Neljapäev, 27. september 2018

Inimeseks olemise võlu ja valu

Tänu, arutledes selle üle, kuidas mõni asi võib haiget teha ja haiget saamine on osa inimeseks olemisest, tuli mulle silme ette Goo Goo Dolls ja nende vast kõige tuntum lugu "Iris", sest selles loos, minu arusaamist mööda just sellisest asjast räägitaksegi. Aga, õnneks on Goo Goo Dolls praegu oma läbilöögialbumi juubelituuril ja nõnda on tekkinud ka videod, mis räägivad lugude taustadest ja nõnda on seal ka lugu "Iris'e" saamisloost, milles laululooja ise vast kõige paremini oskab välja tuua selle mõtte inimeseks olemise võlust ja valust, mis minu peaski ringi käis:



Jõudu ja jaksu elada ja elus olla, isegi siis, kui kõik haiget teeb...

Esmaspäev, 24. september 2018

Üks tõeliselt suur inimene!

See mees, kellest nüüd juttu tuleb, on mul silmapiiril olnud juba aastaid. Ja õnneks on mul õnne olnud temaga ka kohtuda - küll mitte päris isiklikult, aga vähemalt nõndapalju, et mul on riiulis tema raamat koos pühendusega. Sellesama raamatu "sünnilugu" oli mul võimalus jälgida, sest see oli see hetk, mil mina purjetamise juurde jõudsin ja see mees oli parajasti maakerale tiiru peale tegemas, täiesti üksinda, aga rõõmustas kõiki, kes vähegi soovisid, sellega, et võimaldas jooksvalt lugeda oma blogi.

Olles teda hiljem kuulanud - mul on olnud selline erakordne au ja rõõm - ja tema toimetustest lugenud, on ta ikka olnud tohutult sümpaatne - teeb suuri tegusid ja ise jääb selle kõige juures tagasihoidlikuks.

Mees, kellest juttu on, on Uku Randmaa, kes on praegu kaasa tegemas maakerale purjekaga tiiru peale tegemise võistlusel Golden Globe Race'il (kontseptsioon on sellel võistlusel selline, et sõidetakse selliste purjekate ja tehniliste vahendite abil, mida kasutati 1960ndatel aastatel). Ja ka selle võistluse käigus on Uku olnud see, kes on olnud tohutult sümpaatne, sest on ikka abivajatele appi tõtanud - kuigi jah, purje jõul, ja nagu nüüd hiljutiste sündmuste valguses, ka keset meeletuid torme, seda vaevalt tõttamiseks nimetada saab. Aga, see, mida ta teeb, on ikka tõeliselt imeline ja minu austus tema vastu on meeletu. Neid abi vajamise olukordi on nüüdseks ette tulnud juba kahel erineval perioodil ja kõhklematult on Uku suuna abivajale võtnud. Siit aga siis tänane satelliidikõne Ukuga, mis selle kirjatüki ajendiks oli:



Aga, eks see vist on meremeeste üldine solidaarsus, mis siit läbi kumab ja mis minuni on jõudnud ka teiste merel seilanud inimeste kirjelduste läbi - sest meretingimused on karmid ja nendes tingimustes tuleb aidata, võimalikult kiiresti.

...nende auks, kes on merel, me võtame nüüd... (Jaan Tätte, "Vana madrus")

Vägev on ikka mõni inimene. Just sellised on inimesed, kes mind inspireerivad, kelle moodi sooviks suuta toimetada!

Esmaspäev, 17. september 2018

Üks lugu asendus teisega...

Fraas, mis pärineb loost, mis aeg-ajalt mu elus ikka esile kerkib, oli: "... ära vaata mu silmadest mööda, argust taluda mina ei või..." (Virve Osila suurepärased sõnad, mis on minuni jõudnud Urmas Alendri muusika kaudu). Kuid, olles selle loo isekeskis ära kuulanud, tundsin korraga, et ma tahan kuulata üht sootuks teist lugu, siin ta siis on, see teine lugu:



Lugu, mis mind puudutab ja kõnetab. Praegu tegi tujugi paremaks.

Eks siis paistab, kuidas edasi, sest ma olen taaskord lõhkise küna ees. Ise olen ilmselt ilu tegija, aga ma ei suuda päris lõpuni mõista, et miks ja millal ja kuidas, aga eks nagu ikka, polegi muud tõdeda, et elu ongi selline ja väga raske on endale tunnistada seda tõde, mida ma näen ja mis aina selgemalt silma hakkab.

Kuid see ei muuda mitte kuidagi seda tunnet minu sees. Suurim moraal praegusel hetkel on see, et ma olen ikka liiga palju sõltuv sellest, mis minu ümber toimub ja mõnel inimesel on iseäranis suurepärane oskus saavutada kõik eesmärgid, mida ta saavutada pole soovinud, kuid, mis tulevad loomulikult. Aga, võib-olla ma eksin ja olen liiga sinisilmne, inimese heasoovlikkuse suhtes.

Tahaks siinkohal tsiteerida üht filmi: "If people can make you happy they can equally make you unhappy!".

Ja kõik kukkuski kokku, hetkega. Eks võiksin ju ajas tagasi minna ja mõelda selle peale, mida ma siis valesti teinud olen. Aga, saan aru, et ei olegi midagi valesti teinud, vaid vahele on astunud ühiskondlik surve ja vajadus oma staatust ja positsiooni säilitada.

