Ma olen ikka...

Mõnikord ma jõuan hirmsate tõdemusteni enda kohta. Lihtsalt vahel on selliseid hetki, kus saan aru, et ma olen päris paha inimene, et ei ole selline inimene, nagu üks ideaalinimene olema peaks - hea, tore, lahke, abivalmis jne.

Täna oli siis jälle üks sellistest päevadest, kui sain aru, et ma olen paha inimene. Aga eks ma ikka olude sunnil olin, ega ma niiväga ise ei tahtnudki.

Olukord oli siis selline, et teine inimene arvas, et ta suudab mu päeva ära rikkuda sellega, mida ta mul teha palub. Aga ta, vaeseke, ei teadnud, et sellega ta minu päeva hoopis paremaks tegi ja enda oma ära rikkus. Minu teeb asja juures pahaks see, et ma suutsin nautida seda, et teise inimese soov täide ei läinud ja et mina sellest rõõmu tundsin, et minu teod hoopis sellele inimesele siis tema soovitud rikutud päeva kaasa tõid.

Vaat selline olen ma siis - ausalt endale silma vaadates võin tõdeda, et päris paha mõnikord. Kas just uhke selle üle, seda ei oska ma öelda, aga vähemalt enda vastu aus...