Pühapäev, 22. august 2010

Sulgeda silmad

Sulgesin silmad ja lasin tuulel enda palgeid paitada. Ja siis hakkasin otsima tuule suunda, keerasin ennast veidike ja äkki oligi ta minu ees. Tuul puhus mulle otse näkku. See oli hea ja pehme paitus, mõnusasti silitav.

Näha kaugemale

Nägin seda, mida poleks pidanud nägema. Nägin ka seda, mida pidin nägema. Nägin ja sain rohkem teada. Nägin ja tuli meelde, mismoodi asjalood on olnud. Nägin ja tuli meelde, mis oli võlunud. Nägin ja tuli meelde, sest kõik oli täpselt samamoodi. Kõik, mida nägin, vastas sellele, mida teadsin, kuid mis oli kuhugi pinna alla ära kadunud.

Mida küll peale hakata? Kes oskaks aidata? Ise ei oska ma enam midagi teha. Ja milleks mulle antakse näha selliseid asju? Mis ma sellest kõigest õppima pean? Seda kõike tean ma ju niigi ja olen sellele vastavalt ka talitanud.

Aga see, mida näha sain, oli armas ja hell ja heldimust tekitav. Nii lihtne ja loomulik, õrn ja arglik.

Tean, millised on teed, mida käima pean, aga kuidas ma saan edasi, kui kõige selle juures olen niikuinii endast kõik ära andnud ja on olnud keegi, kes on mulle näidanud, et ma ei peagi midagi tegema, et kõik oleks hea. Kas peaksin andmise asemel hoopis nõudma hakkama, kas siis läheksid asjad paika?

/Jälle selline hetk, kus vaatad ja saad aru, et ilus on see, mida näed, äraütlemata ilus. Mis siis muud üle jääb, kui võtta see aeg ja nautida seda ilu. Täiuslikkuse nägemine tekitab aga kohmetust./

Pühapäev, 15. august 2010

Energiad liikuma

Nüüd siis sain teada, mille taga kõik asjad seisid. Mul tuli üks asi enda jaoks täiesti selgeks mõelda ja sellele vastavalt toimetada. Kui see kõik tehtud sai, siis hakkasid energiad liikuma ja läks lahti selline kihutamine, mida vaid vahel harva näha saab. Kõige kummalisem on, et ei lasknud ma ennast häirida ka sellest, et oli 13 ja reede. Polnud aega isegi selle peale mõelda. Kõik tuli teha sedasi, nagu tunne sees parajasti suuna kätte andis...

Pimedalt usaldada

Neid kahte usaldan ma pimesi. Mis on nende kahe inimese juures seesugust, mis kutsub pimesi usaldama? Kaks sarnast inimest, kes ometi on täielikud vastandid. Mina neid mõlemaid usaldamas.

Sellised mõtted leidsin siis enda peas ringi käimas. Seoseid ma luua oskan ju küll... Selles olen imetlusväärselt tubli!

Mida kirjutada?

Kui kõik need emotsioonid mu sees olid ja kogu see maailm mu ümber, siis tekkis küsimus, kas ma üldse tahan neid asju jagada. Kui enda jaoks on kõik selge, siis kas on vaja neid asju teiste jaoks hakata ümber jutustama, üle seletama. Aga ikka tuleb välja sedasi, et kirjutada on vaja. Ja nii ma siis kirjutangi...

Elu, mida oodata

Kui vaatan täna nende asjade peale, mis praegu plaanis on, siis see on küll elu, mida oodata. Kuigi mõni asi pole veel lõpuni kindel, on siiski vaade, mis mu ees praegu avaneb, täiesti suurepärane.

Teha pole vaja muud, kui hakata seda elu siis otsast peale elama. Ma tean, et kui need praegused plaanid kõik realiseerunud on, siis pole ma enam endine, kuid maailm, mis minu sees on, on saanud tükk maad rikkamaks.

Head elamist!

Juba jälle

Juba mitmendat korda sel aastal olen sellises olukorras. Ja jälle toimin täpselt samamoodi. Ikka on nii, et öeldakse, et nüüd on minek ja mina lähengi. Jättes kõik muud asjad, nagu nad on. Lihtsalt lähen, sest tuleb kutse. Mitte miski muu ei loe sellistel hetkedel, sest sees on tunne, et peab minema.

Nii ma siis olengi läinud, tegelikult päris lõpuni teadmata, mis tingimused on ja kuidas edasi saab. Olen lihtsalt läinud ja nendest asjadest on saanud huvitavad seiklused. Seekord siis veel vähem ette valmistatud, seekord siis veel kiiremini.

Kunagi ammu mõtlesin, et millised on küll need inimesed, kes saavad viie minutiga asjad kokku ja minema. Nüüd olen teada saanud, et ma olen vist isegi üks nende hulgast, kes võtab asjad ja lihtsalt läheb.

Eks omamoodi eelduse selleks on loonud juba kogunenud varustus, mis on kohe käepärast võtta. Seekordne minek näitab, et selles varustuses peaks veel mõni asi olema, et saaks ennast mugavasti ja hästi tunda.

Erakordne tunne

Asjade kokkulangemise tõttu sain tunda seda erakordset tunnet. On ju ennegi lageda taeva all magatud. Kuid erakordne oli see tunne seekord. Turvaline keskkond, kus saad mistahes hetkel silmad lahti teha ja näed vaid tähti. Milleks küll sellistes olukordades majad ja telgid, kui on võimalik sedasi magada? Suurepärane! Erakordne! Imeline! Olemise tegi iseäranis mõnusaks see, et soe tuulehoog paitas hellalt palgeid ja olemine oli täiesti paras...

Teisipäev, 10. august 2010

Nüüd on kõik hästi

Maailm, mis vahepeal oli katki läinud, sai täna ära parandatud. Nüüd on kõik jälle hästi. Kuigi parandamine oli raske töö, tuli ta ette võtta, sest nõndaviisi katkisena see maailm edasi eksisteerida ei saanud. Midagi tuli ette võtta, sest katkine maailm hakkas juba teisi maailmu lõhkuma. Hea, et veel servast kinni sain.

Esimese hooga tuli suur äng, vastupidiselt oodatud vabanemisele. See oli vist veel viimane katse maailma tagasi katki keerata, kuid parandamine sai hästi tehtud ja nii pidi maailm terveks saama. Nüüd on kõik hästi! Nüüd on kõik taas hästi!

Järgmine pilverong

Istusin Tilgu sadamas ja nautisin merd. Vaatasin taevast ja pilvi. Ja mis ma sealt leidsin? Pilverongi, mis oli juba ninaga Naissaare kohale jõudnud, kuid mille saba ikka veel mandril konutas.

Selle peale tekkiski küsimus: "Millise graafiku järgi need pilverongid sõidavad? Ja millal väljub järgmine pilverong ja kuhu see viib?"

Mõista mittemõistmist

Nägin mittemõistmist. Nägin, et need, kes oleks pidanud aru saama, ei saanud aru. Nägin, et mina sain paremini aru. Mina sain aru ja mõistsin. Kuid kurb oli kõrvalt vaadata seda mittemõistmist, mis tuli sealt, kust oleks pidanud mõistmine tulema.

Praegu on kogu see tee alles alguses ja kui juba praegu on sellised mittemõistmised, siis mis tee kulgedes veel olema saab? Kas saavad asjad sellise suuna, et mõistmine suureneb või läheb kõik sootuks teistmoodi? Lootus jääb, et kõik keerab heaks...

Ei midagi kindlat

Kui mõnes asjas saab praegu kindel olla, siis selles, et asjad on kõik lahtised. Mitte ühtegi konkreetset ja selget asja, kõik kuidagi äraootaval seisukohal. Vaatan ja imestan, mille taga need asjad nüüd siis ootavad. Aeg sunnib tagant, et oleks juba aeg selgust saada. Aga selgust ei paista kusagilt. Pigem kipuvad asjad veel segasemaks minema. Teha pole midagi, tuleb oodata ja loota, et õiged asjad saavad õigel ajal õigetesse kohtadesse. Ja peab siis elu usaldama - tema teab, mis tulema peab ja ju ta siis korraldab asjad nii, nagu nad minema peavad.

Und oodates

Miks pole see asi küll sedasi, et saad magama jääda siis, kui tahad? Selline küsimus keerles mu peas. Keerles lisaks nendele sõnadele ja lausetele, mis mind magada ei lasknud. Kirjutasin kirja, oma peas, ja seepärast ei saanud ma magada. Sest kõiki neid mõtteid, mis kirja panna tuli, oli liiga palju ja nad kippusid omavahel segamini minema. Lisaks oli veel sedasi, et mingid asjad kippusid ununema - ehk ühel hetkel olid selgesti sõnastatud mõtted olemas ja järgmisel pidin juba meelde tuletama hakkama, mis mõtted mu peas olid.

Nii see öö siis möödus, üks pikas unetute ööde reas. Kella vaatasin paar korda ja suure hirmuga avastasin korraga, et kell on märkamatult saanud neli hommikul. Ja siis, kui olin otsustanud, et aitab, peab ikka magama ka, algas akna taga sireeni huige. Mitte minutiks või kaheks, vaid pooleks tunniks. Kui siis taas vaikus saabus, lootsin, et nüüd siis viimaks ometi. Kuid ei, polnud veel ette nähtud magama jääda - sireeni hakkas uuesti tööle ja kuskil veerand kuue ajal saabus täielik vaikus.

Ja alles siis sain ma und ootama hakata ning uni tuligi, viimaks ometi...

Ühel kaardil

Kõik mu lootused on ühel kaardil. Targad inimesed räägivad, et selliseid lollusi teha ei tohi. Kõike ei tohi ühele kaardile panna. Ikka peab olema mingi tagavaravariant. Aga mina olen rumal ja olen kõik pannud sellele ühele kaardile.

Kõik mu lootused on sellel ühel kaardil. Kuigi ma ei tea, mis see endaga kaasa toob või kuhu mind välja viib, on kõik mu lootused sellel kaardil. Riski olen ma nüüd siis võtnud, lootusega, et aitab, aga tulemust ei saa ma veel niipea teada.

Mis oleks üldse elu ilma riskita? Ikka tuleb riskida, kasvõi elu endaga. Võtta vastu otsuseid, milles veel selgemat sihti ei näe. Ja siis pärast vaadata, mis sellest kõigest sai.