Ma ju teadsin. Seda, et alati saab hullemini. Ja justkui minu sõnade tõestuseks kaks järjestikkust õhtut, kaks aina suurema lärmi allikat. Esimesel õhtul üks huugava mootoriga BMW, mille tekitatud madal müra üle muidu vaikse ja rahuliku ranna kõlas. Teisel õhtul aga mootorratastega liivas ringi möllavad tegelased, ikka kümnete minutite kaupa - kui mootorid lõpuks vaikisid, tundus juba imelik olevad see vaid loodushäältest koosnev taust.
Aga mis minul siin ikka seletada - minust endastki sai rahurikkuja. Ega ma sellest suurt midagi teadnud enne, kui mu pea kohale ilmus üks tiir ja häälekalt teada andis, et tal pesa ja pojad kusagil lähedal asuvad. Eks ma siis taandusin targu, tõmbusin tagasi, ei läinud häirima. Vabandasin mõttes ta ees, et olin teadmatusest ta rahu rikkuma sattunud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar