Olen jälle selle tsükli sees - seda nimetan ma vajadus-head-teha tsükliks. See on selline tsükkel, mille vältel mul tuleb head teha, et tasakaalustada maailma. Kuigi ma tean, et mina pole see, kes peaks head tegemisega väga palju vaeva nägema, on siiski elu sedasi seatud, et ma tahan teha head, tahan, et maailm saaks parem.
Eks ma ise imestan selle üle alatasa, miks ma võtan enda mureks asju, mis minu mured tegelikult ei ole. Aga teha pole midagi, sest selline ma juba kord olen - iseennast kirudes asun olukordi lahendama ja asju toimetama, et nad tehtud ja valmis saaksid. Kuidagi peaksin leidma selle sisemise rahu, mis laseks mul nendest asjadest külmalt mööda jalutada või võtta kuidagi teistmoodi seda, mida süda mind tegema sunnib.
Milline saab seekordne panus kokku? Kas ka seekord tuleb mul vanematele ja targematele inimestele näidata kätte, milliseid aardeid nad enda käes hoiavad ja kuidas nad võiksid mõnikord veidi teisiti vaadata asjade peale, mida nad ilmselgelt alahindavad?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar