teisipäev, 4. jaanuar 2011

Muinasjutt

Kellaosutid liikumas
halastamatult südaööle,
tõllast on peagi
järele jäämas
vaid kõrvits.
Kõik imeline
hajub peagi,
kõik suurepärane
pudeneb kildudeks.
Kellalöögid
on halastamatud,
lõhuvad selle,
mis loodud
mõne hetkega,
aga teha pole
mitte midagi,
sest kangelane
peab nende peale
kiiresti pagema,
et mitte ise
ennast kaotada
ja varjavat rüüd
leida ümbert langevat.

2 kommentaari:

viive ütles ...

Ma tean ühte lugu... Sa tead ju ka erinevaid lugusid... ja loo tunnus on selles, et tal on lõpp. Ja siis võib juhtuda, et tuleb üks teine lugu, millele eelnev lugu oligi vaid eelmänguks, eeltingimuseks. Ja võib juhtuda, et ei tule teist lugu, et ongi vaid üks lugu ja seegi just sellise lõpuga nagu ta on. Ja lool on pausid ja hingetõmbekohad, on erinevaid sündmuseid ja enamasti enne lahendust on püänt. Kas Sinu loos on olnud juba püänt või on siiani tegu olnud sündmuste jadaga? - siia kivi alla on midagi peidet, tundub mulle.
Mõtle või ära mõtle, eks lugu leiab ise oma lahenduse. Peaasi, et: lõpp hea - kõik hea! :)

Anna andeks, ma olen lihtsalt hoos - täna on see päev, kus mulle meeldib kirjutada. Kohati kontrollimatult, tundub mulle :D

J ütles ...

See lugu on lugu, mis on ühe teise loo algus, millest võib saada hoopis üks kolmas lugu, et siis sellest omakorda võiks neljas lugu saada.

Seda saan aru sellest, et iga loo lõpus on, nagu Sa kirjutad, puänt. Ja mõnikord on puänt suisa loo keskel, et siis lugu raugelt oma lõpuni kulgeda saaks.

Kirjuta-kirjuta, mulle meeldib lugeda, vahelduseks kirjutamisele ;-)