Kolmapäev, 22. oktoober 2008

Vajan...

Kui midagi on kergesti kättesaadav ja kogu aeg olemas, siis muutub ta iseenesestm6istetavaks ja loomulikuks - seeläbi kipud unustama selle asja t6elise väärtuse ja tema olulisuse oma elus. Kui aga tekib distants, kas siis ajas v6i ruumis, m6istad, mida see asi Sulle tegelikult tähendab. Seepärast ongi hea m6nikord vahe sisse lasta. Selleks, et saaksid lootusrikkalt t6deda: "Vajan..."

Kaos v6i kord?

Huvitav on täheldada, kuidas sündmused toimuvad - m6ned asjad otsustad ära ja viid ellu, jättes samas m6nel teisel ajal toimuvad analoogsed asjad "ootelehele". Pärast selgub, et k6ik oli täpselt nii m6eldudki, sest ootele pandud asjadega samale ajale tekivad teised sündmused, millest kuidagi k6rvale hoida ei saa, ning vaid tagantjärele m6istad, mis oli ootelehe tekkimise p6hjus. Kuigi otsustamine ühe v6i teise asja kasuks tundub olevat kaootiline, selgub peaaegu alati, et k6iges on oma kindel kord olemas.

Head kavatsused

Igas inimsuhtes on üks määramatu suurusega muutuja - kahe suhtleva poole v6ime teineteist m6ista. Kui suhtluspooled teineteist ei tunne, siis v6ib tunduda, et lootus teineteisem6istmiseks on nullilähedane. Selle mulje pealt tekivad kahtlused. Kuid k6hklustest hoolimata tuleb loota, et head kavatsused siiski m6istmist soosiva fooni loovad ning nii ehk jääb märkamatuks ebakindel väljendusviis ja veidi tahumatu vorm. Ja 6hus on kumisemas soov, et ei tekiks valestim6istmist.

Iseendaga hädas

M6nikord m6tlen, et oleks hea omada head enesekontrolli - siis saaksin olla karge ja kaalutlev inimene. Sellised m6tted tabavad mind tavaliselt siis, kui mu reaktsioonid on liiga vahetud, siirad, spontaansed ning seeläbi paistavad ka välja. Ja ise olen see, kes endale tobedate olukordadega jama kaela t6mbab. Aga 6ppetunnid ei taha kuidagi m6juda - tugeva teguri tekkides kaob koheselt kontroll ning keegi teine v6taks justkui juhtimise üle. /Järjekordse meeletuse kordasaatnu lohutus - tahtsin ju ainult head./

Pühapäev, 19. oktoober 2008

X päeva veel...

Pole oluline, mis on x-i väärtus. Pole oluline, sest k6ik need päevad mööduvad ootamise tähe all. Lisaks veel see, et x on osutunud muutuvaks suuruseks - ma pole teda küll staatiliseks pidanudki, kuid siiski oleks v6inud arvata, et aja kulgedes x-i väärtus väheneb - tema aga on hoopis suurenenud. Ja ootaja aeg on teadagi otsatu. Niiet vaid x päeva on veel jäänud - ehk omandab x viimaks väärtuse 0. N6nda täidab lootus l6putut ootamise aega.

Unenäod t6eks saamas

Aeg-ajalt juhtub mul nii, et ma ühes v6i teises kohas ja olukorras taban ära, et olen seda juba läbi elanud. Meenutama asudes tulevad meelde unenäod - need situatsioonid olen eelnevalt just seal läbinud. Järeldan sellest - ju siis pidi nii minema. L6ppema hakkav nädal pakkus mulle suisa kahte sellist seika. Ja kui keegi oleks mulle veel m6ni aeg tagasi öelnud, et ma üldse satun sellistesse kohtadesse, oleks ma selle inimese välja naernud. Kas seet6ttu jäid m6ned teised unenäod realiseerumata? Ei tea.

Üks m6te idanes

Üks m6te on mu peas idanenud möödunud suve emotsioonide ajel. Ja täna hommikul ärkasin teadmisega, et m6te on l6puni m6eldud. Et just nüüd tuleb teoks teha see, mis on kuskil ajusagarate vahel ringi lendlemas olnud. V6ite vaid aimata, millise meelekindluse ja teotahtega algas seet6ttu mu pühapäevahommik. Nüüdseks lahutab mind m6tte l6plikust realiseerimisest vaid üks väike samm. Ja kui see on astutud, on teoks saanud üks järjekordne meeletus.

Küsi ja Sulle antakse

Ma ei osanud arvata, ma ei osanud loota. Ma oskasin vaid unistada. Ja küsida. Oskasin küsida ja saingi, mida soovisin. Kuigi sain palju positiivseid emotsioone, jäi kulminatsioon saavutamata. Edaspidi tean, et keskkond omab m6nikord rohkem m6ju, kui arvata oskan. Kuid eriliste inimeste pärast ei tohi ennast sellest teadmisest häirida lasta ja vaid keskkonna pärast eemale hoidma hakata. Kuid ma loodan, et tegijatel oli sellegi vähese pärast hea meel. Mul igal juhul oli r66m osa saada jagatud soojusest.

Missioonita, senimaani

Mööduv nädal on arendanud edasi minu eelmise sissekande teemat - missiooniga inimesed. Olen k6rvalt näinud paari missioonileidmise hetke - näinud sädet, mis tekib inimeste silmis momendil, kui nad leiavad oma asja. Imetlen ja olen veidi kade, sest senimaani pole mina enda jaoks sellist asja leidnud. On küll neid asju, mida teen, andes endast k6ik, kuid üldises ühiskondlikus plaanis nad minu arvates m6ju ei avalda. Aga ma hoian silmad lahti ja ehk viimaks naeratab mullegi 6nn ning minu missioon j6uab kohale.

Laupäev, 11. oktoober 2008

Taaskord imetledes

Imetlen inimesi, kes ei vannu raskustele alla, kes takistuste tekkides ei haara kinni lihtsatest lahendustest, kes on leidnud endale missiooni ning k6igele vaatamata selle teostamise teel astuvad. Seda sissekannet ajendas mind kirjutama just üks selline inimene - Viive, imetlust väärivad Su m6tted ja teod, pean pöialt, et aeg toob soovitud muutused ja töö annab tahetud tulemuse, soovin, et Sul jätkuks vaimuväge keerulistes olukordades edasiminekuks.

Muud soovides

Ma tean! Ma m6istan! Vahel sunnib elu meid ennast asetama rolli, mis ei ole meile omane. M6nikord v6ime endale selliseid rollimuutusi lubada, kuid jääb vaid loota, et me k6ige selle sees ikka teame ja meeles peame, millised oleme tegelikult. K6rvalt näen, et ka teisi inimesi tabab aeg-ajalt sarnane "rollisegadus". Näen selles pigem sisetundest tingitud enesekontrolli - mitte lasta ennast välistest atribuutidest liialt ahvatleda - ja selgelt väljenduvat soovi tahta muud, kui etteantud rollis üles astuda.

Üks hea algus päevale

Kui ärgates pole enesetunne just k6ige parem, siis tean, kuidas saada säde silmisse. Selleks tuleb käima panna plaadimängija ja lasta k6lada "Castor Fiber'il" - laulul, mille on loonud Ivo Orav. Vaatamata v66ramaakeelsele pealkirjale, on tegu täiesti eestikeelse looga. Ja selles on sees suvist soojust ning r66mu, millele annab omapoolse panuse ka esitaja - Audru J6elaevanduse Punt. Ehk annab loost aimu fraas refräänist: "Ja ma tean, et sellest tuleb kaunis päev, ma tean, et tuleb kaunis päev." llus algus!

Läbi udu

Udu, aina udu, k6ike ümbritsemas, k6ike enda sisse mähkimas, k6ike isoleerimas, k6igele rahu ja vaikuse pitserit vajutamas, k6igele müstilisust lisamas. Ja kui ühel hetkel hajub, tundub selgepiirilisus nii kohatuna, nii harjumatuna, nii teravana. Just selline on sügisene Eestimaa!

Kus on, sinna tuleb juurde

K6igile on teada rahvatarkus sellest, kuidas sinna, kus midagi on, kipub ka samalaadseid asju lisanduma. Sain hiljaaegu selle paikapidavust isegi tunda. Igal sügisel soovin endale saada kastanimuna - selline on üks pealtnäha lihtsalt teostatav m6te. Selgi sügisel oli mul selline tahe, kuid pikalt läks mul aega, et taskusse pruuni muna poetada. Kui aga viimaks see 6nnelik hetk möödunud oli, tekkisid mu teele kui v6luväel arvukad kastanilademed. Ja taaskord leidis üks rahvatarkus kinnitust.

Tahaks lennata

Paar päeva tagasi tekkis tunne, et tahaks lennata ja hingki oli selleks valmis. Aga hetkeemotsioon läks üle ja tagantjärele ei meenu, kust selline tunnetetulv alguse sai. Eks selline elu juba kord on - igasse päeva mahub suurel hulgal emotsioone ning 6htul toimunu peale tagasi vaadates suudab vaevalt keegi neid k6iki meelde tuletada.

Pühapäev, 5. oktoober 2008

Palun rütmi, selget rütmi

Muusikas on minu jaoks k6ige olulisemaks rütm. Kui rütm on selgelt paigas, siis sellele v6ib rajada k6ik muu. Kui aga muusika on muutunud üheks sujuvaks helidereaks, kust üksikute taktide ülesleidmisega pead ise hakkama saama, siis selline muusika kipub mu k6rvadele haiget tegema. Aga kui pakutakse rütmi, siis on üpris t6enäoline, et helid mind peagi kaasa haaravad.

Igaüks omas maailmas

Juhtusin m6tlema, et me igaüks elame omas maailmas ja kas sagedamini v6i harvemini puutume kokku ühe v6i teise inimese maailmaga. Vahepeal on aga nii meie endi kui ka teiste maailmas midagi aset leidnud, mida siis kokkupuutehetkedel üksteisele vahendame. Teiste elud on justkui film, mis kanalit vahetades sugugi ei peatu ning mida uue kanalivahetusega saab juba järgmisest kohast edasi vaadata. Kuid kogu lugu enda maailmast teame vaid ise, sest kunagi ei j6ua me edasi anda ühiste hetkede vahele jäävat.

Jalavarjude eri (vol 2)

Aastaid tagasi r66mustasin endale ühest Genfi odavmüügikauplusest 25 frangi eest paari tenniseid. Sellest sai alguse aastatepikkune usaldusväärne suhe - milliseid maid ja seiklusi me koos läbisime! Mulle sobisid nad kandmiseks ka siis, kui pealisriie juba üsna rohkelt oli tallast eraldunud. Nende sandist seisukorrast andis tunnistust seegi, et kallid s6brad mulle uute soetamiseks kinkekaardi kinkisid. Kuid ka seepeale ei suutnud ma neist loobuda, vaid kandsin neid täieliku lagunemiseni. Nii head olid nad!

Jalavarjude eri (vol 1)

Sellel kevadel märkasin, et ühel paaril mu jalavarjudest hakkavad tallad läbi kuluma. Seepeale otsustasin selle paari trööpamiseks jätta ja nad seeläbi l6puni kanda. Nüüdseks on nad läbi teinud mu selle aasta k6ige metsikumad seiklused, need vapralt vastu pidanud, kaitsnud mind märja ja pori eest ning pole üldsegi seda nägu, et nende aeg otsa saama hakkaks. Samas tundub hoopis, et ühiste seikluste tulemusena on nad saanud justkui osaks minust endast, need usaldusväärsed rännukaaslased.

6huvahetus

Kaugel linnadest ja eemal maanteedest, metsaradadel toimub täielik 6huvahetus - värskus elustab k6ik haistmismeeled. Aga sellega ei l6pe l6hnaseiklused - rabametsa all on peidus t6eline aroomiaare. Seda varandust nautides tunned ennast t6elise toksikomaanina - l6putult v6iks siinset 6hku endasse ahmida ja tekib tungiv tahe seda endaga kaasa haarata.

Eksiil

Poleks iialgi arvanud, et kasutan sedasorti v6imalust pagemiseks, aga olukord n6udis kohest ja otsustavat tegutsemist. Nii leidsingi ennast eksiilist tantsup6randa (üllatavalt) turvalise tiiva alt. Teistsugust väljapääsu leida ei taibanud - s6nade m6istmine, kuid nendest m6tte mitteleidmine tekitas p6genemisvajaduse.

Kombates?

Ettevaatlikult - igat s6na kaaludes, et anda m6ista t6sisemast suhtumisest. Hoolikalt, et mitte haiget teha. 6rnalt - nagu hoiaksid käes midagi sellist, mis juba ainuüksi pealevaatamisest v6ib tuhandeks tükiks pudeneda. Kas sellise käitumise tingib l6hkumishirm v6i kinnihoidmisvajadus? Enesekontroll tundub kummalise ja koomilisena, kui k6ik väljaspool on täiesti kontrolli alt väljas. Kas ei tundu m6ttetuna üritada kaoses osaliselt korda luua?

Neljapäev, 2. oktoober 2008

Petlik mulje

Metsik? Kontrollimatu? Meeletu? Tormlev? Möllav? Nii v6ib t6esti tunduda. Kuigi m6nikord on see 6ige tunne ja vastuvaidlematult muudab liigne aeglus ning venitamine närviliseks, on määravaks hoopis teistsugune - sisemusest läbikäiv, kaalutletud, tundeline, aega peatava ja kehast välja viiva m6juga. Sellest v6ib vaid järeldada, et mulje v6ib olla väga petlik.

Märgata midagi muud

K6ik need asjad ja sündmused on meie ümber kogu aeg olemas. Enamasti me lihtsalt ei märka neid - kas on p6hjuseks teadmatus v6i teadlik eiramine, kuid meie "nägemisulatusest" jäävad nad välja. Ja siis asetatakse nad valgusvihku ning meie pilgud peatuvad nende peal - viimaks ometi me märkame, paneme tähele. Eks sellise r6huasetuse muutuse tulemusena taanduvad senised "tähed" aupaklikult pimedusse, kuid vaid lühiajaliselt, et hiljem taas poolvalgusesse t6usta.

Piisaks vaid ühest

M6nikord m6tlen, et piisaks ka ainult ühest - energia, mis on m6nes üksikus asjas sees, on nii v6imas, et sellest ainsast asjast piisaks. Kuid 6nneks käivad head asjad mitmekesi koos ja seet6ttu ei pea "energiasüsti" saamisel vaid ühe allikaga piirduma. Sellele vaatamata leian ennast vahetevahel arvet pidamas nende üksikute "eredate" eneriaallikate üle.

Täiesti avatud

Kuigi olen teisi kiitnud selle eest, kuidas nad on järk-järgult avanenud, oma tegemistes vabamaks muutunud, tabasin enda olekust, et protsessi käigus olen ise samuti täiesti avatuks muutunud - vastuv6tlik, valmis vastavalt vajadusele "veepinnale" virvendusi valama. Ehk on selline vaimne seisund ka p6hjuseks, miks saadavad emotsioonid nii vahedad on ja "kleepuma" kipub ka k6ik "k6rvaline"?

Oskamatus ennast hoida

Ikka annad endale lubaduse (varasemate kogemuste p6hjal) - seekord hoian ennast tagasi, seekord säästan energiavarusid. Lubadusi on hea jagada, kuid raske pidada - haarab hasart, sütitab säde ja olukord väljubki kontrolli alt. Pärast, kui muu jaoks enam jaksu ei jagu, jääb üle vaid iseennast pragada, et omi toimetusi talitseda ei taipa.

Usalduse kaotamine tööandja suhtes

Paar viimast nädalat kulgenud töövaidlus, mida olen k6rvalt jälginud, saavutas kulminatsiooni neil päevil - tööandja kaotas oma usalduse tööv6tja silmis. Kuigi vaidluse algusest peale on asjad sinnapoole teel olnud, tundus selline kokkuv6te koomiline - on ju samasugune p6hjendus üheks v6imaluseks tööv6tjaga töösuhte l6petamiseks. Ja lihtsalt naljakas on teada saada, kui keeruliselt ja ebakorrektselt ajab tööandja asju tööv6tjaga, jättes oma ilmse ebakompetentsuse tulemusena k6ik trumbid tööv6tja kätte.

Teiste m6tete m6ju

Juhtusin lugema ühe blogi sissekandeid. Kirjutaja, ise omi m6tteid üle lugedes ja neis piisavat selgust mitte leides ning minu s6nade m6jul, et ma kohe kirjutatu sisse ei osanud minna, otsustas kirjutist tsenseerima asuda. Minu pärast poleks seda teha vaja olnud, sest kirjapandu 6igsus j6udis minuni tunde hiljem - siis, kui mina oma elust analoogiad üles leidsin.

Kas k6ik oleks läinud teisiti?

Vahel tegelen oletustega, kuidas k6ik oleks, kui m6ni asi oleks teistmoodi läinud. Ühte sellist mängu mängides avastasin, et tulemus oleks minu jaoks (erinevalt paljudest teistest) sama. See oli väga r66mustav avastus. Kuid siiski on mul hea meel, et asjad on läinud just nii, nagu nad on läinud, sest tehtud valikud on andnud ehk veidi teistsuguse värvigamma, kui oletatavad valikud kunagi anda oleksid v6inud. Aga need on vaid oletused...

Sügise sünnipäev

Oktoober tähendab kindlasti sügist. Kolletuvad lehed, sünkjas-mustad ööd, vihmasabin on vaid m6ned märks6nad. Sügis tähendab aga peaaegu alati suvest kokkuv6tete tegemist. Ja mida muud v6ikski teha sügise sünnipäeval, kui vahetada suveseikluste muljeid. Kui aga jutustamisest isu täis saab, v6ib minna öise Tallinna panoraami nautima - kasuta v6imalust, sest ilu on vaatamist väärt.

Better Days

".... I need someplace simple where we could live and something only you could give...." (John Rzeznik, "Better Days") - täna k6netasid mind need s6nad. Ju siis täna oli nende kord, sest seesama "Better Days" on just oma s6nade ja neis peituvate m6tete pärast üks mu suuremaid lemmikuid Goo Goo Dolls'i repertuuarist. Kuigi vahel tundub, et tahame väga palju igasuguseid asju omastada, siis l6puks taandub k6ik ikkagi sellele, et meil oleks kodu ja kallid inimesed.