Ma olen juba mitu päeva mõelnud selle peale, et jalgratturid on oma rataste seljas päris uljaks muutunud ja kuidagi hoolimatult ja hooga sõidavad nad ülekäigurajale. Viimaste päevade jooksul on mul olnud mitmeid selliseid hetki, kus olen jalgratturit märganud siis, kui ma olen autoga juba poolenisti üle ülekäiguraja sõitnud - mulle vaadatakse üllatunult otsa, aga asjad ei käi kahjuks niimoodi, et kui jalgrattur autot näeb, siis ka kindlasti näeb kohe autojuht jalgratturit ka - iseäranis, kui juttu on külje peal või suisa taga liikuvatest jalgratturitest.
Aga tänane olukord oli seotud hoopis ühe mootorratturiga. Peatasin auto kohas, kus keegi tavaliselt autot suurt ei peata - aga kuna seal oli bussile teeandmiste paluv märk ja buss seisis ootel, siis tegin oma valiku. Analoogsetes olukordades kogetu pani mind automaatselt peeglisse vaatama (sellised asjad on lõppenud mõnikord kas tagant sissesõitmise või äkkpidurdamisega) - ja nägin, et minu taga olnud mootorrattur hakkab minust mööda sõitma, samal ajal oli just buss ka liikuma hakkamas. Õnneks märkas mootorrattur ikka bussi ja jäi minu kõrval seisma - minu refleks oli tema suunal näppu vibutada.
Ja nii ma siis leidsingi selle asja kokkuvõtteks, et ma ei saa teid kõiki kaitsta, te nõrgemad pooled liikluses. Iseendal tuleb teil ka panus anda. Mina ei taha, et te viga saaksite, aga ma ei saa teie eest ära teha seda minimaalset, mida te enda hoidmiseks tegema peaksite.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar