Teisipäev, 31. mai 2016

Selline päev siis!

Mõnikord kipub sedasi olema, et kui hommikul ärkan ja mingeid suuremaid plaane ees pole, siis mõtlen, et mis ma selle päevaga siis peale hakkan, mis on need toimetused, mida selle päeva sisse sean. Ja siis juhtub sageli ka nii, et päev hakkab ennast ise kerima.

Nõnda oli see ka täna hommikul. Olin vaevalt lõpetanud oma hommikused võimlemisharjutused, kui telefon helises. Tuli välja, et üks külaline on minu poole teel. Kui teel, siis teel, polnud miskit teha, tuli külalisele vastu minna. Sealt edasi aga keris päev ennast juba niimoodi, et taaskord võiks mõelda sedasi, et kuidas mina ikka olen valmis, alati, seiklusteks, tegutsemiseks, kiirreageerimiseks.

Aga tegelikult - sellised päevad, mis ise endale päevakava kokku panevad, meeldivad mulle iseäranis hästi. Elu on ikka nõnda tore!


Sisetunne ütles õigesti

Täna jooksin kokku ühe inimesega, kellega polnud ammu-ammu kohtunud, kuid kelle peale olin just mõni aeg tagasi mõelnud. Ja nagu tellitult juhtusimegi täna ühel ajal ühel kohta.

Rääkisime maast ja ilmast, tema elust ja minu elust, ühistest tuttavatest ja kõiki neid lugusid kuulates sain aru, et ju siis ikka mu sisetunne ütles õigesti - et ma peaks teada saama, kuidas kõigil neil inimestel läheb, milline on nende elu praegu (mitte et ma midagi suurt korda saata saaks, aga vähemalt mõtteski neile kõigile pöialt hoida, et nad hakkama saaksid).

Sest, tegelikult oli see, mis ma kuulsin, ikka väga kurb. Üks kurb uudis ajas teist taga ja suured ahhetamise ja ohhetamise kohad olid selles vestluses ka sees - see, kuidas vendadest saavad vaenlased, kuidas sõpradest saavad vaenlased, kuidas edukatest tegijateks saavad pankrotiäärel kõõlujad. Ja mis minu jaoks kõige kurvem - pettumine inimeses, kellesse ma olen uskunud. Eks kandsin osa neist asjadest väliste mõjutajate kapsaaeda, aga sain ka aru, et tegelikult püüan vaid ennast veenda, et inimene ise pole seesugune, et inimene ise pole selliseid asju teinud, saades väga hästi aru, et alati on olemas eeldused inimese enda sees, muud ei midagi.

Esmaspäev, 30. mai 2016

Olin ettevaatamatu ja...

... sain oma vitsad väga kiiresti kätte.

See on üks jätkulugu ühe minu varasema postituse juurde, kus rääkisin sellest, et ühes mu alalises ajaveetmiskohas ühte tiiru segasin tema pesa ligiduses.

Selgi korral olin sealkandis liikumas ja kuidas mõtlesin, et aega on ju omajagu mööda läinud, väikestest rohulibledest suured pahmakad kasvanud, et ehk on sealseski pesas juba pojad koorunud ja ära lennanud.

Mõtlesin nõnda ja tegutsesin nõnda, olin ettevaatamatu ja kohe saabus kiirel lennul kohale tiir, et mulle väga üheselt selgeks teha kuivõrd rumal ma olen olnud. Ega mul siis jäänudki muud üle, kui aga teha paar kiiremat sammu ja taaskord taganeda. Viimase "tervitusena" tuli ja tonksas ta nokaga mu pealael olevaid päikeseprille.

Ja ega mul polnudki muud teha, kui tema ees vabandada - oma rumalust, oma ettevaatamatust, oma hoolimatus. Et olin tema jaoks võimaliku ohu allikaks ja tema rahu nõndamoodi oma mõtlematusega häirisin. Iseeendaga võin ma selle kõige tõttu pahuksis olla selles mõttes, et kui ma teadsin, miks mul siis ikka oli vaja nõndamoodi toimetada...

Teisipäev, 24. mai 2016

Mitme maailmaga päev

Mõni päev kohe on. Tänane päev, mis siis, et kell on vaevalt 8 õhtul, on ikka olnud. Mitme maailmaga päev. Hommikul ühed tuuled, siis tuulutamise tuuled ja täielik väljalülitumine, siis luulutamise tuuled ja taaskord täielik väljalülitamine, ja siis veel suurem luulutamine ja taaskord täielik väljalülitamine. Nüüd on õhtu veel ees ootamas ja nüüd on aeg taas tuulutamise käes, et saaks taaskord välja lülitatud. Mitu erinevat teemat, mitmeid erinevaid inimesi, mitu erinevat valdkonda ja mitu erinevat maailma. Kõike läbi-segi - tööd ja puhkust ja isiklikku elu ja olmekorraldust. Sellised vist on tavaliste inimeste päevad, minul on viimasel ajal kuidagi teistmoodi. Seda aga, et toimuks iga teemaga ka täielik väljalülitumine, pole aga ammu ette tulnud.

Mina ikka oskan!

Ma olen tõesti osav! Looma hetki ja olukordi! Minusugust teist vist polegi olemas. Kui aga vaja, topin oma nina igale poole. Ja kuhu vaja ei ole, sinna ikka topin ka. Ega pole siis imestada, et mingi aeg tagasi võisin enda kui suure probleemitekitaja peale mõelda.

Miks ma seda kõike teen - kui ma vaid oskaks sellele küsimusele vastata... Lihtsalt, olen mingi asja pähe võtnud ja siis lähen selle asjaga üle igasuguse piiri. Saan sellise hoo üles, et enam ei suuda ennast peatada ja nii panengi täie vaardiga edasi.

Sellised asjad panevad mind ennast ikka pead vangutama - no kuidas mina ikka oskan? Ja muidugi siis ka veel see küsimus: "Milleks?" Sest kogu "ilu" loojaks olen ma enamasti ise. Ja näpuga on mul näidata ka vaid iseenda suunas - kui peaks süüdlase otsimiseks minema või nii...

Laupäev, 21. mai 2016

Kas kaks äärmust?

Vaatasin ja nägin. Nägin, et üks neiu suitsetab. Kuna viimasel ajal tundub selline tegevuse neidude seas eriti hästi silma paistvat, ei teinud ma sellest vaatepildist suuremat välja. Aga siis, jäi mu pilk justkui iseenesest sellel neiul pikemalt pidama, sest ma nägin, et ta on lapseootel. Mõtlesin siis selle peale, et kuidas ta küll oma lapsega sedasi teha saab. Kõrvaltvaatajana muidugi hea selliseid mõtteid mõlgutada. Aga, sellega see lugu veel otsa ei saanud. Toimetasin oma toimetamised ära ja siis sattus see neiu taaskord minu vaatevälja, seekord oli suits asendunud siidripurgiga, milles leiduvat joovastavat jooki endale mõnusasti manustati. Ja taaskord mõtlesin ma, kuidas ta küll saab oma veel sündimata lapsega sedasi teha.

Ja siia kõrvale on mul näide sellest, kuidas veel sündimata lapsest hoolivalt loobus tema ema nii mõnestki lemmikroast ja kuidas kõik käis väga täpselt arvestatult ja läbimõeldult, ikka suure hoole ja armastusega. Nüüdki, kui laps juba sündinud on ja oma pool aastat vanagi, käib kõik viimse detailini kaalutletult, hoolivalt, hoidavalt. Minu kui kõrvaltvaataja jaoks mõnes asjas üle piiride minevalt - selles mõttes, et mina küll ei suudaks ega oskaks.

Kuna mul on siin kaks sellist näide kohe käepärast võtta, siis hakkasingi mõtlema, et kas need ongi siis kaks äärmust, mismoodi vanemad oma lastesse suhtuvad. Võib-olla on see nüüd väga suur üldistus, aga nii tundub see olevat. Kui kuhugipoole kalduma peaks, siis ma pigem kalduks selle teise näite suunas, kuigi, mis mul siin kalduda - suitsetanud olen ma elu jooksul kahe paki jagu sigarette ja alkoholist käin enamasti ikka suure kaarega mööda - ehk siis, suures plaanis väga teoreetiline arutelu minu poolt.

Reede, 20. mai 2016

Iseendaga rahul!

Mõni asi kohe on. Pole vaja eriliselt pingutada ega midagi. Teed ja toimetad natuke ja juba on hea tunne. Et näed, millega ma hakkama saan. Tegelikult on see kõik liiga lihtne. Ja imestama paneb see, kuidas on võimalik mõnede asjade peale kulutada KUID, kui need on tehtavad vaid loetud tundidega. Kuhu küll oskavad inimesed oma aega kulutada? Või teisisõnu: kus on see keerukus, mis takistab toimetada?

Aga, olgu, pole minu asi teiste inimeste üle otsustada, pigem keskendun sellele, et olen enesega rahul, kuna mina nõnda kärmalt suudan ja oskan ja tahan. Ja ka detailide selgekstegemiseks ei kulu sugugi palju aega.

Ja elu võikski olla nõnda lihtne! Väikeste võitude üle suurt rõõmu tunda, mida enamat oskakski ma tahta?

Mis päev täna on?

Kontrollküsimusi tuleb endale ikka esitada. Millegipärast on see asi kuidagi sisse programmeeritud.

Just hetk tagasi käis mu peast läbi küsimus: "Mis päev täna on?" Kui sellega saaksin veel enam-vähem hakkama, et kuupäev välja mõelda, siis nädalapäevadega on juba oluliselt keerulisem. Tegelikult on nende nädalapäevadega oluliselt keerulisem olnud juba väga tükk aega. Mis teha, vabakutselise elu - ei küsi ta nädalapäeva, ega enamasti ka kellaaega. Kui on vaja teha ja toimetada, siis tuleb teha ja toimetada, sõltumata sellest, kas on parajasti esmaspäev või laupäev, tavaline tööpäev või riigipüha.

Sisemine tunne ütleb mulle aga, et praegu on iga päev pühapäev. Hea on, seepärast siis ka pühapäev. Pühapäevad on ju ikka head päevad?

Neljapäev, 19. mai 2016

Tõrked suhtlemisel

Vanasti oli ikka niimoodi, et kõigi oma hädade algust otsisin ma iseendast, sellest, kuidas ma käitun või toimetan. Pidasin kõiki asju endast algavaks ja enese põhjustatuks.

Eks see ole praegugi enamasti nõndamoodi, aga üks asi on minu vaadetes muutunud küll. See, kui ma mõistan, et teine inimene tunneb minuga suheldes ebamugavust, - siis ei võta ma seda kõike enda omaks ja enda süüks. Asjad on lihtsalt nii palju muutunud, et kui ma saan aru ja mõistan, miks võib teises inimeses tõrge tekkinud olla ja selle põhjustajaks pole olnud mina - oma usaldavuses, siiruses ja otsekohesuses - siis ei lase ma ennast sugugi häirida sellest, et teine inimene häiritud olekuga on.

Ja mõnel hetkel ma mõtlen, et tegelikult peaksid mul tekkima tõrked, kogemuste pealt, ja nii irooniline on see, kui ma mõnel hetkel suman kolinal ämbrisse vaid seetõttu, et ma olen ära unustanud oma kogemused, olengi võtnud inimesi, nagu nad mulle mingil hetkel näinud on, mitte sellistena, millised on olnud nende järgnevad teod. Aga eks mulle tuletatakse seda siis kohe jälle meelde - mõne oma järgmise teoga, mõne oma järgmise sammuga - andes mulle sedasi võimaluse õppimiseks, "uute" oskuste omandamiseks.

Saigi veel hullemini...

Ma ju teadsin. Seda, et alati saab hullemini. Ja justkui minu sõnade tõestuseks kaks järjestikkust õhtut, kaks aina suurema lärmi allikat. Esimesel õhtul üks huugava mootoriga BMW, mille tekitatud madal müra üle muidu vaikse ja rahuliku ranna kõlas. Teisel õhtul aga mootorratastega liivas ringi möllavad tegelased, ikka kümnete minutite kaupa - kui mootorid lõpuks vaikisid, tundus juba imelik olevad see vaid loodushäältest koosnev taust.

Aga mis minul siin ikka seletada - minust endastki sai rahurikkuja. Ega ma sellest suurt midagi teadnud enne, kui mu pea kohale ilmus üks tiir ja häälekalt teada andis, et tal pesa ja pojad kusagil lähedal asuvad. Eks ma siis taandusin targu, tõmbusin tagasi, ei läinud häirima. Vabandasin mõttes ta ees, et olin teadmatusest ta rahu rikkuma sattunud...

Teisipäev, 17. mai 2016

Vaated naistele

Kaks olukorda, kaks erinevat naist ja kaks täiesti uut vaadet neile naistele. Kuigi olukorrad olid väga erinevad, oli siiski üks ühine ja ühendav joon. See, millisesse konditsiooni ja ülereageerimisse võivad naisterahvad endid korraldada, pealtnäha lihtsates olukordades.

Üllatav oli vaadata, mis toimub ja kuidas enesekehtestamine käib jõuga, üleloomuliku intensiivsusega. Vaatasin ja mõtlesin ja imestasin, milleks ja millest see? Kas siis kuidagi teistmoodi ei saa. Sain näha ka seda, kuidas meesterahvad taltusid ja kõik oma sammud naisterahvaste järgi seadsid, et niigi piiripealsesse olukorda mitte enam õli lisada, vältimaks plahvatust.

Mina tundusin selle kõige kõrval täiesti tüünena. Naiste ülim närvilisus pani mind pigem kulmu kergitama, üllatuma. Ja mõtlesin iseenda peale, kas ka mina suudaks sellise närvilisuse üles kerida, peaaegu tühja koha pealt. Muidugi suudaks, kuis siis muudmoodi, ma olen ju ka ikkagi naine. Teisest küljest aga, on mind enamasti ikka rahulikuks inimeseks peetud, kuid võin minagi plahvatada, need, kes seda tunda on saanud, teavad omast käest, et pole mõtet tulega mängida. Aga üksjagu tuleb vaeva näha selleks, et mind nii kaugele saada.


Muutuste teel...

Kõik ongi ju õige, täiesti õige. Eks siis tulebki see, mis tulema peab, küll tuleb, ega ta tulemata jää.

Ja just sedasi tundub see asi:



Võiks ju mõelda ja kaalutleda ja analüüsida. Jätkata leebet ja lahket rada, aga kui kaua, kui pikalt? Ühel hetkel saab mõõt lihtsalt täis. Andestada, andestada ja veelkord andestada. Leppida, leppida ja veelkord leppida.

Kui mõned asjad on tundunud loomulikud, siis ongi nad loomulikud. Mis saab aga siis, kui loomulikkus kaob? Tõkked minu enda sees on need, mis takistavad. Aga tõkked on ju kusagilt tekkinud, eks ma ise olen nende tekitaja muidugi ka, väliste tegurite tulemusena.

Ja kuidagi ei saa ma lahti sellest mõttest oma peas, et muutuste tulemusena asendub ebakindlus hoopis millegi uuega - kas see on julmus, kas see on hoolimatus, kas see on enese teadvustamine uuel tasandil, seda ei oska ma mitte arvata. Mina mõistan vaid seda, et muutus on toimunud ja näen selle tagajärgi.

Kusagil kuklas kumab üks lause "Wikmani poistest": "Ära Sina temale kunagi niimoodi tee!"

Esmaspäev, 16. mai 2016

Nüüd ma saan aru küll!

Mul oli kaks soovi, mille täitumist ma väga soovisin. Ja kummalisel kombel olid mõlemad neist justkui minu haardeulatuses, tõekssaamisele üsna lähedal, aga siiski jäid nad realiseerumata. Kõik see läks nii napilt minust mööda, et ma ei suutnud kuidagi ära imestada, miks see nõnda on. Soovid ju ometi olid ja elu on ikka mu soovid kõik täitnud. Vaevasin selle taipamatusega on peadki päris korralikult - et miks siis nõnda, mis on selle kõige mõte.

Aga siis saabus hetk, mil mõistsin, et põhjus on väga lihtne. Need kaks soovi lähevad täitmisele küll, aga on ainult üks õige viis, kuidas need täidetud saama peavad. Ja siis ma tõdesin omaette: "Nüüd ma saan aru küll!"

Mulle meeldib!

Lugesin ja vaatasin ja mõistsin, et mulle meeldib. Esmalt muidugi see huumorimeel - selleta vist kohe kuidagi ei saa. Seejärel see, et ei lasta ennast ilmast segada - selletagi vist ei saa. Ja nüüd lisandus sinna juurde veel üks väga oluline asi - viisakus ja väljapeetus, nooremate "kasvatamine", lugupidamisele "noomimine". Vahva! Miks ma siis ei peaks olema võlutud? Miks ma siis ei peaks vaimustuma? Loomulikult olen, võlutud, vaimustunud. Nii lihtsad asjad, aga ometi sellised väärtused, mis kipuvad tänapäevamaailmas ununema. Võib-olla on siinkohal tegemist selle eraldatusega, mille tagab keskkond, seetõttu rikkumata, seetõttu väärtusi kandmas ja hoidmas. Praegugi sellele mõeldes tahaks mõlema käe pöidlad püsti lükata ja sõnada täie energiaga: "Vahva!"

Sedasi siis?

Üks meesterahvas küsis mu käest, mis minu isiklikus elus toimub. Sai siis paari lausega räägitud, kuidas asjalood on. Selle peale küsis meesterahvas, kas ma pidevalt kipun sattuma meestega keerulistesse suhetesse. Ma vastasin, et ma ei oska seda öelda, et ma ei ole kunagi selle peale niimoodi vaadanud. Selle peale vastas siis too meesterahvas, et temal kipub meestega see asi küll sedasi olema, et tema kipub olema see õrnem ja mõistvam pool, justkui alateadlikult endale sellist rolli valides.

Minu jaoks muidugi oli kentsakas see, et kuni selle hetkeni ei olnud ma konkreetset meesterahvast, vaatamata tema tegevusvaldkonnale, mis oleks ju võinud mõnes mõttes suunanäitajaks olnud, kuhugi liigutanud, polnud isegi tekkinud selleteemalisi mõtteid. See aga pani asjad paika ja samas ei muutnud tegelikult mitte midagi. Inimene jäi inimeseks, mees jäi meheks. Ja mina suutsin iseennast taaskord üllatada, selles osas, et mu sisemuses lisandunud informatsioonile mingit suuremat reaktsiooni ei järgnenud. Ega ma ei tea, kas ma oleks midagi enamat oodanud, kas oleks pidanud toimuma mingi suunamuutus minu sees?

Alati saab hullemini!

Kui ma siin mõni aeg tagasi kirjutasin sellest, kuidas ma inimesi ei mõista, kui nad loodusesse oma muusika kaasa võtavad ja ka paraplaanidega oli mul ka helitausta mure, siis sain peagi teada kuivõrd hästi oli mul seni läinud.

Kaks õhtut järjest, mere ääres jalutades, saabus minu "suureks rõõmuks" kohale üks droonilennutaja, kes tahtis ka päikeseloojangust ilupilte teha. Loomulikult oli tal oma droonilennutamist vaja teha minu pea kohal. Ja sel hetkel ma siis mõtlesingi, et näed, senini oli mul ju päris suurepäraselt läinud (ikkagi hingelt optimist, kes usub, et alati saab hullemini minna).

Eks tulemus oli see, et ma läksin maapakku, kohta, kus ühtegi droonilennutajat minu õnneks polnud. Oli rahu ja vaikus, kui merekohin ja metsamühin segamini linnulauluga, nagu olema peab, välja arvata.

Ja kas mul on midagi viga, et mul drooni taevas nähes tekib tahtmine kivi järele haarata ja seadeldise poole teele saata? Ega ma seda tegema hakka, aga lihtsalt, selline mõte käib mul iga kord, kui mõnda lendavat drooni nägema juhtun, peast läbi.

Ja uus on tümakas...

Kuulsin üht heli, bass kaikus üle õhtuse ranna. Ja kuigi ma esialgu väga korralikult ei vaadanud, siis selle kumina peale pidin ikkagi järgi kontrollima, kas ma olen asjast õigesti aru saanud ja tõesti-tõesti, automark oli BMW:



Teisipäev, 10. mai 2016

Minul on teisiti

Vaatan, mis toimub teiste inimeste elus minu ümber ja mõistan, et minul on teisiti. Ja teisiti on väga lihtsal põhjusel. Ma ise olen niimoodi tahtnud, ma ise olen niimoodi soovinud. Ma tean, et on unelmad ja kättesaamatud unistused, aga ma olen piisavalt naiivne, et uskuda kasvõi imetillukest võimalust.

Omaenesetarkusest tõdesin kord, et meil on miljon võimalust see asi kihva keerata. Mulle tundub, et ma ise olen juba vähemalt kahte miljonit kasutanud. Olles mina ise, tehes seda, mida mu süda mulle ütleb, et ma tegema pean. Ka sellepärast on minul asjad teisiti. Ise teen ja ise kirun ja ise rõõmustan. Ise, ikka ise. Oma unelmate ja unistuste tuules lendan kõrgelt. Ja kõige suuremat kahju teen ma endale ka ise, sellestki saan suurepäraselt aru.

Mõnikord ma mõtlen, et nii hea oleks, kui saaks ka inimmälu kustutada, lihtsalt, "vajalikud" kohad välja lõigata.

Vabandan, et...

... olen ühe oma lubaduse pidamata jätnud. Ma tean, ma olen lubanud. Ma tean, et lubadusest pääsemiseks olen selle asja naljakski keeranud. Aga see üks repliik, see toon pani mind mõistma, et tegelikult olen Sind alt vedanud. Vabandan kogu südamest. Tead, ma olen selle peale nüüd ummisjalu oma lubadust teoks tegemas, vaatamata sellele, mis saab või mis toimuma hakkab. Sest ma olen ju lubanud ja mul tuleb leida see võimalus oma lubadust pidada...

Üks mõte küpsemas

Ikka on nii, et peas käivad igasugused mõtted ringi. Käivad ringi, on väikesed mõttekatked ja kuidagi ei taha nad kuhugi areneda, saada millekski enamaks, kui vaid see üks kild. Mõnel juhul võtab asja tuuma koorumine aega päeva, mõnikord nädala, vahetevahel kulub kuid.

See praegune mõte on selline kuudepikkuse arenguga. Või mis arenguga, kui ta ikka kusagil on olemas, aga selgeks, sirgeks ja arusaadavaks ei ole ma seda suutnud mõelda. Ühel hetkel oli konkreetne arusaamine, kindel suund, kuhu edasi liikuda. Aga see hetk möödus ja nüüd on jälle segadus. Ise küsin enda käest muidugi seda alalist küsimust: "Miks?" Seekord on see küsimus suunatud sissepoole, iseendale, mitte kellelegi teisele - sest ainult ma ise saan anda sellele küsimusele vastuse. Hea, et ei ole küsimust: "Kas?" Aga võib-olla see aeg veel saabub, ootame, vaatame, näeme, kogeme.

Sellest saan ma väga hästi aru, et asja tuumaks on väärtused ja väärtushinnangud. Mina olen ju alati olnud kasuahne inimene, ühtegi endale kahjulikku tehingut ma teha ei taha, ikka olen kasu peal väljas. Oh, tegelikult pole see sugugi nii, et ma ajaks omakasu taga, lihtsalt, tahan sügavat sisemist harmooniat ja kooskõla, kui aga hakib, siis hakib, ja nõnda tulevad teised tegurid-mõtted mängu.

Ja lõppkokkuvõttes on ju ikkagi nii, et kõik asjad määrab iseenese suhtumine asjadesse ja olukordadesse. Mina ise saan otsustada oma suhtumiste üle, iseenda reaktsioonide üle.

Ei olegi midagi lisada...


Esmaspäev, 9. mai 2016

Eestimaine rikkus

Kevad pakub huvitavaid vaateid Eestimaale. Viimase nädala jooksul on mul olnud võimalik näha, et Eesti põldudel kasvavad haned, Ida-Virumaal, kohe mitmetel põldudel oli neid kasvamas näha. Mõnele üksikule põllule oli ka hakke külvatud. Ja kui veel veidi ringi vaatasin, siis avastasin, et puude otsas on vareseid kasvatama hakatud. Sellest olin ma ammugi teadlik, et meie põldudel uduvallid jõudsasti lokkavad. Rikas on Eestimaa, väga rikas.

Pilkast pimedust oodates

Kuna paaril viimasel ööl on ennustused näidanud virmaliste esinemise võimalust, siis seadsin ennast möödunud ööl vaatluspaika. Et ehk läheb õnneks, ehk saan näha. Kuigi olin mineku seadnud kella poole ühele, sain kohale jõudes aru, et ei pruugi olla sellist pilkast pimedust, milles on hea virmalisi jälgida. Aga, õnneks olid virmalised nii intensiivsed, et isegi selle valguskumaga, mis kuidagi kustuda ei tahtnud, olid virmalised näha. Ja oma peas tegin ma arvutusi - et kui palju on aega päikeseloojangust möödas ja kuipalju on aega päikesetõusuni ja tulemuseks oli see, et ma sain aru, et öö keskpaik on kohe murtud ja pimedamaks enam ei lähegi. Ka tänaseks ööks lubab virmalisi, aga peab olema õnne, et nende mäng satub kusagile sinna kõige hämarama aja peale, nii poole kahe paiku, nagu oli möödunud ööl.

Ja üks kummaline mõte käis mu peast veel läbi - et päike juba praegu, mil pööripäevani on poolteist kuud aega, peaaegu põhjas loojub ja põhjast ka tõuseb. Tean-tean, et see on üsna suur liialdus, aga tänaöise virmaliste vaatlemise kogemuse põhjal võib seda päris kenasti väita, sest valgus oli kõik just sellel suunal, kus virmalised veiklesid.

Reede, 6. mai 2016

Kõik on suhtumise küsimus

Eilne olukord näitas mulle hästi kätte, kuidas võivad asjalood olla, ainuüksi suhtumisest lähtuvalt. Oli inimene, oli olukord ja oli inimese lahendus antud olukorrale. Ja kui ma sain kõik detailid teada, siis mõtlesin mina, et inimene oleks võinud olukorra sootuks teisiti lahendada ja tulemus oleks olnud kõigi jaoks parem - kaasa arvatud tema enda jaoks.

Ja nii ma jõudsingi taaskord arusaamiseni, et kõik on suhtumise küsimus, kuidas asju ja olukordi võtta, milliselt positsioonilt asja kallale asuda. Lihtsate vahenditega oleks tekkinud konfliktsituatsiooni asemel saanud hoopis üks lustlik ja lõbus ettevõtmine, milleks igaüks oleks rõõmuga oma abikäe ulatanud.

Päeva moraaliks sai aga see, et kui näidata üles hoolivust inimeste suhtes, neid ja nende vajadusi siiralt märgata, siis sulab igasugune jää suhteliselt kiiresti. Me kõik vajame hellust ja hoolivust!

Ma ei saa teid kõiki kaitsta!

Ma olen juba mitu päeva mõelnud selle peale, et jalgratturid on oma rataste seljas päris uljaks muutunud ja kuidagi hoolimatult ja hooga sõidavad nad ülekäigurajale. Viimaste päevade jooksul on mul olnud mitmeid selliseid hetki, kus olen jalgratturit märganud siis, kui ma olen autoga juba poolenisti üle ülekäiguraja sõitnud - mulle vaadatakse üllatunult otsa, aga asjad ei käi kahjuks niimoodi, et kui jalgrattur autot näeb, siis ka kindlasti näeb kohe autojuht jalgratturit ka - iseäranis, kui juttu on külje peal või suisa taga liikuvatest jalgratturitest.

Aga tänane olukord oli seotud hoopis ühe mootorratturiga. Peatasin auto kohas, kus keegi tavaliselt autot suurt ei peata - aga kuna seal oli bussile teeandmiste paluv märk ja buss seisis ootel, siis tegin oma valiku. Analoogsetes olukordades kogetu pani mind automaatselt peeglisse vaatama (sellised asjad on lõppenud mõnikord kas tagant sissesõitmise või äkkpidurdamisega) - ja nägin, et minu taga olnud mootorrattur hakkab minust mööda sõitma, samal ajal oli just buss ka liikuma hakkamas. Õnneks märkas mootorrattur ikka bussi ja jäi minu kõrval seisma - minu refleks oli tema suunal näppu vibutada.

Ja nii ma siis leidsingi selle asja kokkuvõtteks, et ma ei saa teid kõiki kaitsta, te nõrgemad pooled liikluses. Iseendal tuleb teil ka panus anda. Mina ei taha, et te viga saaksite, aga ma ei saa teie eest ära teha seda minimaalset, mida te enda hoidmiseks tegema peaksite.

Neljapäev, 5. mai 2016

Mõned asjad enam ei mõjugi?

Täna oli siis selline hetk, mis mõnel teisel ajal oleks mõjunud sedasi, et pulss oleks üles läinud ja vererõhk lakke hüpanud. Leidsin oma auto kojamehe vahelt teavituse, et mul oleks justkui parkimise leppetrahv tasumata. Olles viimasel ajal palju mobiilselt parkinud, olen ikka korralikult järge pidanud, et parkimise eest tasutud oleks ja kordagi pole ma ka ühtegi kviitungit klaasipuhastaja vahelt leidnud.

Kui tavaliselt oleks ma juba ainuüksi sellise asja pärast endast päris välja läinud, siis täna ei avaldanud see asi mulle mitte mingisugust mõju. Kas minust ongi tõesti saanud üks korralik kurikael, kes ei hooli sellest, et talle võikski olla trahv välja kirjutatud? Vanasti olin ma ikka nii korralik ja vähimgi kõrvalekaldumine korrektsusest ajas õhetama.

Aga, täna, jah, isegi imestasin, et panin teavituse kõrvalistmele ja mõtlesin, et sõidan koju ja küll siis hakkan uurima, mis selle asjaga siis on. Koju jõudes kirjutasingi siis parkimisteenuse pakkujale ja tuli välja, et see leppetrahv, millest juttu oli, on pärit sellest ajast, kui mina veel oma praeguse auto omanik polnud. Esialgu muidugi tahtsin kohe protestima hakata, et pühapäevasel päeval ei pargi ma kunagi tasulisse parklasse, sest linnatänavatel on parkimine tasuta. Aga õnneks vaatasin enne kirja ärasaatmist ka aastanumbrit ja siis selgus kõik - tõesti, sel ajal polnud see auto veel minu oma ja nõnda ei saanudki ma sellest leppetrahvist midagi teada. Hämmastav, et sellise aja tagant alles selline asi välja tuleb ja et mulle eelnevalt pole sellist teavitust laekunud - olen ennegi ju selle teenuse osutaja parklates parkinud, isegi mitu päeva järjest. Ja ainus parkimistrahv, mida ma viimasel ajal saanud olen, oli küll novembrikuus, ühel päeval, mis on minu elus ühel teisel põhjusel väga kenasti meelde jäänud - kui on mitu "head" asja ühel päeval, siis jääb ju ikka meelde.

Esmaspäev, 2. mai 2016

Ei mina inimesi mõista!

Olles nüüd palju aega veetnud päikeseloojanguid vahtides, on mu peas küpsenud kaks mõtet. Need mõlemad on seotud sellega, kuidas ma inimesi ei mõista.

Esimene puudutab seda teemat, et praeguste kogemuste põhjal on asi seesugune, et inimestele meeldib päikeseloojangut vaadata, sellest tehakse sündmus oma päevas, aga suhteliselt vähe on neid, keda on võimalik samas kohas näha pool tundi või tundi või poolteist tundi pärast päikeseloojangut. Minu jaoks on see arusaamatu, sest minu kogemuse põhjal algab tõeline vaatemäng alles pärast päikeseloojangut ja kestab praegusel ajal aastas kuskil poolteist tundi vähemalt. Tuleb vaid olla kannatlik ja oodata, et näha seda ilu, mida loodus enda seest välja külvab.

See paneb mind veidi sügavamalt filosofeerima sellel teemal - et kas on päikeseloojanguga samamoodi nagu elugagi, et selleks, et midagi tõeliselt erilist kogeda, tuleb olla kannatlik, tuleb oodata.

Siinkohal tuleb mulle ette üks mõte, mis sai ükskord kirja pandud:

... et oleks oskust oodata ja märgata, oskust väärtustada, hinnata ja hoida.

Selle mõtte sissejuhatuse inspiratsiooniks olid küll virmalised, aga mulle tundub, et sama kehtib ka päikeseloojangute kohta. Või elu kohta üldiselt. Mõned viimase aja sündmused, kui nüüd veidi järele mõtlen, on seda veendumust vaid kinnitanud.

Teine mõte on seotud loodushäältega. Eile, kui läksin päikeseloojangut vaatama, siis liikusid taevas paraplaanid ja mu mõte oli täpselt selline, et miks arvavad need lendajad (kellel on ilmselt väga tore õhus hõljuda), et kõik loodusesse tulnud inimesed tahavad väga nende mootorite mürinat kuulda. Hiljem
aga kuulsin, kuidas üks või teine inimene oli endale oma kaasasolevast seadmest muusika mängima pannud, lisaks mängis muusika ka nende jahtide pardal, mis mööda sõitsid.

See loodushäälte asendamine inimese looduga on minu jaoks arusaamatu. Minu jaoks on oluliselt nauditavam, kui loodus on oma täies ilus ja ma ei lisa sinna omalt poolt midagi. Jahiga purjetades oli minu jaoks alati parim hetk see, kui puri oli üles tõmmatud ja mootor sai välja lülitatud - milline rahu sellega kaasas käis!

Aga, eks tegelikult on ju nii, et seesugune on vaid minu arvamus ja iga inimene ise teeb endale enda elu ja olemise heaks nii, nagu talle parajasti sobib.

Pilvitulgi hommikul...

... magab suurem osa inimkonnast päikesetõusu maha.

Kahjuks ei mäleta ma selle tsitaadi autorit, et saaks temale viidata.

Aga tänasel hommikul kumises see mõte minu peas, sest õige ta ju on. Täna oli suhteliselt pilvitu hommik ja suurem osa inimestest magas päikesetõusu ajal. Kuid, ei saa öelda, et inimesi üldse liikumas poleks olnud - oli küll ja veel. Ja oli ka neid, kes olid spetsiaalselt päikesetõusu ajaks just selle sündmuse tarvis kohal sõitnud. Vahva!

Aga üks mõte käis mul peast siiski veel läbi - kodupoole sõites, mõtlesin selle peale, et päikeseloojangu ajal on oluliselt enam inimesi üleval ja ringi liikumas. Päikesetõusud seevastu on aga pigem privaatsed ja intiimsed sündmused.

Ma võiks tegeleda...

... ennustamisega.

See võiks olla minu uus elukutse. Eile, vaadates õhtupoolikul taevasse, mõistsin: "Päikeseloojang tuleb täna äge!" Eks taevas ütles väga selgelt, et oodata on midagi erakordset. Ja olles ennast seadnud seda imelisust vaatama, ei tulnud sugugi mitte pettuda - värvide mäng oli imeline ja kuidagi ei tahtnud ma ennast mere äärest koju saada, oli üks imelisemaid päikeseloojanguid, mida ma olen näinud. Kuigi, arvestades vajadust väga vara ärgata, tuli mul ennast mere lummavast kütkest lahti rebida.

Ja seetõttu, et päikeseloojang nii imeline oli, mõtlesingi ma, et võiksin tegeleda ennustamisega, päikeseloojangu ennustamisega. Ja-jah, selle ennustamisega, et ikka loojub - meie geograafilise asukoha puhul on see ju päris kindel, nõnda peab mu ennustus 100 % paika. Aga tegelikult pean silmas hoopis seda, millise elamuse päikeseloojang annab, kui vahva saab olema. 

Ja eilse õhtu puhul on mul hea meel, et ma ka päikeseloojangu nautimise kohavalik läks täielikult täppi, tuleb välja, ka seda oskan ma hästi valida.

Pühapäev, 1. mai 2016

Mölakas on...

... mölakas. Ja selleks ka jääb.

Kuigi ma püüan inimeste sildistamisest hoiduda, on antud inimese puhul tunne täpselt selline - mölakas, kes jääb mölakaks.

Ja mina, oma suures naiivsuses, arvan(ud), et ma olen eksinud. Või siis loodan seda, et inimene peab enda antud lubadusi. Oeh, millegipärast ei seostu minu maailmapildis pangas töötanud inimesed usaldusväärsusega. See konkreetne persoon lihtsalt kinnitab seda minu peas olevat stereotüüpi. Muidugi tuleb mulle kohe meelde ka üks teine pangas töötav inimene, keda ma tean. Sealgi on lugu suhteliselt samasugune.

Ja alati on mul nende asjade juures see teema, et kui inimene ise midagi suure häälega kuulutab, siis selle suhtes tuleb olla ettevaatlik. Mida suurem kära, seda vähem on sisu selle asja taga, näitab elukogemus.