Kaks olukorda, kaks erinevat naist ja kaks täiesti uut vaadet neile naistele. Kuigi olukorrad olid väga erinevad, oli siiski üks ühine ja ühendav joon. See, millisesse konditsiooni ja ülereageerimisse võivad naisterahvad endid korraldada, pealtnäha lihtsates olukordades.
Üllatav oli vaadata, mis toimub ja kuidas enesekehtestamine käib jõuga, üleloomuliku intensiivsusega. Vaatasin ja mõtlesin ja imestasin, milleks ja millest see? Kas siis kuidagi teistmoodi ei saa. Sain näha ka seda, kuidas meesterahvad taltusid ja kõik oma sammud naisterahvaste järgi seadsid, et niigi piiripealsesse olukorda mitte enam õli lisada, vältimaks plahvatust.
Mina tundusin selle kõige kõrval täiesti tüünena. Naiste ülim närvilisus pani mind pigem kulmu kergitama, üllatuma. Ja mõtlesin iseenda peale, kas ka mina suudaks sellise närvilisuse üles kerida, peaaegu tühja koha pealt. Muidugi suudaks, kuis siis muudmoodi, ma olen ju ka ikkagi naine. Teisest küljest aga, on mind enamasti ikka rahulikuks inimeseks peetud, kuid võin minagi plahvatada, need, kes seda tunda on saanud, teavad omast käest, et pole mõtet tulega mängida. Aga üksjagu tuleb vaeva näha selleks, et mind nii kaugele saada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar