Laupäev, 28. veebruar 2009

Nüüd viimaks

Lubati, et tulevad. Ja tulidki, nüüd viimaks ometi. Ma poleks osanud arvata, et sedasi... Lubadus, nagu alati, sai täidetud.

Te ajate midagi segamini. Te otsite kedagi teist. Pole üldse oluline - põhirepliik sobib ka siia. Kui pole oluline, siis on ehk veelgi olulisem? Kuidas see juhtus? Miks see juhtus? Miks see nüüd siis sedasi on? Pelgan seda, see on veidi hirmutav. Minevikuvarjud hiilivad ringi.

Usalda ennast, usalda teisi ja kõik läheb hästi. Ja lase endast välja kõik see, mis tahab välja pääseda.

Pisarad voolavad,
nii esimest korda nutan,
varemgi on pisarad
olnud voolamas,
aga rõõmu pärast
pole niisama langenud
sisemise õnne pisarad,
kogu hingest nutta saanud.

Saaks vaid

Saaks vaid öelda: "Seis,
võtame algusest peale."
Aga ei saa öelda nii,
elus puudub teine duubel
ja kaasnev võimalus
asjaga uuesti peale hakata,
tead seda ja ennast kirud,
kuis kohe hästi ei suuda.

Kõigeks valmis

Sisteem on kord, ütleb juba Joosep Toots "Suves". Sisteem võiks olla. Igapäevases korratuses proovingi sisteemi luua. Või vähemalt liiguvad mu peas mõtted sellest, milline peaks olema konkreetse päeva plaan ja millised toimetused tehtud peavad saama. Aga elu teeb oma parandused ja nii leian õhtul, et suurem osa sellest, mis kavas oli, on tegemata.

Nii peangi igat päeva alustama teadmisega, et tuleb kõigeks valmis olla. Ju siis need asjad, mis ise välja mõelnud olen, pole sedavõrd olulised ja kiireloomulised, et need just sel päeval tehtud peaksid saama. Ja las nad olla, sest tulevad vahvamad ja põnevamad asjad vahele.

Reede, 27. veebruar 2009

Rahulolutunne

Nii vähe ongi vaja - lasta oma kätel käia, toimetada veidi ning valmis on see, mille tegemise pigem kellelegi teisele oleksid jätnud. Aga kui pole valikut, sest aeg pressib peale, siis tuleb ära teha see, mis tegemist vajab.

Hea on see tunne, millega saad pärast oma tehtule tagasi vaadata - sügav rahulolutunne südames on selle asja nimi.

Eluteater

On lava. On eesriie. On valgusvihus viibijad ja on need, kes on parajasti varjus. On need, kes stseeni sisse astuvad. On needki, kes parajasti stseenist lahkuvad. On repliigid, mida vahetatakse. On taandumist ja on esiletõusmist. On peidetud alltekst ja on sõnad, mida pole vaja välja öelda. Sellest saaks ühe lavastuse kokku panna.

Ma ei tea, kust tuleb see analoogia. Ma ei tea, millest sellised seosed. Tean vaid, et neid hetki juhitaks justkui lava tagant, nagu oleks lavastaja käsi mängus. Ajastus on märksõnaks - ei ühtegi liigset sekundit, kõik on täpselt läbi kaalutud ja välja arvutatud.

Jagatud rõõm

Rõõm jagatud,
rõõmus tuju,
särav naeratus,
säravad silmad -
nõnda saan
ikka õnnelikumaks.

On õige see,
et leida rõõmu
Sa ise võid
kõige paremini siis,
kui teistele rõõmu
kogu südamest teed.

Ja on tõesti tore,
kui leidub neid,
kes hindavad seda,
et head teed Sa,
ja pakutud rõõmu
lahkelt võtavad vastu.
/26.02.2009 - ehk siis, kui keegi veel aru ei saanud, siis suur tänu kõigile asjaosalistele eilse mõnusa ja hingekosutava õhtu eest. Aitäh teadmise ja tunde eest, et mul on oma kindel koht!/

Kindlalt olla ise

Ootamatu küll, kuid viimasel ajal olen avastanud, et mu kindel soov ja tundmine, et tahan olla mina ise igas olukorras, on mulle andnud nii palju juurde. Olen avastanud, et oma soovide väljendamine on lihtne ja enamasti järgneb sellisele eneseväljendusele ka tahtmiste täitumine. Samas olen ka ennast kokku võtnud ja avastanud, et ise julgelt ja sirge seljaga võimalikele "ohuolukordadele" vastu astudes lahenevad need alati positiivselt.