Ma uskusin enamat, lootsin enamat, aga tõde on täpselt selline...

Kõik, praeguseks...

Neljapäev, 13. september 2018

Õpetaja vastutusest

Eks neid nurinaid olen ma kuulnud varemgi, sellest, et konkreetne õpetaja ei ole hea õpetaja. Ja need nurinad on olnud suuresti sisulised nurinad, kommenteerimisele pole tulnud õpilastega ümberkäimine, etteheited on ikka olnud sellel teemal, et oma ainet ei oska hästi edasi anda.

Sellel asjal on minu jaoks kaks aspekti, mida ma oskan läbi laste suude kuuldud kommentaaride välja tuua. Esimeseks ja väga oluliseks ja minu arvates ka väga positiivseks aspektiks on see, et laste väljendusest saan ma aru, et nad tahavad õppida, nad soovivad targemaks saada.

Teine aspekt, mis välja on tulnud, on aga kurb. See osa puudutab minu jaoks õpetaja vastutust. Ja kui nurin võib olla nurin vaid iseendas seni, kuni puudub võrdlusmaterjal, siis päris kurb on kuulda seda, et kui laps on läinud uude kooli ja uue õpetaja käe alla, siis avastab ta ennast korraga olukorrast, kus tal vajalik põhi ja baas puudub, ta on teistest maha jäänud ja peab nüüd hakkama kaotatut tasa tegema. Ja seda kõike seetõttu, et senine õpetaja pole oma tegemistes siiani piisavalt hea olnud.

Eks ma saan aru, et siinkohal on oma roll ka selles kui palju on laps ise panustanud õppimisse, aga kuna antud juhul on tegu nö oivikuga, siis ma lapse enda panuses ei kahtle.

Ja see viibki mind selleni, mis mulle endalegi aeg-ajalt muret teeb - et kas ma olen piisavalt hea, kas ma suudan piisavalt hästi lastesse uusi teadmisi süstida, kas see, mida ma teen, on õige ja milleni see kõik viib. Sest mina tunnetan seda vastutust väga selgelt, seda vastutust, et minu iga liigutus, sõna ja tegu võib mõjutada nende noorte inimeste, kes on ennast minu juurde usaldanud, edaspidist elu.

Esmaspäev, 10. september 2018

Igaühele oma

Laupäevase Tallinna Maratoni jooksuvõistluse ülekannet vaadates leidsin mina, et minu jaoks ikka ei ole sellised massiüritused. Ja sellised asjad jäävad minu jaoks ka suhteliselt arusaamatuks - et miks on vaja tuhandete inimestega koos, suures massis ja veel linnatänavatel asfaldi peal ringi liikuda. Lisaks kõigele muule tasuda veel osalustasu.

Kui ma neid 10 kilomeetri pikkuselt distantsilt tulijaid nägin, siis oli mul naeratus näol, sest vaatamata sellele, et mul mingit dressi seljas polnud, olin minagi sel päeval üle 10 kilomeetri läbinud - olin jala käinud üht sellist marsruuti, mida ajapuudusel enamasti autoga läbin - ja tundsin teatud mõttes solidaarsust nende inimestega. Aga minu matk oli suhteliselt privaatne rännak, sest kasutasin teid ja radu, mida tavaliselt suurt ei kasutata, kuhu teisi inimesi suurt ei satu. Ja selline asi sobis mulle suurepäraselt - olla iseendaga selles liikumises ja mõelda omi mõtteid, vaadata ümberringi ja uudistada kõike seda, mis tee äärde jäi.

Nõnda ma siis tõdesingi, et igaühele oma ja tegelikult on inimesed tublid, et nad viitsivad liikuda ja rõõmsa meelega sellistes asjades kaasa löövad. Kuid sellise võrdlusmaterjali põhjal mõistsin veelgi selgemalt, et mulle ikka meeldib omapäi toimetada.

Reede, 7. september 2018

Võimalus ennast hästi tunda...

Auto on mul vana ja elamine on mul väike. Ei ole mul televiisorit, nutitelefoni, helikopterist rääkimata. Ei tarbi ma alkoholi, ei oska rõõmu tunda alkoholiga kaasnevast mõnusast suminast. Ja nõnda edasi - iga järgmine teema oli selline, et sain aru, et ma olen oma eluvalikutega ikka täiesti rabas ja oli suurepärane võimalus ennast "hästi" tunda. Kuid kuna teemad vaheldusid kiiresti, ei jaksanud ma teha muud, kui vaid kuulata ja imestada, see, mismoodi käsitletud teemad mind puudutasid, jäi hilisema läbiseedimise hetke, mil mul oli võimalik omaenda tunnetega tegeleda, neid analüüsida ja mõne teema üle korralikult kurvastadagi.

Ja võttis tubli paar päeva aega, et aru saada ühest asjast, mida mul on minu praeguste eluvalikute juures ja palju - selle asja nimi on AEG. Nõnda ma siis seisangi siin oma AJAGA ja mõtlen, et mis siis enam väärt on, kas kõik need asjad, mis mul olemas olema peaksid - ühiskondlik surve algas juba nädalajagu päevi varem, kui lapsesuu mu käest küsis, et miks ma endale uut autot ei osta, ja pidin oma vastust, miks mulle mu praegune auto väga meeldib, pikalt ja põhjalikult põhjendama -, või siis see AEG, mis mul kasutada on?