Seekord pole tegu minuga, kuigi ka mina oskan kirjutada väga pikki lauseid. Seekord on tegemist ühe tekstiga, mille tõlkimine mul parajasti käsil on. Kui laused hakkasid juba väga pikaks venima, siis lugesin huvi pärast ära, kui mitme rea peale üks lause, millel ei tundunud otsa ega äärt olevat, siis ära mahub. Tulemuseks oli 12 rida. See on ikka päris suur number, iseäranis, kui arvestada seda, et sellest lausest tuleb väga täpselt üles leida see mõte, mis sinna kirja pandud on. Esimese hooga jätsin selle lause pärast töögi pooleli, sest tundsin, et ma ei suuda seda 12-realiselt traktaati ja selle sisu mitte kuidagi haarata. Aga, väheke puhanuna sain juba mõttele jaole ja lause ka tõlgitud. Pole viga, edaspidisekski jagus samalaadseid pikka mõttearendusi. Kõige toredam kogu selle asja juures oli aga see, et ikka jälle tuli mul lauseosi ümber paigutada, sest kui hakkasin juba arvama, et olen lauseliikmed kõik eesti keelele kohaselt juba paika saanud, selgus kohe, et vara veel, ümberpaigutusi tuli veelgi teha.
Aga eks ma saan aru ka sellest, et kui ongi tegemist keeruka tehnilise lahendusega, siis selle lahtiseletamine võtabki pikalt kirjaruumi. Kuigi jah, mulle tundub praegu, et seda kõike oleks saanud ka lihtlausetega kirja panna, võttes üle detaili teise järel üksikult ette.
Et nüüd ka väikese eneseanalüüsiga tegeleda, võtsin igaks juhuks ette ka ühe mu enda poolt kirja pandud tehnilise kirjelduse - 12 reani pole ma küündinud, aga neli rida oli küll täiesti korralikult olemas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar