Vaatan ja imestan. Ja kuulan ja imestan. Ja siis vaatan veelkord ja ikka imestan. Kuigi jah, tegelikult ei peaks ma sugugi imestama, sest tunne, mida tunnen, on ju nii tuttav.
Ma olen olnud samas olukorras, ma tean, mida see tähendab - oli meri ja oli purjepaat ja oli paanika. Ühelt poolt justkui turvatunde loomine, teisalt jälle koheselt jalgade alt ära tõmbamine. Kuigi jah, emotsioonivabalt olukorrale otsa vaadates on see kõik vägagi mõistetav ja täiesti arukas. Aga, ma vaatan seda asja vähe teise nurga alt ka ja see vaade ongi see imestuse tekkimise koht. Ja mõnes mõttes teeb see teine vaade mind kurvaks või ehk tuleb ka siin mängu minu enda kogemus, mida, ma saan aru, olen mõnedel puhkudel üle kandnud sinna, kuhu seda võib-olla poleks pidanud üle kandma - aga elumustrit on nii raske murda (nüüd, kui aru saan, on ehk sellel teemal ka oluliselt lihtsam).
Servapidi siis nüüd selle postitusega seotud lugu siia juurde ka:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar