Esmaspäev, 28. november 2016

Kõik küsimused saavad vastused

Istusin silm silma vastu ühe iludusega. Istusin ja mõtlesin, et huvitav, kas võiks see olla see iludus, mida varemalt näinud olen. Aga kuna kellegi käest midagi küsida polnud ja ma kusagilt mitte ühtegi vastust ei saanud, siis jätsin selle mõtte katki. Mõtlesin, et ju ma siis ei pea teadma, ju siis pole see teadmine oluline. Ja nüüd, kui on mõned nädalad mööda läinud, siis sain vastuse oma küsimusele kätte, sootuks huvitavast allikast, ja loomulikult oli minus tekkinud küsimus õige olnud, oli jah tegemist iludusega, mida ma varemaltki näinud olin. Nõnda ma siis vaatan nüüd seda iludust uue pilguga ja mõtlen, et mida see kõik siis tähendada võiks ja milleks mulle üldse selline informatsioon? Iseäranis aga paneb mind muigama see, et mulle selline infokild üldse mustrisse sisse joonistus, aga selleks oli vaja ka teisi tegelasi ja teisi sekkujaid...

Pühapäev, 27. november 2016

Universum astub vahele

Reede õhtu, selle reede õhtu. Mina, olles ellu viinud ühe pikale veninud plaani, olin sellises meeleolus, et ei taha kedagi näha, ei taha mitte millestki mitte midagi teada. Sai pisaraid poetatud ja sai mõni mõru mõtegi mõeldud. Lõpuks leidsin lohutust kätte juhtunud raamatust, veidigi... Ja kui ma siis olin raamatusse süvenenud, ise kuskil sisemuses kogu oma kurbust läbi põdemas ja mõtlemas neid mõtteid, mis pikalt juba mu juures olnud olid, helises telefon. Kuigi telefon näitas küll, kelle numbrilt helistatakse, oli rääkijaks sootuks teine inimene ja ma ei taibanud üsna tükk aega, kellega tegu ja mis toimub. Viimaks sain siis joone peale ja aru sellest, et mind kutsutakse külla, et mis ma ikka reede õhtul üksi kodus konutan. Isegi minupoolne lause "See on minu elu!" ei osutunud veenvaks, räägiti aga sellest, et mindki oodatakse seltskonda, kus on hea ja mõnus olla. Ega siis muud midagi, kui ikka kola kokku ja rattad alla (nagu ütleb laulusalm) ja küla poole teele. Täna, pühapäevasel päeval, olin taaskord oma reedeste mõtete juurde tagasi jõudnud ja leidnud endas selle kindluse, et astuda see samm, mida olen juba pikalt kavatsenud, aga kuidagi on see siiani tegemata jäänud. Täna siis, ühel hetkel, leidsin endas selle selguse ja julguse, et ära teha see, mis kaua juba tegemist oodanud on, see reedel tehtud sammu jätk. Ja kui ma juba olin arvuti lahti võtnud ja kõik vajalikud ettevalmistused teinud, helises taaskord telefon ja mu tegutsemine jäi selle koha peal katki. Ja nõnda ma mõtlengi, et kas see on tõesti universumi viis vahele astuda sellele, mis on paratamatu. Milleks ja miks sellised sekkumised? Ja kas ma tõesti peaksin oma nüüdseks ikka suhteliselt selgeks mõeldud mõtted katki jätma? Aga miks siis ei ole vastupidiseid kinnitusi, miks ma pean ikka kahtlema ja kõhklema ja teadmatuses elama? Kui juba sellised universumipoolsed sekkumised, siis palun ka muus osas selgus majja tuua, sest mul on jaks otsas, tõesti on. Ja eks vaid ma ise tean, et ma olen ennast juba meeletult ületanud, aga mis see kõik siis üldse väärt on, kui lõpptulemus oleks samasugune ka ilma minupoolse eneseületuseta.

Kerge flirdi meister?

See pealkirjas sisalduv küsimus poleks mulle isegi pähe tulnud, kui ma ei oleks olnud sellise olukorra keskel, nagu ma parajasti olin. Minu jaoks oli huvitav kuulata ja vaadata, nalja visata ja veidi lõõpida. Selle pärast, et seda võis kerge flirdina tõlgendada, ma sugugi ei põdenud. Miks ma olekski pidanud, kui ma teadsin ja nägin kõike, seda, mis on sisu, seda, mis on vorm, ja kui ma isegi ei mõelnud enamat, kui et vaid lihtsalt suhelda ja suhtlemist nautida? Alles hiljem, kogu olukorrast juba kaugenuna, oli mul võimalik vaadata ja mõelda, kas üldse ja kuidas oleks seda võinud tõlgendada mehe ja naise vahelise vastastikuse huvitundmisena. Ja jõudsin taaskord järeldusele, et vaatamata sellele, et flirtida sai väga sümpaatse meesterahvaga, ei ulatunud minu mõtted neil hetkedel küll selleni, et tegemist on meesterahvaga või et ta kuidagi selles valguses mulle silma hakata oleks võinud, pigem oli tegemist lihtsalt suhtluspartneriga, kellega oli võimalik sama nooti tabada. Aga, muidugi, iseäranis lõbus seiklus seegi, piire tunnetades, piire kompides. Ja selles mõttes ju tore, kui flirdist kujuneb vahva manööverdamine, millele just endale omaselt - kiirelt, teravalt ja otsekoheselt - reageerisin. Elu-elukest, võib-olla oli selles kõiges ka vastus mõnele teisele küsimusele. Selles olukorras ei tulnud ma selle pealegi, et edasistest arengutest mõelda, aga kui ma analoogsetes "õigetes" olukordades olen samamoodi käitunud, siis pole imestada, et pole julgeid mehi leida. Kui iga vähegi väike püüdlus millegi poole poolelt sõnalt ära nullitakse, kust peaks see julgus siis tulema? Igal juhul hea praktiseerimisvõimalus ja hea iseendale otsa vaatamise hetk. Ja võib-olla oli see järgmise laupäeva peaproov, kuigi jah, sellise kogemuse kõrval võib see järgmine laupäev ikka väga nigelaks kujuneda. Aga, elame-näeme! PS Ja nii tore on, kui on seltskond, kus kõik inimesed on sellised, nagu nad on, vahetud ja siirad. Ei mingeid poose, ei mingit teesklemist! Märk endaga rahul olevatest ja ennast teostanud inimestest? Vahva! Äge! Tore! PPS Üks huvitav tähelepanek veel: meesterahvad kipuvad mulle instinktiivselt au andma. Eilegi jõudis ühe meesterahva käsi lahkumise hetkel kaabu juurde tõusta! Teadmine, kes oli SEE mees, annab sellele žestile veel iseäranis huvitava varjundi juurde. Võib-olla oli see aga peegeldus minu suhtumisest selle mehe tegemistesse ja toimetustesse, mine tea...

Reede, 25. november 2016

Tagasi minevikku

Alati olen uskunud sellesse, et eeskuju on parim viis oma põhimõtete edasiandmiseks. Nõnda siis ka seekord - ise tegin seda, mida teistel teha soovitasin. Lihtsalt leidsin, et see on ainus õige teguviis. Ja kuna keskkond, kus kõik toimus, pärines mu minevikust, siis oli päris huvitav vaadata seda, mis ümberringi aset leiab. Kummaline on ikka vaadata nende inimeste käitumis- ja tegutsemismalle, kellega olen mingil eluperioodil väga lähedalt kokku puutunud. Iseäranis huvitav on aga see, kuidas vaatasin seda olukorda justkui kõrvalt ja huvitavad mustrid joonistusid välja, uued värvid ja varjundid tulid esile. Lisaks sellele kõigele oli võimalik mõista ka seda, et olen oma minevikust kaugele eemale liikunud ja nüüd saangi seda kõike väga eredalt ja ehedalt jälgida. Ja kõigi nende minevikuteemade juures mõistsin ka seda, et inimesed, kellest tookord pidasin, on täpselt samasugused ja samasugust lugupidamist väärt ka tänapäeval, ja soojust ja südamlikkust jagub neil, kellel seda ennegi jagunud on. Teine teema selle minekupildiga on aga veel - see on vaade iseendale, sellele, kes ma olen ja miks ma olen ja milline on olnud see vahepealne kasvamine ja areng. Lisaks muidugi ka vaade sellele, kes ma kunagi olin ja kuivõrd hea on olla siin ja praegu just selline, nagu ma olen. Ja mõista, et ma ise olen enda valitud teega väga rahul!

Reede, 18. november 2016

Nädala juhtmõte

Ja et üks fraas "vaga vesi, sügav põhi" kummitab mu peas, siis tuleb ka selline muusikapala: Valesti hinnatud ja valesti mõistetud, vähe on neid, kellele on antud näha seda, mis mu sees on... Ja selle laulu sõnad saab ka kenasti veidi teise konteksti asetada ja kõik saab selgeks.

Neljapäev, 17. november 2016

Nädala kompliment

Ka mina oskan, kui vaja, draamat teha. Ärge arvake sugugi, et mind sellise oskusega õnnistatud pole. Selliselt võiks kokku võtta ühe selle nädala suhete selgitamise teema. Arusaamatus tekkis ühest valesti mõistetud rõhuasetusest ja senine naiivsus ja heauskne arvamus variseski kokku, kindel olek osutus üllatavalt hapraks. Ja sellel ahastuse hetkel panin enda kohta kirja sellise väite: "Keeled suus, mõistus peas, sisu selge!" Ja kuigi see kõik läks kirja negatiivse varjundiga ja sellena, et ma justkui arvaks endast liiga palju, et ma ilmselt olen selles oma sisetundes eksinud, siis selgus õige pea, et nädala suurima komplimendi autoriks olin ma endale ise - sest tuli välja, et ma ei ole eksinud selles osas, et ma tegelikult olengi kõike seda ja et vääritimõistmine tekkis hoopis teiselt tasemelt, sest ma olin kogu olukorrast valesti aru saanud. Olukorra teeb iseäranis irooniliseks see, et kui mulle jäi mulje, et minu tehtud töö on olnud kõlbmatu, siis tegelikult selgus, et minu tehtud töö on vägagi hea ja et ma olen meeldivaks erandiks nii sisulise töö tegemise kui ka asjaajamise poole pealt. Ja komplimente pudenes veelgi. Hea oli neid sõnu lugeda ja hea on, et asjad saavad selgemaks, et suhted ja ootused saavad klaarimaks, selles mõttes oli kogu see draama vist tõesti vajalik. Võib-olla mulle endale, et ma saaks aru, et ma siiski olen väärtus, keda hinnatakse. Aga eks see nädal ongi selles valguses läinud - et mitmedki mu kliendid on saanud oma muredele ja soovidele nõnda operatiivsed lahendused, et ma arvan, et nad sellest kõigest isegi unistada ei osanud. Ja seetõttu võin ma vaid heameelt tunda, et ma ikka suudan ja oskan ja saan, isegi nende asjade puhul, mille tegemisest on möödas juba mõned aastad. Ja kuna keegi teine mind ju motiveerida ei saa, eks ma siis pean seda ikka ise tegema - ennast kiitma ja ise endale ühe pai tegema.

Esmaspäev, 14. november 2016

Harjumatud keeleuuendused

Lugesin ühte raamatut ja kuidagi ei tahtnud harjuda, et seal on kasutusel sõna "tainas", uues ja kaasaegses keeles. Selle sõna uue keelereeglikohase sõnakasutusega olin kokku puutunud ju ennegi, kokaraamatute vahendusel. Seekord oli tegemist ilukirjandusliku teosega ja seal häiris see sõna mind seda enam. Ja nõnda ma mõtlengi, et seda olen ma ju kogu aeg teadnud, et ma olen konservatiiv, aga et ikka ja aina tulevad mu teele sellised keeleuuendused, mis mulle kohe kuidagi ei passi, see tundub olevat selle tundmuse kinnitus. Teine analoogne keeleuuendus on internetiavarustes kasutusel olev termin "laadi alla", tean-tean, et "lae alla" kõlas kentsakalt ja pani muigama, aga see "laadi alla" on ikka täiesti imelik, vähemalt minu jaoks, võib-olla kõik teised on sellega juba ära harjunud ja peavad seda kõike loomulikuks, minus aga tekitab see siiani suurt võõristust. Aga eks kaasajal kasutatakse juba igasuguseid tekste vähe, igale poole pannakse aga teksti asemel märke, millest kõik peaksid aru saama.

Neljapäev, 10. november 2016

Alati saab!

Kui mõnel hetkel on tunne, et on mingi asi, mis ilmtingimata peab ühe inimese elus olemas olema, siis läheb aeg mööda, hakkavad puhuma teised tuuled ja selgub, et alati saab ka ilma läbi. Lihtsalt tuleb õige aeg ära oodata. Kuigi jah, tegelikult ja sisuliselt on see kõik vale, sest see konkreetne asi on selline ilma milleta hakkama ei saa, aga siiski ei kuulu see asi nende elementaarsete asjade hulka, milleta mitte kuidagi hakkama ei saa. Aga, kuidagi on ilma selleta ikkagi võimalik ja eks elu pakub alternatiive, kusjuures mõnikord suisa imelisi. Siis ununeb kõik puuduolev ja võibki taas naeratus näol ringi käia!

Reede, 4. november 2016

Ühe näpuvea hind

Mul oli plaan osta lennukipileteid, aga kuidagi olin seda asja ikka edasi lükanud - ei tea isegi, miks. Kas oli otsustavus üle läinud või midagi muud, igal juhul olin juba pikalt jorutanud. Eks see sõltus ka ühest teisest asjast, kuupäevad oli vaja klappima saada. Kuupäevade osas sai kõik selgeks ja eks ma siis enne hakkasin vaatama, et kas kaardil ka piisavalt krediiti on, et piletiost ikka sooritada. Ja avastasin suureks üllatuseks, et krediiti on kaardil rohkem, kui ma arvasin. Uurisin ja puurisin siis broneeringuid ja sain aru, et teiste lennukipiletite eest, mis olin mõned päevad tagasi ostnud, raha broneeritud ei ole. Ega siis muud, kui kammisin aga lennukipiletite broneeringu lahti ja seal laius ilus kinnitus, et piletite eest on tasutud, krediitkaardiga see ja see. Kuna see olukord mind ei rahuldanud, siis helistasin lennufirmasse. Pika ootamise peale siis sain inimese liinile ja temaga pikalt vesteldes tuli välja, et minu kaardimaksel on pettuse kahtlus ja et tegelikult, vaatamata kinnitusele, mul neid pileteid ikkagi olemas ei ole. Ja senikaua, kuni on kaardipettuse kahtlus, ei saa ma sellesama kaardiga ka mingeid teisi oste teha, vähemalt nende süsteemi piires. Lõpetasin kõne ja helistasin panka, pangast uuriti asi üle ja öeldi, et nende poolt on kõik korras, mingeid probleeme ei tohiks olla. Kirjeldasin olukorda veidi pikemalt ja siis pakuti mulle välja mitu võimalikku varianti, mis juhtuda võis - et kaardi kasutaja ja piletite saaja on erinevad inimesed jne. Siis polnud teha muud, kui helistada lennufirmasse tagasi, kogu lugu otsast peale jälle ära seletada (sest ega ma ju sama teenindaja juurde ei sattunud) ja öelda, et kaardiga on kõik korras, aga et tahaks nüüd selle piletite asja ka korda ajada. Selle peale siis öeldi, et ma peaks selle kaardiga reaalselt lennujaama minema ja seal siis saaksin sellesama kaardiga maksta nende piletite eest. Hea, et ma taipasin siis küsida, et kas ehk oskavad nad mulle öelda, mis kellaaegadel lennujaamas kontor lahti on ja kuna sellist infot ei leitud, anti mulle telefoninumber, kuhu helistada. Helistasin siis lennufirmast antud telefoninumbril ja sain esmalt üllatunud küsimuse osaliseks: "Mis mõttes lennufirma andis Teile meie numbri, mis on neile antud ainult ametialaseks kasutamiseks?" Vabandasin siis ette ja taha ja seletasin siis olukorra veelkord üle. Liini teisest otsast öeldi mulle, et nemad ei saa midagi teha, sest Tallinnas selle lennufirma esindust enam pole, aga et nad saavad järgi uurida, kas lennukipiletite broneering on reaalselt olemas. Lubati uurida ja tagasi helistada. Seda ka tehti ja tuli välja, et broneering on kenasti olemas, aga et maksmata on selle eest tõesti. Anti mulle siis soovitused, kuidas ma edasi toimida võiks - et proovida uuesti läbi lennufirma seda asja ajada - et anda neile nt märku, et on soov neid pileteid kasutada ja et makstakse nende eest enne lendu, siis, kui reisile registreeritakse. Helistasin siis taaskord lennufirmasse, juba kolmandat korda. Seletasin neile olukorra uuesti üle ja siis pakuti mulle 2 varianti - 1. et teen ise uue broneeringu (kusjuures seda kahtlusalust krediitkaarti ma kasutada ei saa) 2. nemad muudavad mu olemasolevat broneeringut, 26-eurose lisatasu eest (kusjuures seda kahtlusalust krediitkaarti ma kasutada ei saa). Ma siis eelneva Tallinna lennujaama töötajaga räägitust pärineva tarkusega küsisin, et kuidas on lood sellega, et nende piletite eest makstakse enne reisi raha ära - kuna reis ise algab sellisest lennujaamast, kui on lennufirma esindus olemas? Selle peale siis öeldi, et jah, selline variant on ka võimalik ja soovitati seda teha siis võimalikult kiiresti. Küsisin siis selle lennujaama selle lennufirma esinduse lahtiolekuaegu ka - pole ju mõtet kohale minna, kui kedagi pole raha vastu võtmas (ega seal pole härra Maurusega tegemist, kes olevat alati kodus, kui raha tuuakse) - ja sain need. Lisaks küsisin selle küsimuse ka, et miks mulle ei tulnud lennufirma poolt mingit teadet selle kohta, et makse ebaõnnestus, sest minule teadaolevatel andmetel olid need piletid justkui olemas ja nende eest ka tasutud. Vastata mu küsimusele muidugi ei osatud. Kui see saaga siis otsa sai, helistasin uuesti panka ja uurisin, et mis ma siis edasi tegema peaks - et kui mu krediitkaardil on pettuse kahtlus, siis ma ei saa ju teisi lennukipileteid ostma asuda. Pangas lubati seda pettusekahtlust uurida ja tagasi helistada. Peagi helises telefon ja mulle anti teada, et olin kaardiandmete sisestamisel kogemata kaardi kehtivusaja puhul ühe kuuga mööda pannud ja seetõttu see pettusekahtlus ilmselt tekkiski. Ja et nende poolt on jätkuvalt kõik korras. Selle kõige tuules siis võtsin julguse kokku ja tegin siis ära selle lennukipiletite ostu, millest kõik alguse sai, vaatasin hoolega kõik detailid üle ja nüüd on need teised lennukipiletid mul ka olemas, samamoodi ka nende eest summa krediitkaardibroneeringus näha. Mis ma siis võin kogu selle saaga kokkuvõtteks öelda? Esmalt muidugi seda, et üks väike näpuviga maksis mulle 45 minutit aktiivset suhtlemist, inglise ja eesti keeles. Teiseks seda, et suurte firmadega on raske suhelda ja nii keeruline on nende peaaegu umbkeelsete klienditeenindajatega asjatada - kolmest lennufirma klienditeenindajast vaid viimane rääkis inglise keelt sellisest, et ma sain aru, teiste puhul oli vaja kõvasti pingutada, et mõista, millest nad räägivad - eks aitas ka see, et ma enam-vähem aimasin, mida nad mulle räägivad. Minu kiitus ja tänu siinkohal Tallinna lennujaamale ja mu kodupangale - et nad olid selles olukorras kenasti abivalmis, kuigi jah, esimene kõne panka sisaldas teravaid noote ka - et miks ma ei taha ennast tuvastada nende poolt valitud meetoditega, mille peale laususin, et mobiil-ID pärast ma küll endale nutitelefoni ostma ei hakka! Selle asja kõige positiivsem külg oli aga see, et ju elu ikka nägi ette selle, et ma pean sellest teada saama, et on ühed lennukipiletid, mille eest ma olen justkui maksnud ja mis on ka olemas, aga millega tegelikult lennuki peale ei lasta. Ahjaa, üks asi veel - kui need olematud-olevad lennukipiletid nüüd kasutatud on, siis kavatsen taaskord olla meeleheitel koduperenaine, kes esitab järelepärimise selle kohta, miks mulle ei antud teada, et makse ebaõnnestus!