Pühapäev, 7. veebruar 2021

Reaalsusesse maandudes

Need mõtted on saanud mu peas nüüd paari nädala jagu settida. Teemasid on suures plaanis kaks, aga kantud on nad ühest ühisest nimetajast - selleks on reaalsus ja selle nägemine sellisena, nagu ta on.

Esimene mõte oli mul seotud meie uue valitsuse moodustamisega. Et kuidas on ikkagi niimoodi võimalik, et üks korruptsioonist kantud erakond võtab kampa teise korruptsioonist kantud erakonna (ja-jah, saan kenasti aru süütuse presumptsioonist, aga märk jääb ju ikkagi külge) ja nad siis üheskoos hakkavad riiki juhtima.

Kuid vaevalt jõudsin selle mõtte ära mõelda, kui tekkis hoopis uus mõte sinna kõrvale. See oli mõte sellest, et rahvas on oma valitsejaid väärt. Ja siis laiendasin oma esialgset mõttekatket sellega, et nende valitsuserakondade näol on ju tegemist erakondadega, mis said valimistel kõige rohkem hääli, mis tähendabki seda, et ilmselt ongi selline rahva tahe ja ilmselt nii peabki see olema. Et võib-olla on mul liig suured ootused inimestele minu ümber...

Ja siit ongi hea meel üle minna nende inimesteni, kes minu lähemas ringis on. Sel nädalal oli mul selliseid hetki, mil sain aru, et mul on olnud liig naiivsed ootused inimestele enda ümber, olen teinud selle alalise eeldamise vea - arvates, et kui mina mingeid väärtushinnanguid oluliseks pean, siis teevad seda ka teised. Aga elu näitas, et asi pole sugugi nõnda, et see on ikka minu eeldus ja lootus olnud, et tegelikult on inimesed ikka sellised, nagu nad on. Ja ma ei saa sugugi öelda, et see avastus oleks mulle kuidagi pettumuse valmistanud, pigem vaatasin seda kõike justkui kaugelt, eemalt ja võtsin lihtsalt teadmiseks. Ja eks selle teadmise-arusaamise peale, loksusid nii mõnedki asjad koheselt paika.