Eks neid nurinaid olen ma kuulnud varemgi, sellest, et konkreetne õpetaja ei ole hea õpetaja. Ja need nurinad on olnud suuresti sisulised nurinad, kommenteerimisele pole tulnud õpilastega ümberkäimine, etteheited on ikka olnud sellel teemal, et oma ainet ei oska hästi edasi anda.
Sellel asjal on minu jaoks kaks aspekti, mida ma oskan läbi laste suude kuuldud kommentaaride välja tuua. Esimeseks ja väga oluliseks ja minu arvates ka väga positiivseks aspektiks on see, et laste väljendusest saan ma aru, et nad tahavad õppida, nad soovivad targemaks saada.
Teine aspekt, mis välja on tulnud, on aga kurb. See osa puudutab minu jaoks õpetaja vastutust. Ja kui nurin võib olla nurin vaid iseendas seni, kuni puudub võrdlusmaterjal, siis päris kurb on kuulda seda, et kui laps on läinud uude kooli ja uue õpetaja käe alla, siis avastab ta ennast korraga olukorrast, kus tal vajalik põhi ja baas puudub, ta on teistest maha jäänud ja peab nüüd hakkama kaotatut tasa tegema. Ja seda kõike seetõttu, et senine õpetaja pole oma tegemistes siiani piisavalt hea olnud.
Eks ma saan aru, et siinkohal on oma roll ka selles kui palju on laps ise panustanud õppimisse, aga kuna antud juhul on tegu nö oivikuga, siis ma lapse enda panuses ei kahtle.
Ja see viibki mind selleni, mis mulle endalegi aeg-ajalt muret teeb - et kas ma olen piisavalt hea, kas ma suudan piisavalt hästi lastesse uusi teadmisi süstida, kas see, mida ma teen, on õige ja milleni see kõik viib. Sest mina tunnetan seda vastutust väga selgelt, seda vastutust, et minu iga liigutus, sõna ja tegu võib mõjutada nende noorte inimeste, kes on ennast minu juurde usaldanud, edaspidist elu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar