaoks õhku rippuma küsimus, miks mulle ei anta aega tegeleda selle tööga, mida selle nädala lõpuks ise endale planeerinud olin? Mis on universumi selle plaani taga, oskab ehk keegi mulle seletada?

Esmaspäev, 20. veebruar 2017

Naeratus on võimsaim relv

Torssis nägu, mida muud mul oligi oodata! Olin ju ometigi sundinud inimese poolteist tundi varem tööle tulema, kui ta muidu oleks pidanud - kuigi jah, see on vaatenurga küsimus, sest teoreetiliselt oleks inimene pidanud niikuinii tööle tulema just sel ajal.

Mina aga ei lasknud ennast sellest segada ja naeratasin inimesele kuklasse. Ma arvan, et kui ta oleks seda naeratust näinud, oleks vist vabanenud vihapurse. Aga, mina ei lasknud ennast häirida - olin viisakas ja sõbralik edasi.

Möödus siis aeg, kiiresti, nagu alati, ja tuli lahkuda. Soovisin lahke naeratusega: "Kõike head!" Sain torssis vastuse, mokaotsast: "Nägemist!" Tulin oma teed ja ise mõtlesin kuivõrd raske võib olla sedasi elada, kui pole rõõmu, on vaid mossis olek ja muud ei midagi. Ja tegelikult, kui veidi vaatenurka muuta, on võimalik mõista, et sellise luksusliku (töö)elu puhul, nagu on inimesele antud, võiks sellest ikka väga palju rõõmu tunda. Aga, mis teha, kui inimene ei oska hinnata seda, mis tal parajasti on!

Minu relv, võimsaim, mis mul üldse olla saab, on selle olukorras naer ja naeratus, sest, kui nüüd olukorrale veidi eemalt (või teisest vagunist, nagu viimasel ajal kombeks) peale vaadata, siis on see kõik ju lihtsalt koomiline - see iseenda solvunud oleku jõuetu demonstratsioon on ju suisa naeruväärne.

Aga minu tunne on pärast mõnusate inimeste seltsis veedetud mõnusat aega selline:


Ajalugu kordub

Jah, olles lugenud hulgaliselt vanaaegseid raamatuid ja tihti neid lugedes pead vangutanud, et mitte miski siin inimeste elus ei muutu, tuleb mul seda taas tõdeda, ka praegusel hetkel. Ja nõnda leidis täna tee mu mõtetesse see lugu:


Pühapäev, 19. veebruar 2017

Miski ei tohi minu taha jääda!

Kui ma siis lugesin seda kirjatoorikut oma postkastis, siis ma tegelikult ei arvanud, et see kiri peaks laiali saadetama. Aga, kuna minu jaoks sisulist vahet ju pole, siis loomulikult ütlesin, et saagu see kiri siis saadetud.

Aga, lugesin neid ridu ja mõtlesin siis kogu olukorra peale. Ja leidsin, et kuigi mu elumotosid ja juhtmõtteid on palju, siis üks väga oluline neist on: "Miski ei tohi minu taha jääda!" Nõnda olen ma toimetanud, kogu oma elu. Kui mul on võimalus, mille läbi saan teisi inimesi rõõmsamaks teha, siis ma loomulikult teen seda. Miks? Aga just seepärast, et ma saan. Ja loomulikult ka seetõttu, et head teha on hea!

Ma tean, et olemas ka teistsuguseid vaateid elule, aga mina olen niimoodi ehitatud. Võib-olla on just seetõttu tekibki minu sees iga kord suur protest, kui inimesed takistavad asjade toimimist vaid seetõttu, et neile need asjad ei meeldi. Ja nii lihtne oleks mõnel juhul käega lüüa ja lasta olla, või mõelda, miks peaks minagi. Aga, neid mõtteid mu peas pole ja seetõttu on see toimetamisviis loomulik ja iseenesestmõistetav.

Kes siis veel?

Mõnikord ma ei saa kohe üldse aru, kogu sellest ilmaelust. Eile oli taaskord üks selline olukord minu silme ees.

Olukord oli siis seesugune, kus nägin probleemsete lastega tegelevat inimest suhtlemas tema enda lastega. Ja nii mõnelgi hetkel tekkis mul küsimus, et kuidas on inimene võimeline tegelema probleemsete lastega, kui ta oma enda lastega minu arusaamist mööda just sugugi hästi ei käitu. Mõnel hetkel sai minu jaoks piirgi ületatud ja sel puhul tegin suugi lahti ja väljendasin oma arusaamu.

Ja kõige selle peale mõtlesin, et kes siis veel peaks oskama lastega ümber käia, kui mitte inimene, kes on õppinud nendega ümber käima ja kelle igapäevaseks tööks on seda teha. Ja ma ei saa sinna midagi parata, kui ma võtan aluseks oma silmaga kõrvalt nähtud kogemuse.

Aga eks ma tean ka, kustkohast see kõik alguse on saanud. Ja selles mõttes ma saan muidugi aru, isegi väga hästi. Aga olen ka seda meelt, kui neid asju teadvustada, siis on meist igaühel võimalus mustrit muuta, teha ajaloos väike käänak, mis võib viia suurte muudatusteni, muudatusteni, mis muudavad meie kõigi elu paremaks. Ja eks ma selles olukorras vaatasin ka enda peale ja mõtlesin ja analüüsisin olukordi ning suures plaanis olin tulemustega rahul.

Neljapäev, 16. veebruar 2017

Millal ma saan hamburgerit?

Jah, isu rämpstoidu järele käib mul ikka aeg-ajalt peal. Ja siis peab teda saama, midagi pole teha. Kui siin paar päeva tagasi jäi mul see asi tegemata, kuna ma käituda ei osanud, siis eile oli asi veelgi proosalisem.

Hakkasin mina ennast hilisõhtusel tunnil kodust välja seadma, et minna hamburgeri järele, aga siis helises telefon ja muidugi küsiti mu käest muuhulgas ka seda, et mis ma teen - eks ma siis ütlesin, et olin just kodust välja minemas, hamburgeri järele. Seepeale tehti mulle selgeks, et ma peaks Nõmmele hoopis kebabi järele minema. Korraliku kebabi vastu pole mul ka midagi ja nõnda ma siis kebabibaari oma sammud seadsingi.

Eks ma juba aimasin seda, mis mind seal ees ootas - loomulikult suletud uks ja teadmine, et baar oli kinni pandud juba paar tundi varem. Ega siis polnudki muud, kui leida alternatiivsed lahendused, mis muidugi hamburgerit minuni ei toonud.

Ja nõnda ma siis täna mõtlengi, et ei tea, millal saabub see hetk, kui ma selle ihaldatud hamburgeri nüüd kätte saan? Isu kui seesugune on ju ikka rahuldamata. Kuigi jah, ma tean, kuidas mõned muigavad, kui mõtlevad, et mis heapärast ma sellest kiirtoidurestoranist seda hamburgerit otsima läksin.

Kolmapäev, 15. veebruar 2017

Sama restoranikett, enam-vähem sama tunne

Kui ma nüüd eilse uitmõtte ajel ühte tuntud kiirtoidurestorani sisse jalutasin, siis mulle tundus, et ma olen seda tunnet juba kogenud. Ja tõesti, vaatasin oma blogipostitustest järele, et ma olen selle kohta isegi sissekande teinud.

Aga tunne iseenesest oli taaskord selline, et ei oska olla, ei oska käituda ega tea, mida tegema peaks. Olles veidi aega tobedalt menüüd vahtinud, mitte midagi mõistmata, ja vaadanud erinevaid silte, tabloosid ja püüdnud neist aru saada, tulin lõpuks selg eest tulema sellest suurepärasusest, mis on loodud. Ja ise veel mõtlesin, et kuidas küll on see kiirtoidurestoran laste hulgas nii populaarne ja pered oma lapsi selle külastusega premeerivad? Minu jaoks tundus see nüüd veelgi eemalepeletavam, kui ta varem isegi oli. Aga, vaadates, kui palju oli laudade taga istujaid ja sööjaid, üks väljas õueski, mõistsin, et viga on ikka minus ja ju siis ongi kõik imehea.

Muidugi mõistsin ka seda, et võib-olla hakkan ma liiga vanaks jääma - kui mind juba sellised poolautomaatsed süsteemid pelutavad. Seda mõtet ei tohiks ma ju ometi veel mõelda? Ei ole ma ju nii vana veel? Aga, kui juba selline mõte pähe tuleb, ju siis seal ikka ka tõetera sees on.

Pühapäev, 12. veebruar 2017

Katked ühest elust

"Kõik muu võib olla või mitte olla, aga mõni kallistus kohe ON!"

"Ma ei taha enam mitte midagi, mul ei ole mitte midagi vaja. Ainus asi, mida ma tahan, on armastus!"

"Minu jaoks on see teistele nii loomulik asi kauge ja kättesaamatu. Teiste jaoks reaalsus, minu jaoks vaid mälestusterada."

"Selline viimane kogemus on hea, vähemalt ilus punkt ebareaalsetele lootustele ja unistustele, millel pole ette nähtud mitte kunagi tõeks saada!"

"Kõik te tulete minu juurde, et kogeda õrnust ja hellust, aga tegelikult olen mina see, kes seda õrnust ja hellust kõige rohkem vajaks! Tulete korraks ja siis jälle lähete, tagasi oma elude juurde."

Ja neil hetkedel, kui mulle tundus, et ma enam mitte midagi ei taha, oli mul siiski veel üks soov ja tahe - et see kõik juba läbi saaks. Niiet, ka nõrkuse ja tahtejõuetuse hetkedel on inimesel ikkagi mingi tahe alles, olgu siis kasvõi seesugune.

Sellest mõttestki ei pääse ma ühekski hetkeks, et küsida iseenda käest: "Mida ma olen küll valesti teinud, kuidas minu elutee küll selliseks kujunenud on?"

Ikka igatsedes

Miks peab see inimeseloom olema selline, et kunagi ei saa miski olla täiuslik? Hea üldistav küsimas, kas pole? Jah, võib-olla on keegi teine kuidagi teistmoodi üles ehitatud, aga mina ikka igatsen. Eilseski õhtus oli vähemalt kaks tegelast, keda igatsesin, mõlemale andsin oma igatsusest täna ka teada. Sest, kui midagi muud ei ole, siis on igatsus, see, et tunned teisest inimesest puudust, et saaks seda kõike, mis toimub, temaga jagada. Igatsusest sai mõni pisar ka poetatud...

Ja homme on jälle järgmised tegelased, keda juba taga igatsen ja loodetavasti on mul piisavalt õnne, et vähemalt mõni neist igatsetutest mu homset päeva oma kohalolekuga rõõmsamaks muudab.


Esmaspäev, 6. veebruar 2017

Naisterahva muutlik meel

"Ma tahaksin jäätist!"
"Oled Sina aga muutliku meelega - kord tahad, et Sulle sall toodaks, ja siis tahad jäätist!"

Eksole, naisterahva muutlik meel, nii lihtne on sedasi öelda. Siinkohal võib muidugi täiesti tähelepanuta jätta, et nende kahe sündmuse - salli soovimise ja jäätise tahtmise vahele mahtus peaaegu terve aasta. Aga, pole viga, ikkagi läheb see ju naisterahva muutliku meele alla, kõik, mida ma soovin või tahan. Ja kui vaadata universumi ajaloo vaates seda kõike, siis ongi need kaks sündmust täiesti teineteise kõrval, nõnda ei saagi mul olla mingeid vastuargumente. Olen naisterahvas ja muutliku meelega ja mis ma sinna ikka parata saan.

Pühapäev, 5. veebruar 2017

Aristokraadid

"Mina olen ikka aristokraat - hommikuid alustan šampuse joomisega!"

Sellist fraasi kuulsin ja sain aru, et tegemist on huumoriga, aga ju seal ikka mingi tera tõtt ka sees oli, millest muidu üldse selline teema. Minu jaoks oli aga hämmastav see, et seesama humorist, naisterahvas, oli mõned hetked varem välja öelnud sellised sõnad, mida üks naisterahvas minu arvates kunagi kasutama ei peaks.

Ja nõnda ma siis kuulasin ja mõtlesin, kogu selle pudru peale, mis ma kuulnud olin, millise pildi inimese räägitud jutt mulle temast lõi. Muidugi sain ma aru ka sellest, et probleem on peamiselt minus ja selles, kuidas mina suhtun sellesse, mida mina räägin, milliseid sõna ma kasutan, ja kuidas ma siis eeldan mingeid analoogsied asju ka teistelt inimestelt.

Ma tean, et olen mõnel hetkel keelepolitsei, aga minu jaoks on oluline see keel, mis minu ümber kõlab ja ma arvan, et need sõnad, mida naljatamisi sidesõnadeks nimetatakse, ongi seda, sest ju siis inimesel ei ole mingeid teisi sõnu kasutada, fantaasia ei ulatu.

Aga, see viib mind hoopis ühe teise eile kuuldud looni, kuidas üks just enam-vähem samasuguse keelekasutusega, nagu see ennast aristokraadiks pidav naisterahvas, meesolevus oli inimest, kes oli endale just prillid saanud, kostitatud sellise solvanguga (millest arusaamiseks solvangu saajal kulus ikka tükk aega):
"Tühjale pööningule ei ole topeltaknaid vaja!"

See on ehtne näide sellest, kuidas on võimalik väga hästi öelda ja millist rikkust on keeles ja kuidas seda on võimalik kasutada. Aga, minnes tagasi aristokraatide juurde, on üks laululugu, mis selle teemaga kenasti klapib:


Reede, 3. veebruar 2017

Avaliku esinemise hirm

See on kuidagi ikka sisse süstitud, meisse, eestlastesse, kes me siin üles oleme kasvanud, see avaliku esinemise hirm.

Rääkisin sellest oma rootsi sõbrannaga, kes käis mõned nädalad tagasi Eestis ühel seminaril esinemas ja märkis ära selle, et tema jaoks oli nii kummaline, et tema ettekande lõpus valitses saalis täielik vaikus, keegi ei küsinud midagi. Ma siis seletasin talle, et see on kultuuriline eripära, et ta ei peaks sellel teemal sugugi põdema, et eestlase üks suurimaid hirme on avalik esinemine ja kui veel küsida julged, siis jätad ikka eriti rumala mulje - mis mõttes sa aru ei saanud sellest, millest räägiti, või mis mõttes sul on midagi, mida küsida. Eks ole ju küsimuste esitamine ka teatud mõttes avalik esinemine, paistad silma, eristud massist.

Ja eks minul oli see hirm ka, astudes nüüd enda jaoks täiesti uude rolli - õpetaja rolli, olla avalik esineja klassi laste ees, et neile midagi uut selgitada ja tutvustada. See hirm oli mul enne, kui ma sellega algust tegema pidin (kui kõigele ees seisvale mõtlesin ja omaette arutlesin, kuidas see asi toimuma saab), sellel hetkel, kui alustama pidin, ei olnud mul enam aega hirmu tunda, sest korralduslikud asjad võtsid enda alla kogu tähelepanu.

Kui kõik korralduslikud asjad said korda aetud, siis saabuski see hetk, et ma pidin lihtsalt rääkima hakkama. Üllatuslikult kadus kõik sellesse hetke, sest keskendusin sellele, mida ma räägin ja polnudki enam probleemi, mitte millestki, mitte millegagi. Ei sellega, kas see, mis ma räägin, on ikka piisavalt tark jutt, kas ma suudan ennast selgelt väljendada. Kõik tuli justkui iseenesest ja nii loomulikult. Ja ma sain aru, et ma suudan ennast ise käima lükata ja kõik enda sees oleva liikuma panna, vaid teele asudes, kõik muu tuleb juba iseenesest.

Ja muidugi on mul hea meel, et need lapsed, kellel abi oli vaja, usinasti oma käed püsti ajasid ja küsisid ja küsisid ja veelkord küsisid (ja loodetavasti sain kõigile nende küsimustele ka piisavalt selged vastused antud). Neil tundub julgust rohkem olevat, mis on väga hea!

Just nõnda!

"Tuli hilja õhtul koju ja silmad särasid peas!"

Just see on see, mida ma tahan saavutada. Mul jäi see sära nägemata, aga nii hea on teada, et ma olen selle, vähemalt ühel juhul, saavutanud. Eks ma neid teisi säravaid silmi nägin küll ja veel, üllatuslikult nendelgi, kelle puhul poleks seda osanud oodata.

Boonuseks selle kõige juures oli minu enda tunne - emotsioonid olid laes. Ja kui ma tagantjärele mõtlema hakkasin, siis ei mõistnud ma, et ma oleks midagi erilist teinud. Aga, tundub, et minu enda säde sütitas ka teisi. Ja nii lihtne oli välja mõelda, mida edasi teha, kuhu edasi minna!

Oi, mulle meeldivad need võimalused, mida elu mulle pakub! Muidugi võin iseendale õlale patsutada, et ma olen ikka tubli, et ma need võimalused ikka ära ka kasutan. Või siis nagu antud juhul - et ma need võimalused endale välja võitlen!