Esmaspäev, 31. jaanuar 2011

Pealtvaataja

Ma vaatan pealt. Ma analüüsin. Ma püüan aru saada, mis toimub. Ma püüan näha asjade taha. Ma olen pealtvaataja. Mulle on antud võimalus kõrvalpilk heita elule. Mind on kutsutud publikuks. Ma olen aktiivne pealtvaataja. Ma annan ka omalt poolt midagi juurde. Aga ma olen enamasti pealtvaataja. Mõnel hetkel jätan oma pealtvaataja rolli siiski kõrvale ja astun ise lavale, aga peamiselt olen pealtvaataja, sest mind huvitab, mis toimub. Veel enam aga huvitab mind, miks toimub just see, mis toimub. Nii vaatangi huvitatult pealt ja püüan aimata, kui tekib võimalus, siis küsin, et aru saada.

Kui on esinejad, siis peavad olema ka pealtvaatajad. Muidu pole ju kõigel sellel mitte mingisugust mõtet. Ega siis esinejad iseenda jaoks seda kõike tee - ikka kellegi teise jaoks, nende jaoks, kes vajavad meelelahutust. Vabandust, mul läks meelest ära, et see on elu. Aga mis muud see elu ikka on, kui üks suur illusioon, mille oleme endale loonud ja mille loomisele on kaasa aidanud ka teised inimesed meie ümber. Illusioon, mis aeg-ajalt tundub kildudeks pudenevat, aga mille purunemiskatsetest me ennast väga pikalt häirida ei lase, sest meil on seda illusiooni vaja, on vaja uskuda ja loota.

/Kui palju on minu ümber illusioniste, ei oska ma ilmselt kokkugi lugeda. Mõned ikka tulevad meelde, kui mõtlema hakata. Kuigi olen nende loodud illusioonid läbi näinud, lasen ennast ikka ja jälle kaasa kiskuda, kasvõi meelelahutuse pärast või siis selleks, et hetkekski astuda välja nendest igapäevastest illusioonidest, millega päevast päeva elan./

Ei saa endale lubada

Ma ei tea, kuidas on teiste inimestega. Ma ei tea, kuidas nemad oma elusid korraldavad. Mina olen viimasel ajal avastanud, et üks väga oluline minu tegude mõjutaja on see, mida ma ei saa endale lubada. Teistele lubamisega on lihtne - vaatad, kas saad lubaduse anda ja siis, kui tunned, et saad lubadust täita, siis ka annad. Aga iseendaga on asi sootuks keeruline. Iseendale antavate lubadustega on sedasi, et need sünnivad sisemiste võitluste tulemusena, kus tõekspidamised ja põhimõtted peavad omavahel võitlust. Ehk ongi siinkohal kindlam endale midagi mittelubada, läbi eituse anda väärtus sellele, mis tegelikult oluline on.

Nii ongi päris palju asju, mida ma endale lubada ei saa, sest minu sisemised tõekspidamised ei luba selliseid asju, lihtsalt ei näe võimalust ühe või teise asja realiseerumiseks. Samas ei saa ma endale lubada ka mõnda asja tegemata jätta, sest see oleks lihtsalt rumal ja mõtlematu.

Ikka head teha

Olen jälle selle tsükli sees - seda nimetan ma vajadus-head-teha tsükliks. See on selline tsükkel, mille vältel mul tuleb head teha, et tasakaalustada maailma. Kuigi ma tean, et mina pole see, kes peaks head tegemisega väga palju vaeva nägema, on siiski elu sedasi seatud, et ma tahan teha head, tahan, et maailm saaks parem.

Eks ma ise imestan selle üle alatasa, miks ma võtan enda mureks asju, mis minu mured tegelikult ei ole. Aga teha pole midagi, sest selline ma juba kord olen - iseennast kirudes asun olukordi lahendama ja asju toimetama, et nad tehtud ja valmis saaksid. Kuidagi peaksin leidma selle sisemise rahu, mis laseks mul nendest asjadest külmalt mööda jalutada või võtta kuidagi teistmoodi seda, mida süda mind tegema sunnib.

Milline saab seekordne panus kokku? Kas ka seekord tuleb mul vanematele ja targematele inimestele näidata kätte, milliseid aardeid nad enda käes hoiavad ja kuidas nad võiksid mõnikord veidi teisiti vaadata asjade peale, mida nad ilmselgelt alahindavad?

Iseennast korrale kutsuda

Nüüd olen siis jõudnud nii kaugele, et olen hakanud iseennast korrale kutsuma. Mis see siis on, et ma otsin midagi sealt, kust ma varem midagi otsinud ei ole, märkan neid asju, millele ma varem tähelepanu pööranud ei ole. Ennast pean korrale kutsuma selle pärast, et ma ei taha olla selline inimene, nagu praegu kipun olema. Ma tahan olla parem, tahan olla puhtam, tahan olla ausam. Ja nii peangi enesega vaeva nägema. See on küll väga raske, aga ma tean, et kui ma seda väga tahan ja endast kõik annan, siis ma saan sellega hakkama.

Selle kõige sees aga arvan, et kusagil ehk antakse vastus (või pigem seletus) sellele küsimusele, mis juba tükil ajal mu peas ringi käib ja mis mitte kuidagi ei käi kokku sellega, mida näen ja millest aru saan.

Pühapäev, 30. jaanuar 2011

Kusagil ikka...

Kusagil ikka, mingil hetkel, on olemas ka ihaldatud reaalsus kõigi unistuste, unelmate, ootuste ja lootuste vahel. Et oleks oskust märgata, aru saada ja kui juba aru saadud, siis hinnata ja hoida:

Aega sättida

Tänapäevased inimesed sätivad oma aega mingil määral ikka teleri järgi - kui sealt parajasti midagi tulemas on, mis vaatamist väärib, püüavad inimesed ikka omi asju selle järgi korraldada.

Kuna minu elu käib väljaspool telerimaailma ja seetõttu pole mul seal pakutava järgi midagi vaja sättida, siis mitmel õhtul olen enda aega korraldamas märganud hoopis huvitavaid tegelasi. Nendeks on pilved ja päike. Minu aja võtavad nad endale siis, kui päike hakkab silmapiiri taha vajuma ja oma kiirtega pilvedel järjekordset värvimängu alustab. See on huvitav avastusretk, mis mitme tunni jooksul mind endaga kaasa võtab - seda, kui pikalt ta kestab ja mida seekord pakkuda on, ei tea ma kunagi ette. Ehk ongi see põhjuseks, miks sellise naudinguga lasen loodusel oma aega ja selle kulgemist korraldada.

Aeg muudab kõike

Kui hetkel, mil kõik toimus, tundus mulle, et sain aru sellest, et ei hoolita, siis nüüd, veidi asjade üle järele mõelnud ja natuke taustainfot kogunud, saan aru, et see oli hoopis jõu demonstreerimine, protestiavaldus ja kõik, mis sinna juurde käib. Aeg, mis kõike muudab, on ühe mu elustseeni taaskord uude valgusesse asetanud.

Kõige selle juures tahaksin aga suuta kiiremini reageerida ja aru saada, aga kui elu pakub selliseid kihistumisi ja asjade selgeid piirjooni koheselt välja ei joonista, siis ei oska minagi neid näha. Läheb aga mõni aeg mööda, selgub nii mõnigi huvitav fakt ja asjad saavad selgemaks, tegude motiivid tulevad esile.

/Kui minu soov oli olla/saada tugevuseks, siis saan aru, et selleks ma olengi juba saanud - mul on hea meel selle üle, et soovid täide lähevad (ja veel nõnda kiiresti)! Laseme aga samas vaimus edasi, sest tunnen, kuidas tugevus minu sees kaunisti kasvab./

Jaanuar läbi

Homsega saab siis jaanuar läbi. Ta on läinud nii kiiresti, et pole arugi saanud, kuhu ta kadus. Täna, kui taaskord päike säras ja vett tilkus räästastest, mõtlesin mina kevadele, mõtlesin sellele, et tuleb veebruar ja siis märts ja siis ongi kevad käes. Seda aega ma ootan praegu, ootan kannatamatult. Ega see aeg siis minu ootamise pärast kiiremini kätte tule, aga ma siiski ootan, sest mina tahan nii. Ja ometi lasen ennast ka praegusel päikesel kaasa viia, viia kaasa talviste seikluste maale, mis sellest, et minu mõtted näevad kõikjal juba sulanud lund ja soojust ja tärkavat loodust.

Olla siinsamas ja ometi olla ära, olla selles hetkes ja ometi olla kusagil mujal, kusagil ekslemas. Praegu on selline aeg, mil käin päris tihti ära, uitan unistuste ja unelmate vahel, mõte lihtsalt läheb teele ja mingi aja pärast saan aru, et mind pole olnud neis hetkedes kohal, mis vahepeal mööda on läinud. Ehk on see ka põhjus, miks jaanuar sellise kiirusega mööda on saanud.

Kevad tuleb, mul ju oma tavapärane kevadekuulutaja täiesti olemas - temagi annab märku, et kevad on peagi kätte jõudmas, ta on talveune ära maganud ja nüüd alustanud taas uute lehtede ajamist. Käes on ootamise aeg, et vaadata, kas sel kevadel on tal plaanis ka õitseda või piirdub ta vaid kenade roheliste lehtedega, mis praegu just mulla seest oma pead välja on pistnud.

Veel üks lubadus

Ma annan Sulle
veel ühe lubaduse,
tean-tean, et Sa arvad,
et ma seda tegema ei peaks
ja peaksin olema
hoopistükis hoolikam.

Aga ma TAHAN SULLE
anda SELLE lubaduse -
ma luban, et Sinu omaks
saab ainult see osa
minust, mida võib nimetada
kõige paremate sõnadega,
ma luban, et Sinuga
eal me ei raiska aega
igasuguse tühja-tähja
ja mõttetu jama peale.

Selline on minu
südamest tulev lubadus,
sest see armastus,
mis hingab minus,
näeb seda ainsat võimalust
vaimustavaks eluks.

Sa näed, ma olen
juba selle lubaduse
tõekssaamise poole
asunud tasapisi teele.

Reede, 28. jaanuar 2011

Vaid ühte?

Sa tahtsid ühte,
ma keeldusin,
sest teadsin,
et ei suuda ma
vaid ühega piirduda.
Sa tahtsid ühte
ja ühtegi ei saanud,
Sul kadus lootus,
Sa ei teadnud,
et mina tahtsin
rohkemat kui ühte,
tahtsin kõike
ja kui ühe andsin,
siis said Sinagi
viimaks teada,
et oli määratud
saada piiramatult
Sul seda, mida tahtsid,
mul seda, mida tahtsin.
Milleks tahta ainsat,
kui tahetut on võimatu loendada.

Loomulikkusest

Mõni asi tuleb ise ja loomulikult, ilma erilise pingutuseta. Mõne asja nimel tuleb vaeva näha. Kui on armastus, siis peab kõik olema lihtne ja loomulik, sest ainult sedasi saab see asi olla õige. Kui tuleb vaeva näha ja on vaja veenmist, võlumist või muid vigureid, siis see asi ikka õige ei ole. Ja kui armsama juures oled, siis on iga asi, mida teed, just see õige, mitte midagi pole liigset, mitte midagi pole etteplaneeritut, mitte midagi pole seesugust, mida saaksid kalkuleerida või ette näha, kõik tuleb iseenesest, kõik tuleb loomulikult, sest sisetunne ütleb ette, mis ja kuidas olema peab.

Hästi tehtud

Kui kõik on nii,
nagu Sa ütlesid,
siis on see,
mis ma tegin,
küll hästi tehtud.

Kui kõik on nii,
nagu Sa ütlesid,
siis on see,
mille ma lõin,
küll täiuslik.

Hästi on tehtud
see, mida tean,
see, mida oskan,
see, mis valmis,
sest mina tegin
selle oma ideaali
mudeli järgi
ja nii ta saigi
tehtud hästi!

Leidsin endal olevat
üleloomulikud jõud,
sest kui seda,
mis tehtud sai,
ei ole olemas,
siis ta on küll
nii reaalsuse nägu,
et ei suuda eristada
tõelisust ja seda,
mis on olematu.

Ideaalsetest mõtetest
saab täiuslikkus,
ideaalsetest soovidest
saab perfektsus,
julge vaid uskuda,
julge vaid oodata,
julge vaid loota,
et ühel päeval
saab tõeks see,
millest oled mõelnud.

Kui nii edasi läheb...

...siis ei ole mul varsti enam mitte midagi öelda. Kui kõik kulgeb nõnda, nagu praegu kipub minema, siis saabub peagi hämmastav vaikus. Seda sel lihtsal põhjusel, et ma ei oska midagi öelda. Samas tunnen ma, et mul polegi vaja midagi öelda. Veel on seal kõrval see tunne, et ma ainult oleks ja kuulaks ja laseks ajal kulgeda.

Kust tuleb see tunne, et olen kui üks tummahammas, kellel polegi justkui midagi öelda, ei tarka ega rumalat? Ja siis, hetkedel, kui tunnen, et pea on tühi ja ükski sõna mu seest väljatulemist ei oota, leian ometi sobivad sõnad ja saan ka vajalikud laused moodustatud ning endast välja paisatud.

Mis vägi see selline on? Mis jõud see on, mis minu sees sellise muutuse esile kutsunud on? Ja miks leian ennast mõnel hetkel täiesti mõttetut juttu suust välja ajamas või rääkimas asjadest, mis mitte midagi ei tähenda, suutes vaid nautida rääkimisprotsessi ennast ja tegelikult juba järgmisel hetkel unustades, millest räägiti ja mida öeldi?

Keelevääratus

Mu peas küpses üks küsimus, mis vajas küsimist. Sedasi ta siis ootas seal oma õiget aega ja siis korraga, kui olin teda taaskord ketramas, leidsin oma peas toimumas keelevääratuse (või hoopis mõttevääratuse?) ja kahe tähe muutumisega sai ühest sõnast hoopis teine.

Üllatav on see, milliseid seoseid aju loob, isegi ilmavõimatuid, sest kuidas on võimalik saavutada selline olukord, kus sõna "surm" asendub sõnaga "pulm". Vaid väikese mõttevälgatuse tulemusena muutunud, aga sama määrav, sama otsustav, sama elumuutev sõna.

Imelik, kust ja kuidas selline muutus pärit on? Kui üks on võimalik ja paratamatu, siis teist sõna olen oma elus siiani välistanud ja millegipärast arvan, et see on välistatud ka edaspidi. Hämmastav on aga, et aju sellise mõtte ikka kusagilt üles noppinud on...

Naljakas tundub kogu see asi mulle endale, aga eks ma tean samamoodi, et sügaval sisemuses ongi see vastus küsimustele, millele ma vastuseid otsin, kuid siiani pole olnud piisavalt osav neid leidma.

Mõned tunnid hiljem: tekkis veel teinegi sõnapaar, samamoodi, kahe tähe äramuutmisega sisuline muutus, asendada üks mõte teisega, luua midagi uut selle asemele, mis praegu on, anda ühe tunde asemele teine.

Kas piisab?

Kas kahest korrast piisab, et aru saada, milline on korrapära? Selline küsimus on mu peas ringi käimas. Kui kaks korda järjest areneb olukord täpselt samamoodi, viies täpselt samasuguse tulemuseni, siis peaks see ju olema juba muster? Või vähemalt sedasi tundub minule praegu.

Ja see, milliste mõtete ja ootustega lähen mina asja sisse, ei saa kuidagi teoks. Kust küll leida see õige tee, mis viiks mind soovitud tulemuseni? Ei saa ju ometi lihtsalt ootama jääda ja kõrvalt vaadata, kas elu korraldab kõik nii, nagu vaja on, või ei tee ta seda mitte? Ikka ise tahaks meisterdada oma elu.

Samas ei oska ma eriti tõsiselt ka tekkida tahtvasse mustrisse suhtuda, sest kõrvale on tekkimas hoopis teine muster, kus kõik asjad lähevad minu esialgse tõuke peale soovitud suunas kenasti edasi - ehk juhtimine on minu käest ära võetud ja mina saan vaid enda astutud esimese sammu peale tekkinud sündmustejada nautida. Tore on ära tunda ja aru saada, mis asjad võiksid kokku käia ja millised inimesed tasub omavahel siduda - selliste äratundmiste najal on hea oma elul kulgeda lasta. Nõnda, et oleks hea. Nõnda, et oleks mõnus.

Esmaspäev, 24. jaanuar 2011

Veelgi parem

Nägin kõrvalt, kuidas inimene kahtles selles, milleks ta võimeline on või kas ta saab piisavalt hästi hakkama sellega, mida ta teeb. Nägin kõrvalt ja juba siis imetlesin seda väikest osa, mida näinud olin. Nüüd, kui olen näinud, et inimese sees on kahtlused, ja saanud veelgi lähemalt jälgida inimese toimetamisi, võin südamerahuga kinnitada, et ta on veelgi paremaks läinud, saab veelgi paremini hakkama sellega, mida ta parajasti teeb. Imetlusväärne, millise täiuseni võib inimene oma oskused välja arendada. Sügav kummardus meistrile, kes, ma tean, siiski ei oska kuidagi rahulduda saavutatuga, tema peab ikka edasi püüdlema, sest ikka on midagi sellist, mida edasi arendada, midagi sellist, mis lihvimist vajab, midagi sellist, mille iga üksik detail ei ole veel läbi mõeldud.

Mina aga vaatan ja imetlen, aina enam, veelgi rohkem. Ja pean seda väga suureks auks, et saan meistri tegemistest osa...

Välja kutsutud

Mulle meeldivad väljakutsed. Mulle meeldib raskustest võitu saada. Mulle meeldib, kui eesmärgi saavutamiseks tuleb vaeva näha. Need asjad on mulle ikka meeldinud ja tore on, kui satun seltskonda, kus inimesed saavad minust aru ning oskavad luua olukordi, kus emotsionaalses plaanis väljakutseid esitades suudavad nad mind panna rohkem andma ja edasi püüdlema.

Selliste motiveerijate abiga võin ennast leida tegemas asju, millega ma arvasin, et ma hakkama ei saa. Väljakutsete esitajad on headeks abimeesteks edasiminekul, sest ikka on vaja, et keegi väljastpoolt mu enda poolt seatud eesmärke edasi nihutaks ning näitaks kätte selle, mida veel saavutada võiksin.

See, mida olema ei saa

See kõik, mis toimus, oli see, mida mitte kunagi olema ei saa. Aga kõik, mis olema peaks, sai õigesti ja ilusasti. Naljakad seosed loob elu, tahtmatult, aga siiski. Korraga avastasin oma peas mõtte, mida ma enne kuidagi näha polnud osanud. Kõik toimus lihtsalt sedasi, nagu ma olen näinud, et asi peab olema, ja kummaline oli üldse sellise seose tekkimine. Siis veel sinna juurde ka teine osa rituaalist, täiesti sujuvalt, ilma erilise keerukuseta.

Elu tegi teoks taaskord ühe võimatu asja. Lihtsalt tahtis, võttis kätte ja tegi. Mina aga vaatasin kõrvalt ja imestasin, et mis siis nüüd toimub ja kas siis asi on tõesti sedasi, et see asi, mille peale mina isegi mõelda pole osanud, on nüüd siinsamas toimumas ja tõelisuseks saamas.

Taaskord tuleb pähe moraal: kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Pühapäev, 23. jaanuar 2011

Tegemise põhjused

Kui püüdsin öelda, et see asi ei pea ju täiuslik olema, ei saanud ma seda mõtet endast väljagi, kui vastuseks tuli:
"Ükski asi pole tegemist väärt, kui ta pole täiuslik. Kui täiuslikkuse poole ei püüdle, pole üldse mõtet teha."

Kuigi ma ka ise olen mõnedes põhimõttelistes asjades täiuslikkuse poole püüdleja ja ideaali otsija, tundus selline mõtteavaldus konteksti arvestades kohatu, sest selleks, et täiuslikkust taga ajada, on vaja aega. Aga kui millegi tegemine käib aja peale, siis on täiuslikkuse saavutamise soov minu arvates liigne. Eks tahtsin minagi, et tulemus tuleks võimalikult hea, aga mina alustasin teisest otsast - totaalse läbikukkumise poolt asusin teele ja püüdsin anda nii palju, kui etteantud ajaga suutsin.

Igal juhul pani see väljaütlemine mind mõtlema selle üle, miks inimesed midagi teevad ja kuidas nad neid asju teevad. Võib-olla olengi ma liialt realistlik ega lase endal õhus hõljuda nende kohtade peal, kus ma tean, et mul pole mingit olulist annet või tugevust. Seal, kus oskan ja suudan, püüan ikka ideaali poole, aga kas pean seda kõiges tegema, ei oska öelda.

Nii hea...

"Kas Sa said auhinna? Mille eest Sa selle said? Kust Sa selle said? Kas tema andis selle Sulle? Miks ta selle Sulle andis?"
"Ma olen lihtsalt nii hea!"

Selline jutuajamine leidis siis aset. Nende küsimuste juures oli paras paanika ja ma ei oska isegi öelda, mis kõik veel. Aga minu vastus oli kaljukindel, sest mida muud oleksin ma ikka osanud nende küsimuste peale vastata. Olen jah hea, olen nii hea ja veel paremgi, aga kahju, kui seda headust hinnata ei osata ja tähele ei panda, tehakse imestunud nägu selle peale, kui keegi mulle midagi heast südamest annab, sest ma olen lihtsalt nii hea...

Laupäev, 22. jaanuar 2011

Rändamas

Leidsin oma pilku rändamas. Leidsin ennast arutlemas justkui maakaarti vaadates - siin ma olen käinud, siin ma olen käinud, siin ma veel ei ole käinud, siia ma tahaks minna. Nagu ikka rändamiste käigus kogutut meenutades, tulevad meelde head asjad, tulevad need asjad, mis liigutasid, ja kõik see paneb hinge heldima. Eks kogu selle rändamise juurde tuli ka üks sisemine rännak ette võtta, sest sees toimunu oli tihedalt pilgu rändamisega seotud. Selliste hingehaaravate rännakute jaoks ei ole vaja kuhugi kaugele minna, ei ole vaja mingit transporti, kõik on siinsamas olemas, pane ainult tähele ja oska näha.

Kusagilt meenub loetud-kuuldud ütlus: "Sügavaimad ja seiklusrikkaimad rännakud, mida ette võtame, on rännakud teise inimese hinge."

Armastusest ajendatud

Fraas "if I played absolutely superbly..." filmist "Love Actually" elas mu peas oma elu. Armastuse juurde käib sedasorti vajadus, et tahad sellele inimesele, keda armastad, alati parimat anda, anda endast parimat osa.

Sellised mõtted siis liikusid minu peas, sest ma armastan... Ja eks nende mõtete ajel ma ka toimetasin, aga välja ei tulnud sellest asjast suurt midagi. Eks ma teadsin seda juba ennegi, et arvatavasti ei lähe kõik nii, nagu plaanitud, aga ma lohutan ennast mõttega, et ma andsin endast parima ja teinekord ehk läheb paremini... Ja peamine on ju soov ja tahe, või kuidas?

Siia juurde võiksin lisada jutuajamise veidi varasemast ajast:
"Mängi-mängi nüüd!"
"Ma arvasin, et minu isiklikust sarmist piisab?"
"Sarm võib Sul ju olla, aga mänguoskus peab ka olema!"

Ja ikkagi läkski nii, nagu naljatatud sai - tuli välja, et mul on piisav mänguoskus olemas, kuigi, nagu juba eelnevalt kirjutasin, ei saanud ma iseenda "sooritusega" kuidagi rahul olla. Rahul sain aga olla hoopis muuga - ja nii üllatav, kui see ka pole, oli selleks ilu...

Õppimisest ja õpetamisest

Sattus teema selle peale, milliseid väärtushinnanguid kannavad õpetajad - et nad ongi omamoodi inimesed, kes võtavad endale vastutuse teiste inimeste elude eest ja hoolivad ja suunavad.

Tegeledes oma peas väärtushinnangutega, leidsin aga, et õpetajate juures, seesuguste õpetajate juures, kes südamega oma asja ajavad, on üks väga oluline omadus - vajadus ja soov õppida, areneda, edasi minna.

Need mõtted mu peas said alguse ühest stseenist, mida elu mulle pealtvaatamiseks pakkus. See oli minu jaoks taaskord üks neid hetki, mil sain aru, mis määravad inimeste põhiomadused ja kuhu suunas inimesed liiguvad. Millise innuga olid need, kes ise enamasti ikka õpetamisega tegelevad, valmis omandama uusi teadmisi ja millise õhinaga nad kuulasid seda, mida neile räägiti, andes seeläbi inimesele, kes neid õpetama oli asunud, vaieldamatu autoriteedi ja väärtuse. Sellised asjad mulle meeldivad ja on päris suur privileeg selliste hetkede tunnistajaks olla.

Mitu kihti

Oli mul siin üks olukord, mis lahenes ühel korral ühtemoodi. Toona olid mul omad põhjused, miks olukorda sedasi lahendada. Tuli ette analoogne olukord ja seekord, olles õppinud eelnevast korrast, lahendasin olukorra teistmoodi.

Ja tulemus tundus seesugune, et enda arvates põhjustasin oma viimase lahendusega veel suurema segaduse, kui oleksin suutnud põhjustada esialgse lahendusega. Nii ma arvasin, aga mul ei olnud taustainfot. Nüüd, vajaliku info kätte saanuna, sain aga teada, et sisemine tunne ei vedanud mind ka seekord alt - mind juhatati täpselt õigele teele karide vahelt läbi ilma alust vigastamata.

Tagantjäreletarkusena võin vaid tõdeda, et elus on alati mitu kihti, mis üksteise peal on ja pole siis imestada, et elukunst nii keeruline on ja sellega hakkamasaamiseks nõnda palju vaeva tuleb näha. Ja alati võivad hinnangud asjadele ja olukordadele muutuda. Ja nagu juuresolevas loos, võib heast asjast saada halb ja siis sellest halvast asjast taaskord hea, ainuüksi selle põhjal, milline on taustsüsteem.

Esmaspäev, 17. jaanuar 2011

Läkski mänguks kätte

Kui elu on juba üks suur mäng, siis ei suutnud minagi vastu panna kiusatusele selles mängus kaasa lüüa. Risk sai võetud, ennast osalejaks registreeritud, kuhu see kõik välja viib ja millised on tulemused, seda ma veel ei tea. Kindlasti tean aga seda, et kui olen näinud ja aru saanud, millised on mängureeglid ja kuidas nendega ringi käies mängu mängitakse, siis pole minulgi midagi muud teha, kui enese parema äranägemise järgi toimetada ja tuua mängu sellised elemendid, mis võivad viia hukatuslike tagajärgedeni või hoopis triumfeeriva võiduni.

Kui millestki ei hoolita, siis polegi vaja mitte millestki hoolida!

Sina nimetu ööga ja kuuga,
minu tungivaim palve on see:
ole nõus, et ma vaikiva suuga
sul sädelen kaelas kui kee.

Võhivõõrad mu laulud on sulle
ja me vahel on kauguste tuul.
Viska siiski mu vaim oma tulle
ja vala tast kahurikuul.

Minu haljust kui allikat kaljust
tähelt tähele saatku su puhk.
Tahan maitsta su leekide valjust
ja olla su ulmade uhk.

Ma tean, et sul aega on palju.
Aastatuhandeid mõõdab su samm.
Üle kõige sa armastad nalju,
läbi taevaste tõustes kui tamm.

Olen jõgi ja sina mu vesi
nõnda peksleme hirmunud voos.
Oled kõiksus, ja nii kahekesi
me lendleme taevastes koos.

Tee mind pilliks su kätesse längu
müriaadide keeltega.
Mängi mistahes valusat mängu
mu hinge ja meeltega.

Tean, et närbun su hõõguval pihul
nagu lõhnadest nõrkenud lill.
Praegu tunnen ent võitmatut kihu
olla kee, olla kuul, olla pill.
/Sina nimetu, Artur Alliksaar/

Ja meelevaldne tõlge kuulsast musketäride laulust:
Rüütlile on vaja armastust ja veel enam on rüütlile vaja edu!

Jõud minu sees

Hämmastavad on need hetked, mil saan aru sellest, millised jõud minu sees peidus on. Leian ennast just praegu tunnetamas oma jõudu, aru saamas sellest, milleks ma suuteline olen ja mida suudan vaid iseenda jõu abil korda saata.

Kust küll olen ma selle jõu leidnud? Miks olen ma ta just praegu avastanud? Need on küsimused, millele ma vastata ei oska, aga küsida oskan neid siiski. Enese jaoks leian selgitused, et ju siis praegu on vaja, ju siis praegu on see aeg, mil mul on iseenda jõudu vaja enam, kui kunagi varem. Ja avastada seda kõike iseenda seest on üks suur, soojendav ja turvaline tunne. Ei mingit ekslemist ja mujalt otsimist, sest kõik on iseenda sees olemas.

Ja kui keegi kahtleb imede olemasolus, siis minu jaoks on see, mis praegu toimub, üks paras ime. Ja kui osatakse kahelda selles, et inimesed suudavad imesid korda saata, siis mina selles oma praeguse kogemuse põhjal ei kahtle, sest ma olen näinud, kuidas imesid korda saadetakse.

Olla tugev

Selg sirge,
pilk terav,
tean, et pean
olema tugev.
Tean, et pean
hakkama saama.
Tean, et pean
raskused ületama.

Tean ja tunnen,
et saan hakkama,
sest olen saanud
ju alati kõigega.
Miks ei peaks
siis seegi kord
ma nõnda tugev
suutma olla?

Kõik mu pealt,
mu tugevuselt
maha variseb,
kõik nooled,
mis teele saadetud,
sest ma olen
oma tugevaimas
rüüs kaitstuna,
trotsi täis,
sisemise jõu
najal seismas
püstipäi.

Viimaks ometi!

Lugesin täna ühte uudist. Lugesin seda ja minu jaoks varises maailm kokku. Kuidas saab olla uudiseks see, millest mina olen teadlik olnud juba 7-8 aastat? Kuidas saab uudiseks olla midagi seesugust, millest on paljud teisedki teadlikud olnud umbes samapalju?

Mis ma siis muud oskan ikka selle peale öelda, et ma imetlen inimeste rumalust ja argust, kuidas nad ei julge teha seda, mida kõige rohkem tahaks. Ja teisest küljest imetlen nende järjekindlust ja püsivust ja usku ideaalidesse, kui mõne asja tõelisuseks saamiseks läheb just eelpoolmainitud aeg.

Sisetunnet usaldada

Tuleb ikka usaldada oma sisetunnet. Kui mingi asi tundub vale ja vildakas, siis tuleb ta jätta, lasta tal olla. Aga vahel ei ole võimalik seda teha ja siis tuleb ka need valed asjad ära teha. Selliste valede asjade tegemise tulemusena selgub aga enamasti, et sisetunne on õige olnud ja asjad oleks tulnud tegemata jätta.

See on jälle selline tagantjärele tarkus, aga teha pole midagi, sest eksimine on üks oluline elu osa. Samas saab ka vigadest õppida ja nende tegemistest võib omajagu abi olla, sest nad võivad anda vastuse küsimustele, millele vastuseid otsitakse.

Kui arvad, et...

...enam hullemaks minna ei saa, siis saab ikka küll. Kuigi päris sellise mõtteni ma välja ei jõudnud, näitas elu mulle üsna selgesti, et asjad, kuitahes ebameeldivad, kipuvad ikka üksteisega koos käima.

Olin just endast täiesti välja läinud ja püüdsin kuidagi hingerahu tagasi saada, kui mu tee peale veeretati järgmine proovikivi - elu muudkui muigas kõrval ning vaatas pealt, mis minust siis nüüd edasi saab.

Aga inimesele on antud hämmastav omadus kõigist jamadest läbi tulla. Nii tulin minagi. Kuigi sisemiselt olin endast väga väljas, sain välise enesekindluse päris kiiresti tagasi ja selle najal siis vedasin ka oma seesmise poole tasakaaluasendisse tagasi.

Ja ehk oligi hea, et need asjad sedasi läksid - teine proovikivi võttis üsna kiiresti mu mõtted enda peale ja nii ei jäänud esialgsest enesest väljaminemise põhjusest suurt midagi alles, sest peale tuli midagi intensiivsemat.

Pühapäev, 16. jaanuar 2011

Otsustav küsimus

Kuigi küsimusi
on mu sees palju,
on jäänud veel
vaid otsustav küsimus,
kui see kord
küsitud saab,
siis kõik teised
küsimused vastuse saavad,
kõik asjad
kohtadele asetuvad,
kõik olukorrad
iseenesest lahenevad.

Langenud

Põlvili maas,
silmades valu,
olekus hirm,
nii näeb välja
langenud inimene,
kes tajub seda,
mida oma kätega
on ta korda saatnud,
täiesti soovimatult,
suur on ehmatus.

Langenud selleks,
et püsti tõusta
ja enda suurust
kõigile näidata.

Elunäidendi järjekordne stseen

Avastasin ennast taaskord elunäidendi ühe stseeni keskelt. Leidsin ennast jälle olukorrast, kus oli lava, sellel toimetasid tegelased ja nendevahelised suhted hargnesid vaataja ees lahti. Kas peaksin siinkohal mainima, et üks osaline ka lavastaja ja vaataja rolli enda peale võttis?

Õhk oli intriigist paks,
kuigi seda teadsid vaid kaks.
Oli teadmatus väljamängitud,
oli kulminatsioon läbielatud.

Nagu igas tükis, nii selleski,
pidi olema mingi iva sees,
eks ta otse loomulikult oligi,
teadagi, kes ujus selles vees.

Kuskil taustal kõlab laul: "Neid oli kolm, neid oli kolm..." Mis sellest elunäidendist ükskord saab, sedalaadi küsimus on minu peas praegu kumisemas...

PS Mõnikord jääb arusaamatuks, miks käivad inimesed teatris, kui tegelik elu pakub nii palju erinevaid näidendeid ootamatute käikudega. Või oskan mina selle asja peale ainult sedamoodi vaadata? Teised ehk nimetavad seda lihtsalt eluks, nemad ei pane tähele, millised on tunde- ja värvivarjundid inimeste ja olukordade taga?

Nüüd on minu kord

Elus on ikka sedasi, et aeg-ajalt tuleb teistele inimestele nõu anda või siis neid julgustada. Olen minagi teistele küllaldaselt nõu andnud. Samamoodi olen julgustanud teisi, kui nad kahtlema löövad. Ja ka rahustanud, kui inimesed endast väljas on.

Ja nüüd siis on kätte jõudnud see aeg, mil ma saan iseendale neidsamu julgustavaid ja rahustavaid sõnu öelda. Needsamad tarkused, mis on minu seest teiste jaoks väljaütlemist leidnud, kuluvad praegu mulle enesele ära. Saabunud on see hetk, mil ka minul tuleb teha valikuid, mis pole just kõige kergemad, aga mil siiski tuleb otsuseid vastu võtta. Nüüd siis on minu kord iseendale vajalikud mõtted teele kaasa anda, kuigi kergemaks ei tee nad seda teed mitte üks raas.

Miks sedasi?

Kas teil on mõnikord selliseid olukordi, kus tekib küsimus: "Miks sedasi?" Eks ikka tekib. Selliseid olukordi tekib ju kõigil kogu aeg.

Minul tekkis üks selline olukord ja ma ei ole siiani suutnud aru saada, miks siis ikkagi sedasi. Mis oli see põhjus, et just sedasi? Suudan enda jaoks välja mõelda kaks põhjust, aga kas kumbki paika ka peab, seda ma ei tea. Ega saagi kunagi ilmselt teada.

Kui ma nüüd võtaks asja täiesti enesekeskselt, siis arvaksin, et minu pärast on asi sedasi, et kõik on sedasi seepärast, et minul parem oleks. Kuigi põhjuseid võib olla mitmeid.

Mõned asjad võiksid jääda välja ütlemata, sest ma tean neid niigi. Kustkohast ma küll sellise tarkuse olen võtnud, seda ma ei tea, aga ma tean, et ma tean asju, sest ma saan aru ja oskan näha asjade taha. See ehk säästab ja päästab mind ka sellistest olukordadest, kuhu võiksin sattuda, kui oleksin ette valmistamata. Nagu see kirjeldatud olukordki näiteks - kui ma poleks juba enne teadnud seda, mida mulle mõned hetked hiljem öeldi, oleks võinud asi kontrolli alt välja minna, aga ma teadsin esimesest hetkest peale ja seegi andis mulle vajaliku enesekindluse olukorraga hakkama saada.

Paradokside paradoks

Elu on ikka kummalisusi täis. Äärest ääreni, servast servani. Inimesed toimetavad nii arusaamatute skeemide järgi, et mina juba ammu enam peaaegu ei imesta selle üle, mis toimub. Vahel aga pakuvad inimesed oma käitumusega paradokside paradokse.

Praegu on mul taaskord kõrvuti panna kaks täiesti paradoksaalset olukorda, mis lahenesid täiesti vastupidiselt sellele, milline oleks olnud minu loogika asjade toimetamisel.

Eks seal ole mingid sisemised põhjused, miks need asjad just sedapidi käisid, aga mina vaatan mõlema olukorra peale ega saa aru. Samal ajal saan tegelikult aru, millest tuleb see, et lahendused just seesugused olid, nagu nad nüüd välja kujunesid. Ja ikka on nii, et mõnel juhul pead killud ise kokku sobitama ja saad vastused seepeale kätte. Ja mõnel teisel juhul antakse kätte hoopis teistsugused killud ja siis jutustatakse sinna juurde ka lugu, mis kaasas käib. Kusjuures viimasel juhul on esialgsed killud teinud võimatuks loo kui sellise olemasolu.

Iseendaga rahul

Mõnikord teed asju, ise teadmata miks just sedamoodi, nagu neid parajasti teed. Teed asju ja nad viivad pealtnäha soovimatu tulemuseni. Kuid see kõik on vaid pealtnäha ja esialgu. Hiljem selgub, et tegelikult oli see ainus võimalik toimetamise viis, sest ainult sedasi on võimalik iseendaga rahul olla.

Kuigi on palju asju, mille pärast peaksin häbenema ja silmi maha lööma, sai vähemalt üks asi õigesti tehtud, kuigi sellel hetkel tundus, et just mitte kõige paremini ei kukkunud see asi välja, tuleb nüüd välja, et see pidigi nii minema. Nõnda andis see õigesti valesti tehtud tegu mulle võimaluse sirge seljaga ja ilma igasuguste kõhklusteta vastu minna sellele, mis mind ees ootas.

Sõnatult

Kummaline on ennast avastada olukorrast, kus tunnen, et kõige parem on sõnatult olla. Selliseid hetki pakub elu ikka. Selliseid, mil tunnen, et ei olegi midagi öelda. Või siis selliseid, mil iga lausutud sõna liiga palju ütleks. Eks mõni asi saab öeldud ka ja eks ta siis tähendabki rohkem, kui see, mida antud olukord endas kannab. Leian ka teisi vahel mõne sõnaga ütlemas rohkem, kui kõrvalseisjad aru saada võiksid, sest on seosed, märksõnad, mis annavad öeldud sõnadele lisaks ilmselgele tähendusele ka veel allteksti nende jaoks, kes aru saada taipavad.

Aga kõige toredam on ikka see sõnatu olek. See aeg, mil räägib kõik muu. Sellises "kõnes" on sees kõike muud ja sellest saavad aru vaid asjaosalised, teistel pole sinna asja.

/Ometigi suutsin pidada endale antud sõna mitte midagi öelda, lihtsalt vaikida, suu kinni hoida. Ja see kõik oli hoopis lihtsam, kui ma arvasin. Ei ühtegi liigset sõna, vaid ainult tarvilikud./

Reede, 14. jaanuar 2011

Eks ma ikka mõtlen...

... aeg-ajalt neid mõtteid. Püüan jätkuvalt aru saada ja mõistatada. Eks mõnes asjas olen nüüdseks targemaks saanud, vähemalt sedasi tundub mulle endale. Eks mõni asi jääbki segaseks ja arusaamatuks. Aga endale neid mõtteid ma keelata ei saa ja pole eriti vaja ka. Las nad siis olla, küsimused jäävad ilmselt alatiseks õhku. Kas peavadki elus kõik asjad selged olema? Kas peabki elus kõigist asjadest lõpuni aru saama?

On muidugi võimalik, et olen liiga nõrk, et need mõtted korralikult läbi mõelda ja kogu sasipundar lahti harutada, et kõigest aru saada. Aga tunnen, et see pole minu asi. Ja kuna see midagi muuta ei saa, siis ei leia ma ka, et sellel asjal mõtet oleks.

Nii jääb maailmas üks lugu taaskord pooleli, sest võib-olla nii ongi parem. Ja kui ma mingil hetkel soovisin väga, et juhtuks see, mida soovin, siis nüüd olen ma hoopis vastupidisel seisukohal - ma tahan, et mitte kunagi minu toonane soov täide ei läheks. Selliseid korrektiive teeb siis aeg...

Hämmeldunud kõrvalpilk

Ma olen ilmselt vales maailmas, oma asjade ja mõtetega. Ja peamiselt ikka oma arusaamadega. Ma saan aru, et kooselu tähendab seda, et teineteisega arvestatakse, aga ometi ei tähenda see ju seda, et üks pool peaks teise poole käest luba küsima selleks, et midagi teha?

Selline oli minu hämmeldunud kõrvalpilk ühele pealtnähtud olukorrale.

Kas siis kooselu ongi selline elu, et üks pool otsustab ja määrab, mida on vaja teha, ja teine pool siis teeb seda, mida tal teha kästakse? Kas see tähendab siis automaatselt seda, et üks pool määrab ära kõik asjad, mida tehakse, otsustab kahe inimese eest?

Kui kooselu midagi seesugust tähendab, siis ma parem ei ela koos. Parem ikka olla omapäi ja ise omi asju otsustada ja vaadata ja kaaluda.

Eks ma saan aru ka sellest, et liigne demokraatia ei pruugi kuhugi viia ja lõpuks võib see tähendada seda, et igaüks toimetabki omaette ja omi asju, aga siiski tundus olukord minu jaoks kuidagi liiga karm.

Teisipäev, 11. jaanuar 2011

Lolli mängida

Üks asi, milles ma tugev olen, olen viimasel ajal avastanud, on lolli mängimine. See pole niivõrd pingutus kui pigem loomulik naiivne reaktsioon olukordadele ja repliikidele, millele hiljem tagasi vaadates saan aru, et olen taaskord lolli mänginud. Aga võib-olla polegi see niiväga mängimine kui ehk hoopis loll olemine? Mine võta nüüd kinni, kus see tõde on.

Samas on see lolli mängimine või loll olemine selline paras turvaline olek, nõnda ei saa keegi mu peale pahaseks saada või mind väga tõsiselt võtta, annab elule vajaliku vürtsi ja värvi juurde.

Kõige suurem oskus on ennast loomulikult lolliks teha, see on ka üks tore oskus. Seegi on mul üsna hästi käpas. Kui kellelgi on vaja sellel teemal nõu saada, siis astuge aga ligi, olen kohe valmis õpetussõnu jagama.

Lihtsalt ei jõua

Täna on siis üle mitme aja viimaks ometi selline hetk, mil olen saanud natukeseks aja maha võtta ja vaadata-mõelda selle peale, mis toimub ja mis on. Viimasel ajal on elu nii kiired tuurid üles tirinud, et lihtsalt ei jõua. Lihtsalt ei jõua eluga sammu pidada. Või siis pigem on vaja elu elada, pole aega mõtisklemiseks, pole aega selleks, et analüüsida seda, mis toimub.

See on ju tegelikult hea ja selline peabki elu olema - elad selle igat päeva, kasutad ära kõik võimalused, mida elul pakkuda on, ja siis võid vaid sellel hetkel, kui peaks olema vajadus elule tagasivaadet teha, olla enesega rahul, et olid ja elasid seda elu, võttes sellest kõik, mis võtta andis, elades igat hingetõmmet täiel rinnal.

Iseennast üllatada

Üldiselt oli mul sügisel kaks plaani selleks talveks. Oli kaks plaani, mis olin enda jaoks paika pannud ja mille jaoks otsustasin kasutada seda külma ja pimedat aega, mis meil siin talvekuudel on.

Ühe plaaniga oli lihtne, juba suvel mõtlesin plaani valmis ja tegin vajalikud ettevalmistused ära. Ja nüüdseks on see plaan edukalt tõelisuseks saanud. Teise plaaniga oli aga sootuks keerulisem. Teadsin, et plaan tuleb teoks teha, aga seda, et ma selleni ka tegelikult jõuan, poleks ma arvanud. Sedasi ma siis ennast eelmisel nädalal üllatada suutsingi - niipea, kui nägin võimalust, võtsin kohe asjal sabast kinni ja nii sai siis ka teise plaani realiseerimine käima lükatud.

Täna on siis see päev, mil ma olen astunud reaalselt sammu võrra edasi selles suunas, kuhu liikuda soovin. Päris huvitav sai see asi olema ja üldse mitte nii kohutav, nagu algul arvasin või nagu mulle tundus, sest alati ei pruugi plaanid minna päris sedasi, nagu kavatsed. Nõndamoodi ka seekord - eks ikka ole nii, et inimesed tuleb ujumaõppimiseks vette visata, eks siis ole igaühe enda teha, kas ta pinnal püsib ja kuhu ta välja jõuab.

Huvitav nädalaalgus on olnud:
1. kaks päeva järjest treenerite käe all toimetada ja nende innustusel uusi võimalusi ja oskusi omandada on tegelikult ju päris põnev;
2. arvan, et ma tegin täna paar isiklikku rekordit, nii umbes viimase 20 aasta kohta (põhjus iseendaga rahul olla, kuid mitte loorberitele puhkama jäädes, vaid saades aru, mida peaks edasi tegema ja kuhu suunas areneda on vaja).

/Jätkuvalt on mul hea meel selle üle, et ma olen valmis õppima ja uusi oskusi omandama. Kui nüüd tarkused minusse ka kinnistuksid, saaksid asjad sootuks teise hoo sisse. Ootame, vaatame ja püüame meeles pidada.../

Kokkuvõte teisipäevaõhtuks: mõnusalt väsinud, aga õnnelik.

Päevamoraal

Igas päevas võiks olla päevamoraal, selline mõte, mille järgi saad aru, et sedapidi peavad need asjad käima. Ühel päeval eelmisel nädalal oli oma päevamoraal täiesti olemas. Selle sõnastasin enda jaoks ise, sest kes siis muu ikka inimese enda jaoks moraali paika paneb.

Moraal tolleks päevaks oli: tuleb iseendale kindlaks jääda!

/Kui nüüd pikemalt järele mõtlema hakata, siis võiks see moraal käia läbi nii mõnestki päevast ja mõnestki viimase aja olulisest episoodist (silme ette kerkivad need olukorrad, kuhu selline moraal iseäranis hästi sobiks ja selle järgi saan aru, et olen viimasel ajal päris mitmel korral iseendale kindlaks jäänud ja need iseendale kindlaksjäämised on mind ikka õiges suunas edasi viinud)./

Kolmapäev, 5. jaanuar 2011

Kõik mõtted jõuavad

Ükskõik, kust ma alustan,
kõik minu mõtted jõuavad
lõpuks ikka sinna välja.

Ükskõik, millist teed ei vali,
kõik minu mõtted jõuavad
lõpuks ikka sinna välja.

See on kui nõiaring,
millest välja saada
ei oska ja ei taha.

See on kui võluilm,
millest mööda kuidagi
ei oska ma saada.

Ka mina läksin õnge

Nii, euro on meil siis nüüd kehtinud juba viis päeva ja täna jõudsin siis minagi selleni, et hakkasin müüjaga vaidlema, kuigi saan üldises plaanis aru sellest, millises raskes olukorras on müüjad ja et nendega vaidlemine mingit suurt kasu tuua ei saa, pigem rikume me vaid teineteise närve.

Olukord oli siis selline, et putkast ühte asja osta soovides vaatasin päris hoolikalt, milline on selle hind eurodes ning otsisin täpse raha välja. Ja siis lõi müüja asja kassaaparaadist läbi ja hind oli ühe sendi võrra suurem, kui see, mis hinnalipikul kirjas oli. Kui küsisin müüja käest selgitust, miks see nii on, siis sain vastuseks, et nad ei ole veel jõudnud hinnasilte ära vahetada. Mille peale ka mina polnud kade ütlema, et milleks te neid silte vahetate, kui kauba juures on juba silt olemas ja selle järgi olen ma juba rahagi välja otsinud. Vastuseks tuli mingisugune ebamäärane pobin.

Nii selle eurole üleminekuga siis ongi - igal hetkel saad aru, et kusagil on midagi valesti või keegi tahab jälle midagi juurde saada. Ega siis pole imestada, et bensiinimüüjad samamoodi ühesendiseid hinnalangusi suure hurraaga välja reklaamivad. 1 sent, tundub mulle, on praegusel hetkel kõikse olulisem raha. Siia juurde tuleb vast veel lisada, et mõnedes riikides ei ole 1-sendine isegi mitte kasutusel.

Joonealuse märkusena veel nii palju, et täna pärast oma mobiiltelefoni arve tasumist leidsin, et mul on ettemaks, arvake ära, kui suur? 0,04 krooni. Palju õnne mulle, ma ei kujutagi nüüd ette, kuidas ma sellise summa üldse kasutatud saan. Muuseas, arvelduste real olid 0.04 EEK ja 0.00 EUR võrdsed. Selline suurepärasus siis nüüd selle ühisrahaga.

Järellainetus

Merel on kasutusel selline termin, nagu vana laine. See tähendab seda, et tuul on juba vaibunud, aga lained veel ei ole raugenud ja võtab aega, millal meri jõuab tuulele vastavasse lainetusestaadiumisse.

Mina olen praegu justkui selle vana laine sees või siis üldtuntud terminite järgi pigem järellainetuse käes. On olnud midagi, mis on minu sees kõik tormiks keeranud ja nüüd olen siis selle millegi mõju all. Kuigi "tuul" on juba raugenud, ei ole mina veel valmis maha rahunema, ikka on midagi, mis kogu selle emotsiooni minu sees aina uuesti ja uuesti üles kerib.

Teisipäev, 4. jaanuar 2011

Jultunud

Nüüd on siis käes
see aeg, mil mina
võin tunduda jultunud,
julgelt astumas
enda valitud rada,
millestki hoolimata,
tegemas teoks seda,
mis teoks tehtud
peab kindlasti saama.

Ma ei tea, kuidas
see kõik juhtus,
et minust sai see
jultunud inimene,
kui tegelikult
soovisin olla
vaid veidi julgem,
veidigi vapram,
sai ületatud piire...

Sa võid ju mõelda

Sa võid ju mõelda,
et ma mingil seletamatul
põhjusel Sinuga nõustun,
aga Sa ei tea vist,
et nõustun Sinuga
vaid selle pärast,
et see, mida Sa räägid,
on kõige selgem tõde,
et see, mida Sa ütled,
on mul juba läbi mõeldud
ja kõik vastused küsimustele
juba ammu valmis vaadatud,
sest ma olen osanud
seda kõike ette näha,
kogu selle asja
põhjalikult
läbi mõelda,
sest teadmine
ja veendumus
minu enda sees
on kogu aeg
olemas olnud.

Ma olen ikka...

Mõnikord ma jõuan hirmsate tõdemusteni enda kohta. Lihtsalt vahel on selliseid hetki, kus saan aru, et ma olen päris paha inimene, et ei ole selline inimene, nagu üks ideaalinimene olema peaks - hea, tore, lahke, abivalmis jne.

Täna oli siis jälle üks sellistest päevadest, kui sain aru, et ma olen paha inimene. Aga eks ma ikka olude sunnil olin, ega ma niiväga ise ei tahtnudki.

Olukord oli siis selline, et teine inimene arvas, et ta suudab mu päeva ära rikkuda sellega, mida ta mul teha palub. Aga ta, vaeseke, ei teadnud, et sellega ta minu päeva hoopis paremaks tegi ja enda oma ära rikkus. Minu teeb asja juures pahaks see, et ma suutsin nautida seda, et teise inimese soov täide ei läinud ja et mina sellest rõõmu tundsin, et minu teod hoopis sellele inimesele siis tema soovitud rikutud päeva kaasa tõid.

Vaat selline olen ma siis - ausalt endale silma vaadates võin tõdeda, et päris paha mõnikord. Kas just uhke selle üle, seda ei oska ma öelda, aga vähemalt enda vastu aus...

Kui kõhkled...

Täna leidsin ennast mängimas ühe variandiga, mida elu mulle välja pakub. Leidsin ennast mängimas, vaagimas poolt- ja vastuargumente. Ja siis, kogu selle arutlemise tulemusena, jõudsin hoopis huvitava tõdemuseni - kui juba kõhklen, siis ei peaks ma seda tegema, milleks võimalus olemas on, kuid mille teokstegemine ei pruugi viia positiivse tulemuseni.

Nõnda ma siis leidsin ja sain aru, et ju siis ikka ei pea ma praegu tegema seda, mille tegemiseks on mul kaks head põhjust, kuid mille tegematajätmiseks üks sootuks suurem põhjus.

Küll ma ootan seda oma aega ja kohta, siis saab kõik õige ja siis pole mingit kaalumist ega vaagimist, sest soov on selgelt välja öeldud ja eks ta siis peab ka tõeks saama.

Muinasjutt

Kellaosutid liikumas
halastamatult südaööle,
tõllast on peagi
järele jäämas
vaid kõrvits.
Kõik imeline
hajub peagi,
kõik suurepärane
pudeneb kildudeks.
Kellalöögid
on halastamatud,
lõhuvad selle,
mis loodud
mõne hetkega,
aga teha pole
mitte midagi,
sest kangelane
peab nende peale
kiiresti pagema,
et mitte ise
ennast kaotada
ja varjavat rüüd
leida ümbert langevat.

Esmaspäev, 3. jaanuar 2011

Ise otsustada

Kas ma võin ise otsustada, mida ja kuidas teen? Kas ma võin ise otsustada, kuidas aru saada sellest, mida mulle öeldi? Kas ma võin ise valida, milliste asjade puhul ettepandud mustrit pidi toimetada ja milliste puhul mitte? Kui ma teeksin sõna sõnalt nii, nagu öeldi, siis saaks see olema ju puhas kustutusprotsess. Kui aga teeksin valiku, siis saaksin teha nii, nagu viimasel ajal ikka olen teinud - need asjad, mis mulle just eriti meeltmööda pole, neid eiran, ja need, mis väga meeldivad, jätan kenasti oma mälusoppidesse alles.

Aga milleks mulle selleks kõigeks üldse talitamisjuhised kusagilt väljastpoolt, kui niikuinii otsustan ise, millesse kuidas suhtuda ja mida peale hakata selle kõigega, mis toimub?

Kiirustada pole vaja

Tänase päeva moraal on selles, et kiirustada ei ole vaja. See, kui kiirustatakse, võib välja viia suhteliselt kontrollimatu olukorrani. Nii peaks igaüks meist alati ära ootama hetke, mil kõik asjad on selgeks saanud, ja alles seejärel otsustama, mis ja kuidas edasi. Muidu, poolikute asjade pealt otsustades, võib tegutsemisskeem sootuks valeks osutuda.

Soovin teile seda, et jaksaksite enda kiirustamisvajadust talitseda ja siis ehk saavad otsused ja teod paremad ning sobivamad.

Valed vastused

Mõnikord saad küsimusi küsides neile saadud vastustest aru, et vastused on "valed". Ehk siis neist saad aru, et inimene, kelle käest oled midagi küsinud, on oma "vale" vastusega öelnud rohkem, kui ta oleks tahtnud öelda. Kuidas aga võib üks ja sama inimene langeda samasse lõksu, samasuguse asja õnge minna mitu korda järjest, sellest asjast on juba väga keeruline aru saada. Kuigi ma tean, kus on asjade tagapõhjad ja millised on põhjused, jääb minu jaoks arusaamatuks, kuidas inimene ei suuda õppida, ei suuda aru saada sellest, et "valede" vastustega läheb ta hoopis enam rappa.

Minul muidugi hea pealt vaadata ja targutada, aga asi võib ikka päris piinlikuks kätte minna, kui ka edaspidi neid "valesid" vastuseid tulema peaks. Ja muudkui kuuled, kuidas inimene kolistab ämbrites, ise vist päris hästi aru saamata, et kolin kostub üsna kaugele.

Ehk on asi lihtsalt selles, et mulle on antud veidi teravamat silma ja targemat mõistust, et aru saada, mis tegelikult toimub. Ja võib-olla ongi nii, et teised ei saa asjadest nii aru, nagu mina, ja "valed" vastused on valed ainult minu jaoks.

Loitsu mõjust

Täna käisin päev läbi ringi mõttega, mis minu peas oli. Üks asi vajas tegemist ja kuidagi ei suutnud ma oma mõtetes leida õiget teed asja teoks tegemiseks. Ikka oli mingi takistus justkui mu mõtetes ees, oli mingi tõke, mis takistas mul edasi minemast.

Aga mõte käis kui loits mu peas ringi ega tahtnud mind kuidagi rahule jätta. Siinkohal aga tuli mulle elu ise appi ja andis kätte võimaluse, olgu ma ise ainult piisavalt tegija, et võimalus ära kasutada ja mõte minu peast saab reaalsuseks. Nii see asi siis läkski - loitsust minu peas sai tegelikkus.

/Eks ikka ise pidin ka oma panuse andma, et asi tõeks saaks, aga teadmata kust saadud väega tegingi seda, mida teha oli vaja. Iseendaga olen väga rahul. Ja loomulikult tänulik elule, kes mulle suurepärase võimaluse kätte mängis!/

Pühapäev, 2. jaanuar 2011

Merele

Sõitsin Eestimaal külavaheteed mööda ja otsisin suunda, kuhu peaksin minema, et jõuda sinna, kuhu jõudma pidin. Nii ma siis sõitsin ja jõudsin ristmikuni. Sealt sain muidugi kohe teada, kuhupoole ma pöörama peaksin, et kohale jõuda.

Aga hoopis olulisem silt oli alaliste ja suunda näitavate siltide all. See oli kollane silt, mis näitas, et ükskõik kummale poole ma ka keeran, viib minu tee MERELE.

Sedamoodi võib siis minna, kui oled teeotsa käest kaotanud ja püüad jõuda sinna, kus kunagi varem käinud ei ole. Merele aga lähen ma, teadagi, väga hea meelega.

Sobiv film

Kui oled elus näinud nii mõndagi filmi ja mõnda vaadanud rohkem, kui üks kord, siis ikka tekivad seosed nendega.

Praegu leidsin enda jaoks sobivaima filmi, taaskord, kus on sees mõned laused ja ütlused, mis minuga just hetkel kõnelevad. Filmiks on "Something's gotta give".

Ja olulised laused sellest, mis minu peas kummitavad, küll veidi teistsuguses sõnastuses ja kontekstis, aga alguse on nad siiski saanud sellest filmist, on sellised:


I'm dating your daughter.
You are DATING my daughter?
Who would have thought that this is worse news than my near-arrest?



I knew how to do this. I could do this forever. Now I don't know what to do with all this...

Eriline

Kuidas jõuda selleni, et tunned, et oled eriline. Eks ikka ise võid mõelda, kui tore ja vahva oled. Kuid siiski on aeg-ajalt vaja ka seda, et teiste inimeste poolt tuleks sellist tagasisidet, et saad tunda, et oled eriline.

Sellised olid minu uue aasta esimesed tunnid, kus sain tunda, et olen eriline. Minnes sinna, kus teadsin, et mind lahkelt vastu võetakse ja hea meelega enda seltsi võetakse, arvasin lihtsalt seda, et saab olema üks vahva õhtu. Selles osas oli mul vägagi õigus. Aga see, et see õhtu saab selliseks imeliseks hommikuks, ei osanud ma siis lootagi.

See, mida tehti minu jaoks ja mida öeldi, andis kindla tunde, et olen eriline, vähemalt nende inimeste jaoks, kellega koos olin. Nii palju häid sõnu kohe uue aasta esimestel tundidel on ikka hea algus uuele aastale. Nende läbi sain aru, kui tähtis on leida enda jaoks sobiv seltskond ja need inimesed, kes hoolivad ja on õnnelikud selle üle, kui mina nende seltskonda vähegi rikastan.

Eks selle kõige võrra on ka need inimesed siis erilisemad, minu jaoks. Aga eks nende erilisus sai neile selgeks juba siis, kui ma üle ukseläve astusin ja, nagu hiljem selgus, neid positiivselt üllatada suutsin. Võib-olla oli see ka märk nende erilisusest, kui ma kõigist võimalikest variantidest just nende kasuks otsustasin. Selline oli aga tunne minu sees ja ma tahtsin ju endale head aastavahetust ning nõnda ma ta saingi...

Tervitustega Audru Jõelaevanduse Pundile:

Kõik läbi mõelda...

Eks ikka on nii, et uue aasta esimene päev annab kogu aastale suuna kätte. Nii on see asi olnud ja eks eelmise aasta alguses toimunu järgi käis väga selgelt minu ka eelmine aasta.

Et just alanud aasta oleks veelgi erilisem ja et selleks kõigeks valmis olla, tegin mina juba vana aasta lõpus otsuse, milline saab olema minu uue aasta esimene päev. Sellise tagamõttega sai otsustatud, kuhu ja kellega koos ma aastat vahetama lähen, samuti ka see, kus ma 1. jaanuari hommikul ärkan.

Kõik see sai hoolikalt läbi kaalutud ja läbi mõeldud, et uus aasta saaks selline, nagu mina tahan. Otsused said tehtud ja nende järgi sai ka talitatud. Nüüd siis jääb üle vaid vaadata ja oodata, kas elu läheb seda rada pidi.

Aga olulised märgid uue aasta algusest on minu jaoks sellised:
1. vaatamata raskustele valitud tee jätkamine - kangekaelselt ennast läbi 1. jaanuari hommikuse tuisu murdes;
2. purjetamine - 1. jaanuari hommikul tuli mulle ukse peal vastu ja soovis head uut aastat seesama purjetamistreener, kellega me möödunud suvel põgusalt kokku puutusime;
3. minu soovid saavad täidetud ja inimesed teevad seda, mida ma soovin, et nad teeksid - leidsin ühe oma naabri tegutsemas sellel teemal, millega tegelemisest ma ise juba päris väsinud olin ja mille juures mõtlesin, et ka teised võiksid võtta selle asjaga tegelemise mõneks ajaks enda kätte.

Soovitud uut aastat teilegi ja et see tuleks täpselt selline, nagu te ta ise teete, sest ega keegi teine teie elu teie eest elama ei hakka, ikka ise tuleb oma asjad ära teha. Selline on elu väärtuslik õppetund, mille eelmisest aastast kaasa sain.