Viimasel ajal olen tabanud ise ennast kõrvalt vaatamast. Vaatan ja mõtlen, miks pean mõnikord nii kärsitu olema. Mõnikord jälle ei kiida ma heaks iseenda teravat tooni.
Iseennast kõrvalt vaadates mõistan aina enam, milline inimene tahaksin olla ja milline ma vahel olla võin. Aga lohutuseks selle juures on see, et ise saan aru, kui mingil hetkel üle piiri kipun minema, ja see, et inimesed on head ning enamasti pääsen oma tekitatud olukordadest vaid kerge muige saatel suhteliselt puutumata nahaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar