Näha kaugemale

Nägin seda, mida poleks pidanud nägema. Nägin ka seda, mida pidin nägema. Nägin ja sain rohkem teada. Nägin ja tuli meelde, mismoodi asjalood on olnud. Nägin ja tuli meelde, mis oli võlunud. Nägin ja tuli meelde, sest kõik oli täpselt samamoodi. Kõik, mida nägin, vastas sellele, mida teadsin, kuid mis oli kuhugi pinna alla ära kadunud.

Mida küll peale hakata? Kes oskaks aidata? Ise ei oska ma enam midagi teha. Ja milleks mulle antakse näha selliseid asju? Mis ma sellest kõigest õppima pean? Seda kõike tean ma ju niigi ja olen sellele vastavalt ka talitanud.

Aga see, mida näha sain, oli armas ja hell ja heldimust tekitav. Nii lihtne ja loomulik, õrn ja arglik.

Tean, millised on teed, mida käima pean, aga kuidas ma saan edasi, kui kõige selle juures olen niikuinii endast kõik ära andnud ja on olnud keegi, kes on mulle näidanud, et ma ei peagi midagi tegema, et kõik oleks hea. Kas peaksin andmise asemel hoopis nõudma hakkama, kas siis läheksid asjad paika?

/Jälle selline hetk, kus vaatad ja saad aru, et ilus on see, mida näed, äraütlemata ilus. Mis siis muud üle jääb, kui võtta see aeg ja nautida seda ilu. Täiuslikkuse nägemine tekitab aga kohmetust./