Fraas "if I played absolutely superbly..." filmist "Love Actually" elas mu peas oma elu. Armastuse juurde käib sedasorti vajadus, et tahad sellele inimesele, keda armastad, alati parimat anda, anda endast parimat osa.
Sellised mõtted siis liikusid minu peas, sest ma armastan... Ja eks nende mõtete ajel ma ka toimetasin, aga välja ei tulnud sellest asjast suurt midagi. Eks ma teadsin seda juba ennegi, et arvatavasti ei lähe kõik nii, nagu plaanitud, aga ma lohutan ennast mõttega, et ma andsin endast parima ja teinekord ehk läheb paremini... Ja peamine on ju soov ja tahe, või kuidas?
Siia juurde võiksin lisada jutuajamise veidi varasemast ajast:
"Mängi-mängi nüüd!"
"Ma arvasin, et minu isiklikust sarmist piisab?"
"Sarm võib Sul ju olla, aga mänguoskus peab ka olema!"
Ja ikkagi läkski nii, nagu naljatatud sai - tuli välja, et mul on piisav mänguoskus olemas, kuigi, nagu juba eelnevalt kirjutasin, ei saanud ma iseenda "sooritusega" kuidagi rahul olla. Rahul sain aga olla hoopis muuga - ja nii üllatav, kui see ka pole, oli selleks ilu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar