Vanasti oli ikka niimoodi, et kõigi oma hädade algust otsisin ma iseendast, sellest, kuidas ma käitun või toimetan. Pidasin kõiki asju endast algavaks ja enese põhjustatuks.
Eks see ole praegugi enamasti nõndamoodi, aga üks asi on minu vaadetes muutunud küll. See, kui ma mõistan, et teine inimene tunneb minuga suheldes ebamugavust, - siis ei võta ma seda kõike enda omaks ja enda süüks. Asjad on lihtsalt nii palju muutunud, et kui ma saan aru ja mõistan, miks võib teises inimeses tõrge tekkinud olla ja selle põhjustajaks pole olnud mina - oma usaldavuses, siiruses ja otsekohesuses - siis ei lase ma ennast sugugi häirida sellest, et teine inimene häiritud olekuga on.
Ja mõnel hetkel ma mõtlen, et tegelikult peaksid mul tekkima tõrked, kogemuste pealt, ja nii irooniline on see, kui ma mõnel hetkel suman kolinal ämbrisse vaid seetõttu, et ma olen ära unustanud oma kogemused, olengi võtnud inimesi, nagu nad mulle mingil hetkel näinud on, mitte sellistena, millised on olnud nende järgnevad teod. Aga eks mulle tuletatakse seda siis kohe jälle meelde - mõne oma järgmise teoga, mõne oma järgmise sammuga - andes mulle sedasi võimaluse õppimiseks, "uute" oskuste omandamiseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar