Kuna paaril viimasel ööl on ennustused näidanud virmaliste esinemise võimalust, siis seadsin ennast möödunud ööl vaatluspaika. Et ehk läheb õnneks, ehk saan näha. Kuigi olin mineku seadnud kella poole ühele, sain kohale jõudes aru, et ei pruugi olla sellist pilkast pimedust, milles on hea virmalisi jälgida. Aga, õnneks olid virmalised nii intensiivsed, et isegi selle valguskumaga, mis kuidagi kustuda ei tahtnud, olid virmalised näha. Ja oma peas tegin ma arvutusi - et kui palju on aega päikeseloojangust möödas ja kuipalju on aega päikesetõusuni ja tulemuseks oli see, et ma sain aru, et öö keskpaik on kohe murtud ja pimedamaks enam ei lähegi. Ka tänaseks ööks lubab virmalisi, aga peab olema õnne, et nende mäng satub kusagile sinna kõige hämarama aja peale, nii poole kahe paiku, nagu oli möödunud ööl.
Ja üks kummaline mõte käis mu peast veel läbi - et päike juba praegu, mil pööripäevani on poolteist kuud aega, peaaegu põhjas loojub ja põhjast ka tõuseb. Tean-tean, et see on üsna suur liialdus, aga tänaöise virmaliste vaatlemise kogemuse põhjal võib seda päris kenasti väita, sest valgus oli kõik just sellel suunal, kus virmalised veiklesid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar