Nädala kompliment

Ka mina oskan, kui vaja, draamat teha. Ärge arvake sugugi, et mind sellise oskusega õnnistatud pole. Selliselt võiks kokku võtta ühe selle nädala suhete selgitamise teema. Arusaamatus tekkis ühest valesti mõistetud rõhuasetusest ja senine naiivsus ja heauskne arvamus variseski kokku, kindel olek osutus üllatavalt hapraks. Ja sellel ahastuse hetkel panin enda kohta kirja sellise väite: "Keeled suus, mõistus peas, sisu selge!" Ja kuigi see kõik läks kirja negatiivse varjundiga ja sellena, et ma justkui arvaks endast liiga palju, et ma ilmselt olen selles oma sisetundes eksinud, siis selgus õige pea, et nädala suurima komplimendi autoriks olin ma endale ise - sest tuli välja, et ma ei ole eksinud selles osas, et ma tegelikult olengi kõike seda ja et vääritimõistmine tekkis hoopis teiselt tasemelt, sest ma olin kogu olukorrast valesti aru saanud. Olukorra teeb iseäranis irooniliseks see, et kui mulle jäi mulje, et minu tehtud töö on olnud kõlbmatu, siis tegelikult selgus, et minu tehtud töö on vägagi hea ja et ma olen meeldivaks erandiks nii sisulise töö tegemise kui ka asjaajamise poole pealt. Ja komplimente pudenes veelgi. Hea oli neid sõnu lugeda ja hea on, et asjad saavad selgemaks, et suhted ja ootused saavad klaarimaks, selles mõttes oli kogu see draama vist tõesti vajalik. Võib-olla mulle endale, et ma saaks aru, et ma siiski olen väärtus, keda hinnatakse. Aga eks see nädal ongi selles valguses läinud - et mitmedki mu kliendid on saanud oma muredele ja soovidele nõnda operatiivsed lahendused, et ma arvan, et nad sellest kõigest isegi unistada ei osanud. Ja seetõttu võin ma vaid heameelt tunda, et ma ikka suudan ja oskan ja saan, isegi nende asjade puhul, mille tegemisest on möödas juba mõned aastad. Ja kuna keegi teine mind ju motiveerida ei saa, eks ma siis pean seda ikka ise tegema - ennast kiitma ja ise endale ühe pai tegema.