Kuigi vahel on ka tagasilööke, leian siiski aina kindlamalt, et minu valitud rada on õige ja selle peal käimine muutub üha nauditavamaks. Nõnda naudingi kindlat iseolemist (ja on puhas juhus, et sai 24. veebruaril käidud Ajaloomuuseumis kaemas näitust "Iseolemise tahe").

Pühapäev, 22. veebruar 2009

Otsustavad teised

Kui ise olen otsustusvõimetu, siis teevad minu eest otsuse teised. Jälle tekkis olukord, kus mõtlesin, et kui elu tahab, siis saan seda, mida tahan. Lasen päevadel omasoodu kulgeda ja vaatan, mis sest kõigest siis viimaks välja tuleb. Möödus vaid lühike aeg ja juba oligi jälle võimalus mu laual. Teised otsustasid mind ahvatleda tegema seda, mida niikuinii kaalumas olin. Mis mul siis muud teha oligi, kui lasta teistel otsustada ja lasta ennast kaasa tõmmata järjekordsesse seiklusesse.

Kohviku tegu kohvik

Kui teil peaks Haapsalus tekkima vaba hetk ja soov aega parajaks teha, siis soovitan sisse astuda Müüriääre kohvikusse. See on minu arusaamade järgi üks tõeline kohvik. Esimeseks muljeks on valgusküllane ja mõnusalt hubane ning stiilipuhas sisekujundus. Kui aga ukse vahelt sisse saad, lööb ninna parim pagaritöökoja lõhn. Lisaks veel sõbralik teenindus ja maitsvad värsked küpsetised. Igal juhul väga positiivne kogemus ja seetõttu ka minu julge soovitus seda paika külastada.

Ärevuses

Iga rakk on sädet täis,
igas hingetõmbes on tuld,
kuidagi ei suuda paigal püsida,
lõpetada verekohinat kõrvus.

Keegi ei tea

Vahel on ikka tõesti hea, et keegi ei näe minu sisse. Inimesed võivad mind küll mõista, kuid siiski pole neil vaja teada, mis mõnikord mu sees aset leiab. Iseäranis tore on see siis, kui tuleb teadmata kust emotsioonipuhang või hingevärin, mis minu sees kõik pahupidi keerab. Mõnikord paneb iseennastki imestama, kuidas võivad mingid asjad nii ootamatult mõjuda. Ja kellelgi teisel pole seda vaja minus sisemaailmas toimuvast midagi teada.

Reede, 20. veebruar 2009

Eesti majutusasutuste kiituseks

Kuigi olen elu jooksul ööbinud nii mõneski viie tärni hotellis, veendun Eestis mistahes majutusasutuses peatudes iga korraga aina kindlamalt, et siinsed ööbimiskohad on parimad.

Kuigi tärnidega pole neid enamasti ehitud, meeldib siinne olemine ja teenindus mulle rohkem. Iseäranis rõõmustav on see personaalne lähenemine, mille osaliseks saad. Loomulikuks osaks teeninduse juures on Sinu iga väiksemagi probleemi lahendamine. Ja millised on veel need hommikusöögid, mida siin pakutakse! Lihtsalt haruldased! Kas saad lauale värskelt keedetud pudru või otse ahjust võetud, veel aurava omleti. Igal juhul on kindel, et kõik on värske ja parima kvaliteediga.

Uus seis

Nüüd oled siis SINA siin,
nüüd vajad SINA mind.
Arvan, et saan Sulle vajalikku anda,
unustades, kuis jätsid minu vajadused märkamata.
Suuremeelsuseks nimetatakse seda.
Seisan Su vastas nii tugevana,
et võid minule toetuda.
Ma ei hakka seda Sulle keelama.

Kolmapäev, 18. veebruar 2009

Mu meel unus mägede taha

Mäed on minu jaoks vabaduse märk. Ma ei tea, millest see tuleb, et need hiiglased, kes enamasti silmapiiri varjavad, võivad hinges esile kutsuda avaruse tunde. Ja seda isegi juhul, kui neid vaid altpoolt vaatad. Huvitav, kas sellise emotsiooni tekitajaks on teadmine, et ise mäe otsas olles võiksid näha kaugele-kaugele? Või on see midagi muud? Kust tuleb tahtmine kogu südamest hingata, kui oled järjekordse mäe tippu roninud? Ja kõige selle juures pole mägede kõrgus mingilgi määral määravaks.

Nõnda võtan minagi oma emotsiooni kokku Jaan Kaplinski sõnadega: mu meel unus mägede taha. Kes teab, kus ja millal see juhtus, aga seal on mu meel juba ammust aega olnud.

Süües õnnelikuks

Kui tihti juhtub teiega seda, et midagi süües avastate, et see oli nüüd küll üks õnnelik söömaaeg? Arvatavasti ei juhtu seda väga tihti. Täna oli minu jaoks selline päev, kus süües sõna otseses mõttes õnnelikuks sain. Toit, mida mul täna süüa õnnestus, oli nii maistev, et söömine oli puhas nauding ja sellist rõõmu söömisest pole ma juba päris pikka aega tundnud, kuigi olen ikka head ja paremat siit ja teisalt hamba alla saanud. Kuid tänane toit oli selles osas ikka täiesti omaette klassist, sest kõike oli minu maitse jaoks just parajalt. Tore, kui vahel võib süües õnnelikuks saada ja toitumine pole vaid hädatarvilik kõhutäitmise rituaal.

Läbi poja isani

Sattusin täna täiesti juhuslikult Kunter Tätte tehtud piltide peale, millest enamik on tehtud Vilsandil ja huvitav oli see kogemus. Olen päris pikka aega oma peas mõlgutanud mõtteid teemadel, milline on see Vilsandi, mis on olnud Jaan Tätte loomingu inspiratsiooniallikaks (need on olnud sellise inimese mõtted, kes ise pole kordagi Vilsandil käinud). Vaadates Jaan Tätte poja Kunteri tehtud pilte sai mulle kõik selgeks - nii mõnegi pildi allkirjaks saaks sõnad mõnest Jaan Tätte laulusalmist. Minul tuli neid meelde kohe päris mitu.

Ja kuna ka pildid ise sisaldasid minu jaoks teatud maagiat, siis mõtlesin, et ehk oleks ka teistel tore neid pilte imetleda.

Iseennast kõrvalt vaadates

Viimasel ajal olen tabanud ise ennast kõrvalt vaatamast. Vaatan ja mõtlen, miks pean mõnikord nii kärsitu olema. Mõnikord jälle ei kiida ma heaks iseenda teravat tooni.

Iseennast kõrvalt vaadates mõistan aina enam, milline inimene tahaksin olla ja milline ma vahel olla võin. Aga lohutuseks selle juures on see, et ise saan aru, kui mingil hetkel üle piiri kipun minema, ja see, et inimesed on head ning enamasti pääsen oma tekitatud olukordadest vaid kerge muige saatel suhteliselt puutumata nahaga.

Teisipäev, 17. veebruar 2009

Iga situatsiooni jaoks laulusalm

Kui tead nii palju lugusid ja laule, nagu selgub, et mina tean, siis ongi asi lõpuks sedasi, et iga olukorra jaoks on oma salm või vähemalt fraas kohe varnast võtta.

Iseäranis huvitavaks on läinud asi erinevate paikadega - nii leian ennast iga kord Kaberlast mööda sõites justkui iseenesest lausumas "Kaberla kõrtsis kraaksus Kadri: "Minu aga mees on hästi tubli"", sattudes aga Muhu saarele, tuleb kohe üle huulte "See Muhu aga saare mullapind on üles kasvatanud mind", kui lennukiaknast aga paistis Amsterdam, kaikus peas "Need Amsterdami neiud head, poiss, hästi meeles pea". Ja kui kunagi peaks minu jalg jõudma Barcelonasse, siis loomulikult on sellegi jaoks sõnad olemas: "Kui Barcelona linna jõudsin ma, lasksin ma Sinu nime on käele tätoveerida".

Head lauludes seiklemist teilegi!

Laupäev, 14. veebruar 2009

Tean, miks sobin...

Ma tean, miks ma siia nii hästi sobin. Ma mõistan, miks on just see minu õige koht. Ma saan aru, kuidas asetun just siia keskkonda nagu valatult. Põhjus on imelihtne - ma olen ise samasugune, mul on samad väärtushinnangud, ma olen oma elu seadnud samade põhimõtete järgi.

Aitäh, kallid sõbrad, et olete mulle sellise keskkonna andnud ja lasete mul täita just seda parajat kohta, millesse nii hästi sobin. Head sõbrapäeva!

Lihtsuses peitub võlu

Võiks öelda, et olen õppinud parima käest. Olen lugenud ja kuulanud ja mõistnud, et mida vähem on neid vahendeid, millega midagi väljendad, seda selgem ja võluvam on tulemus. Nii leidsin ennast kirjutamas vaid mõnda rida, sõnu sain kokku kümmekond, kuid mõte nende taga oli nii selge ja siiras, et isegi üllatusin, kui vähe on vaja, et edasi anda seda, mis sees peidus on.

Reede, 13. veebruar 2009

Kui ennast diivanilt üles vead

Hiljapeale vahest küll ehk jäänud ma,
puudel pole lehti, öösel külmetab.
Hingeaurus tuuleklaasist paistab läbi nukker maastik,
maastik muutub, majad muutuvad.
Hingeaurus tuuleklaasist paistab läbi nukker maastik,
tahavaatepeeglis näen Sind, näen Sind.
/Diivan, Marko Matvere/

Sääl on sõbralikud pilgud
ja kõik meeled leebuvad
/Rolling Home, Marko Matvere/

Tuju hea, häältes ramm ja kindel marsisamm,
kus on mu piip ja tobacco?
Rõõmus on hing ja meil sees on rumm ja dzhinn,
üle Atlandi me lähme juba jala.
/Piip ja tobacco, Anzori Barkalaja/

Teiste mured meile kama,
klõbistame sõrgu,
aga pärast maiset jama
põrutame põrgu.
/Nõia elu, Enn Vetemaa/

Sa maga nüüd, las pilved laulavad,
et unedel on inimeste näod.
Nad vaikudes Sul otsa vaatavad,
on magajate laul unenäod.
Loojuv päev viib õhtud merele,
unedesse lahkub valge laev,
hommikud vaid jäävad järele,
äratab Sind jumalate naer.
/Hällilaul, Toomas Suuman/

Kuidas ära tunda?

Mille järgi saad teada, kas üks või teine asi Sulle sobib? Kuidas saad aru, et täpselt see on asi Sinu jaoks? Kusagil peaks ju olema mingi kindel märkide süsteem või siis kontroll-nimekiri, kus saad linnukesi kastidesse teha ja pärast asja kokku võtta, et kindlaks teha, kas on Sinu asi. Teoreetiliselt võiks see ju nii olla? Aga praktilise külje pealt määravad selle, mis Sinu asi on, hoopis need nüansid, mille peale Sa enda jaoks raami kokku pannes isegi parima tahtmise juures tulla ei oska.

Ja nõnda tunned oma asja ära täiesti ootamatult, kui leiad millegi, mis on Sinu jaoks sama loomulik kui hingamine.

Neljapäev, 12. veebruar 2009

Iseennast pragades

No miks on Sul seda vaja? Kas Sa siis ei oska üldse enam suhelda. Inimene tuleb Su juurde, räägib sõbralikult. Ja kuidas Sina vastad? Ikka torgates, ikka teravalt salvates. Milleks Sulle see? Kas tõesti ei tule ühtegi head soojusega lausutud sõna üle Su huulte?

Niimoodi pragan ennast, kui olen taaskord avastanud, et olen lahkele inimesele kurjalt vastanud. Õnneks ta teab, et ma seda tõsiselt ei mõtle (tema mõistab seda pigem naljana), kuid ikka ei saa ma endast aru, mis tingib mu ründava tooni.

Kolmapäev, 11. veebruar 2009

Aitäh tõlke eest!

Mulle meeldib asjade taha näha, lugeda, mis ridade vahele peidetud on. Tore, kui mõnikord antakse teejuht kaasa. Nõnda sain just äsja ühe tõlke osaliseks. Olid sõnad ja oli situatsioon. Kuulasin ja vaatasin ega suutnud kuidagi taibata, kuidas need kaks asja omavahel kokku küll käima peaks - vormiliselt oli öeldud, et peavad käima. Kuna aru ei saanud ja muud teemad tulid peale, siis pikalt oma pead ma selliste mõtetega ei vaevanud. Kuid nüüd, kui mulle ka tõlge kõrvale anti, sain aru, millest oli segadus tekkinud. Aitäh tõlkijale abistava materjali eest!

Läbi laulu luuleni

Viimasel ajal olen enda jaoks hakanud avastama luulet. Nii kummaline, kui see ka ei tundu, olen luule lugemisest suhteliselt kaugel olnud. Kuid nüüd olen läbi laulu avastanud tee luuleni. Päris huvitav on lugeda neidsamu sõnu, mida oled ainult kuulnud. Mõnikord on ootamatud need avastused, vahel isegi soovin, et poleks neid sõnu lugema sattunud.

Aga siiski on tore avastada, kui palju põnevaid mõtteid ja vallatuid kõnekujundeid on inimesed aastate jooksul salmidesse talletanud.

Kuidas siis tegelikult on?

Arutlen siin omaette, mis siis tegelikult on ja mille olen ise välja mõelnud. Veeretan mõttelõnga ega suuda kuidagi mõista, kustmaalt jookseb piir nende asjade vahel, mida ise usun teistes inimestes olevat ja mis inimestes tegelikult ka olemas on.

Tean, et ma pole objektiivne. Tean, et kipun idealiseerima. Tean, et usun inimestest ikka parimat. Kui selline on minu enda poolt loodud pilt, siis kust võiksin saada "tegelikkuse kontrolli"? Vaatan ümberringi ja kuidagi ei suuda välja peilida kedagi, kes oleks objektiivne ja muud ei midagi. Ikka on kaks varianti - kas minusugused kõige-parema-uskujad või siis mitte-midagi-arvajad.

Saan aru, et kõik ei saa täiuslik olla. Mõistan, et kõik on ennekõike ikkagi inimesed. Kuid miks siis tekib tahtmine idealiseerida, kust tuleb soov näha ainult positiivset? Suhtun niimoodi asjadesse ega taipa isegi, miks see just nõnda on.

Lisaks on siin peidus veel üks teema. Kas meeldib see, mida tehakse seepärast, et see on hea, või hoopis seetõttu, kes seda parajasti teeb? Püüan tegijat tegemisest eristada, aga kuidagi ei õnnestu, sest teised teeksid neid asju ju sootuks teisiti. Ja tuleb leppida teadmisega, et meeldivad nii tegijad ise kui ka see, kuidas tehakse. Olgu need kaks faktorit siis teineteisest mistahes sõltuvuses.

Mõistatan ja murran pead, kuid kuidagi ei suuda leida vastust neile küsimustele. Ega siis polegi muud, kui jätta peamurdmine ja lihtsalt leppida olukorraga. Võib-olla on selgus kuskil olemas, kuid praegu ta küll silma ei hakka.

Vahel on õige vähe vaja

Väike muudatus, kuid milline tulemus - kindlus kasvab iga hetkega. Raske on, tekivad hetked, kus tuleb jõust puudu. Kuid see tunne, et oled võimeline juba sellised asju tegema, kaalub üles kõhklusmomendid. Imeline on see tunne, mida oled otsinud, vahel õhkõrnana tajunud ja nüüd viimaks kindlana leidnud.

Vahel on tõesti õige vähe vaja, et muuta midagi kujuteldavat tõelisuseks. /Sobiv olukirjeldus oleks: väsinud, aga õnnelik./

Laupäev, 7. veebruar 2009

Edasi, Maailmaliiga poole!

Asutades ennast täna Corali tennisehalli poole minekule, oli mu hinges lootus - ehk läheb hästi, ehk meie omad võidavad. Samas aga pesitses kusagil ikkagi väike kahtlus - kas ikka meie naiskond suudab jagu saada sellisest tugevast vastasest, nagu seda on Valgevene. Läks hästi, võin nüüd tagantjärele kinnitada.

Maret Ani, kes esimesena platsile astus, tegutses kindlalt ja läbimõeldult. Ja mis peamine - suutis säilitada külma närvi. Tulemuski oli selle vääriline - võit Olga Govortsova üle tuli numbritega 6:3 6:4.

Kaia Kanepi alustas rabedalt ja eksis palju - nii läks esimene sett kiiresti käest ära. 6:2 Viktoria Azarenka'le. Teine seti algus tõi aga mängu muutuse - Kaia Kanepi suutis oma mängu rohkem peale suruda. Geimid aina kulusid ning peagi saabus see kurb hetk, mil oli näha, et Viktori Azarenka on täiesti endast väljas ja seetõttu ei tule tal ka mäng enam kõige paremini välja (pealtvaatajana hakkas Valgevene neiust kahju - tundus, et tal olid vahepea suisa pisarad silmis). Samas aga mängis Kaia Kanepi punkte üha täpsemalt ja agressiivsemalt. Nõnda kuulusidki kaks järgmist setti 6:3 6:1 ning oligi Eesti saavutanud ootamatult kiire 2:0 võidu.

Võit tähendab siis seda, et Eesti on edasi pääsenud Maailma liiga üleminekumängudele. See aga võimalust pääseda tennisemaailma kõrgliigasse.

Kuid aitab nüüd nö statistilisest ülevaatest. Tegelikult tahtsin hoopis kirjutada sellest, milline on see tunne, mida tunneb inimene, kes istub tribüünil ja elab kaasa sportlasele, kes püüab endast parimat anda. Täna oli tribüün rahvast täis ja kõik, kes kohale tulid, elasid täiest hingest kaasa. Ning see oli üheskoos hingamise ja hinge kinnipidamise tunne, mis ovatsioonideks kasvas, kui jälle mõni hea punkt edukalt lõppes. Tore oli näha, et nii Maret Ani kui ka Kaia Kanepi said koduseintelt toetuse, mida nad vajasid ning selle kenasti ka võiduks vormistasid. Kuid pealtvaatajale jäi joovastus ja rõõm toredast elamusest. Eks ole spordivõistlustega samuti nagu muusikagagi - kohapeal on asi ikka hoopis vingem, kui telekast vaadates.

Mul on hea meel, et Eesti Tenniseliit on suutnud motiveerida meie naiskonda oma parimas koosseisus osalema. Samuti on tore näha tipptasemel tennist siinsamas Eestis. Eesti tennisenaiskonnale aga tugevat närvi (nagu seda täna näha võis - iseäranis meeldiv oli näha, et servide õnnestumise protsent oli väga hea (asi, mida mina kõige rohkem pelgasin)) ja õnne ka üleminekumängudeks.

Head kohtuvad omavahel

Jõudsid uudised minuni. Arvasin, et see oli vaid hetkeline kokkupuude kahe hea vahel. Läks aeg edasi, tulid uued uudised. Nüüd juba kindlamalt kinnitades, et head on omavahel kokku saanud. Pisar tuli silma - hea leidis hea ja see on tõesti väga hea. Saab ju head ja head kokku pannes midagi seesugust, mis ideaaliks võib kujuneda. Ja mõnus oli see tunne mu südames, et edaspidi läheb kõik kindlasti veel paremini.

Teisipäev, 3. veebruar 2009

Suurepärane oskus

Mõnikord ma imestan selle üle, kuidas mul on suurepärane oskus sattuda igasuguste asjade keskele, ise suuremat panust neisse andmata. Ikka püüan eemale hoida ja tegeleda oma asjadega. Ja korraga avastan, et jälle on käes olukord, kus olen sattunud millegi keskpunkti, jaganud lahkelt igasuguseid lubadusi ja võtnud endale kohustusi, mida mul kohe mingi hinna eest plaanis polnud endale võtta. Kust tuleb mul see suurepärane oskus? Muudkui imestan, ei suuda mõista, kuid aeg möödub ja peagi avastan ennast jälle samasugusest situatsioonist.

Ka Sina oled ootajate seas?

See oli palve-kutse,
enam kui küsimus,
mitte niivõrd sõnades,
kui pigem toonis,
hoiakus ja hääles.

Mõnes hetkes
viiv vajadust,
sutike soojust,
laastuke lootust,
ujedat usaldust.

Ka Sina oled
ootajate seas?
Ootamatu uudis.
Või hea hoopis?
Aga tore teada -
kui vaid saaks
nii üleolevalt
selle peale vaadata.

Nakatatud, järjekordselt

Kui midagi on õhus liikvel, siis on kindel, et kellelegi hakkab see külge. Ikka on keegi, kes on vastuvõtlik.

Jälle oli midagi õhus lendlemas, see oli juba pikka aega ringi käimas ja ootamas, kelle külge ennast nüüd pookida. Läks aega, mis ta läks, olin pikalt mõjuväljas ja viimaks saingi niimoodi nakatatud. Olen endale jälle ühe "haiguse" külge saanud. Ise loomulikult vaimustunud, nagu iga uue asja puhul. Saades taaskord innustust ja inspiratsiooni.

Kui teie nakatuda ei soovi, siis hoidke heaga eemale ;-)

Tõesti ei soovi

Kuidas kipub asi alatasa niimoodi olema, et kui millegi vastu sõdid ja midagi tõesti ei taha, siis ikka kindlamalt kipub see asi Sinu juurde tulema? Miks on elus sedasi, et ikka kipuvad tulema need asjad, millest ennast hea meelega säästaksid? Mitte et need oleks midagi väga halba, mõne teise jaoks võiksid need olla unistuse täitumine, aga Sinu jaoks on nad lihtsalt sellised soovimatud asjad.

Eks kukub ikka niimoodi välja, et oma saatuse eest pole pääsu ja kui isegi kangesti vastu paned ning püüad selgeks teha, et ei, aitäh, ma tõesti ei soovi, arvatakse, et Sa vaid moepärast protestid. Aga kui tõesti ei ole sellist tahtmist, miks siis on nii keeruline inimesi veenda?

Seisab, paigal seisab

Kuulan, teritan kõrvu ja kuidagi ei suuda tagasi hoida üllatust. Kuidas see siis korraga nüüd sedasi on, et tajun paigalseisu. Olgu-olgu, tean, et edasiminek toimub - kulgeb ju kõik koos ajaga. No aga see pole lihtsalt võimalik, et miski, mis varem tundus elavana, jätab nüüd suisa tardunu mulje. Kust küll tulevad sellised mõtted pähe? Kust sellised seosed?

Aga seisab ju paigal - vähemalt minu jaoks. Sedamoodi tunnen ma nüüd ja midagi pole teha, et ma olen oma positsiooni muutnud. Ja see paigalseis on võõristav, veelgi enam eemalepeletav.

Pühapäev, 1. veebruar 2009

Kisub põnevaks

Võiks ju kõik minna nii, nagu praegu tundub minevat. Võiks ju olla sedasi, et kõik need plaanid, mis tehtud on, saavad tõeks. Kõik ei sõltu ainult minust. On ka arvukalt teisi tegureid. Aga siiski loodan, et need asjad, mida praegu ebamääraselt plaanin, on ette nähtud.

Igal juhul on juba praegu see järjekordse seikluse ärevus mu hinges, kuigi sellest ei pruugi midagi üldse saada. Kuid oleks ju päris põnev või kuidas?

Inimlik on olla nõrk

Inimene on nõrk. Nii olen minagi. Andsin kiusatusele järele. Jah, tean, et oleksin pidanud tugevam olema, aga ei olnud. Ja nüüd, kui olen seda teinud, on mu süda rahul - tean, kuidas on lood ja mis täpselt toimub.

Oma nõrkuse kaudu sain taaskord tugevamaks. Eks ikka tuleb oma nõrkused tugevusteks keerata. Peaasi on endas selgusele jõuda ning teada täpselt, mida soovid, mida endale lubada võid.

Kevad annab endast märku

Kunagi, mitmeid aastaid tagasi, sain kingiks ühe lille. See on sedasorti lill, mis õitseb kevadeti, suveks rõõmustab oma lehtedega ja talve saabudes heidab needki ning kogudes jõudu valmistub ilma ühegi välise märgita uueks kevadeks.

Vaatasin teda täna just sellise pilguga, et viimane "eelmise hooaja" leht on tal veel peal, tea, kas ta sel kevadel uuele elule ärkabki, ehk alles suveks saab ennast jalule. Aga siis sattusin teda lähemalt silmitsema. Ja suur oli minu rõõm, kui avastasin, et uue kevade esimesed lehed on ennast peagi mullast välja ajamas.

Needsamad lehtede aimdused on minu jaoks kindel märk sellest, et kevad on peagi saabumas. See lill on minu jaoks kevadekuulutajaks - tema teab, millal on õige aeg uuele elule ärgata.