neljapäev, 27. august 2009

Irooniapärlid

Mida rohkem oma südant millegi sisse paned, seda suurema südametusesahmaka vastu saad.

Kui inimene tahab ennast halvasti tunda, siis mitte keegi teine ei saa teha midagi selleks, et panna seda inimest ennast hästi tundma.

Isegi kõige kohutavamad asjaolud ei suuda suurepärast elamust ära rikkuda.

Sadamast sadamasse

Olen ju ennegi saarte peal käinud. Eesti omadele ikka aeg-ajalt satun. Aga selline emotsioon on küll esmakordne - ükskõik, millise tee jalge alla võtad või kuhu suunas parajasti teel oled, lõpuks avastad ikka, et oled sadamasse jõudnud. Teatud kohtades tuleb tõdemus sellest, et kõik teed viivad Rooma, asendada selliselt, et kõik teed viiksid sadamasse. Eks olegi nõnda, et ligi pääseb ainult sadamast ja äragi saab vaid sadama kaudu. Ise valid, kas tahad jääda või sead lahkumiseks oma toimetamised laeva liikumise järgi.

Lahke pererahvas

Lihtsalt nauditav, kuidas on võimalik inimestega suhelda. Inimestega, kellega puutud kokku vaid loetud minutid või tunnid. See on imelihtne, kui mõlemalt poolt on olemas sõbralik suhtumine teistesse inimestesse. Ja selliste jutuajamiste käigus avastad, et oled veetnud mõnusalt aega, saanud lisaks kehakinnitusele ka midagi hingele. Ja mõnikord kauges tulevikus ehk mõtled mõnele sellisele inimesele, kelle nime Sa isegi ei pruugi teada - mõtled, et kuidas tal läheb ja kas tal ikka käib teisi inimesi külas ka. Mõnus asi, millest võid hakata puudust tundma - olles midagi seesugust tunda saanud, tahad ikka sama kogeda.

Lummav esmakohtumine

Kui oled äratatud siis, kui hommik on vaevalt neli tundi täis saanud, mõtled omaette, miks küll on vaja inimesi nii vara üles ajada, miks on valitud just seesugune aeg siia järjekordsele maalapile randumiseks. Mõtled ja imestad, kuidas suudad vaatamata napile uneajale siiski teekonda alustada.

Peagi saab kõik selgeks - see, miks on hea, et nõnda varasel tunnil kohaliku eluga tutvust tegema utsitatakse. See on selleks, et saaks olema lummav esmakohtumine - selline, mida hiljemgi hingeliigutusega mäletaksid. Vaated, mida saad sel varasel tunnil nautida, ei saa millegi muu vastu vahetada - kulgemine koiduaimdusega mereavaruste vahel võtab hinge kinni.

Veel parem võiks olla

Kui istud hommikusel tunnil sadamakail, kõlgutad jalgu üle ääre ning paitad silmaga veepinnal vaikselt libisevat jahti, siis mõtled, et mis võiks olla veel parem. Ja tead juba enne, kui oled saanud küsimuse oma peas valmis meisterdatud. Veel parem võiks olla see, kui saaks ise olla sellesama pildi teisel poolel - istuda jahil, liuelda koos sellega üle mere ning viibata sõbralikult inimestele, kes sadamakaile hommikut nautima on tulnud.

laupäev, 22. august 2009

Juba viis aastat

Juba viis aastat
on Sinu jäljed
mu kehal hõõgumas,
Su igatsus joob mu lätetelt.

Olnud selle aja jooksul
metsikuid armumisi,
luule, millest hullunud,
ka õrnu riivamisi.

Kuid kusagil sügavamal
tunnen ja aina enam leian,
et oled olnud just Sina,
keda kõikjal näha püüan.

Sinu käte vahel
tundsin ennast kaitstuna,
Sina olid see,
kes aitas mul end näha uuena.

Sinu käed mu kehale
täiuslikult sobitusid,
minu keha Su kätele
erutuselaineid voolis.

Kui oleks võimalik,
mida sooviksin saada,
siis järele annaks endil,
mis nõuab, et täide saata.

Sõnu polekski vaja,
vaid kehad räägiks,
kirglikkus kajaks,
teine teise põimiks.

reede, 21. august 2009

Kolm vihmast elamust

Kui nüüd tagasi vaadata viimase paari kuu peale, siis on neis sisaldunud kolm sellist elamust, mis on olnud täiel määral vihmaga kaetud. Ja kõigi nende kolme elamuse puhul on olnud sedasi, et vihmast on saanud elamuse põhiline looja - ehk siis vihm on muutnud need elamused värvikaks, meeldejäävaks, eriliseks, andnud selle erilise maitse ja lõhna, mida on vaja selleks, et mäletada ja hiljemgi hea sõnaga meelde tuletada. Kas kuulete juba, milline laul mu kõrvus heliseb?

Enda rikutuse tase

Ikka öeldakse, et igaüks mõtleb oma rikutuse tasemele vastavalt. Pidasin seda enamasti käibefraasiks, millega vabandatakse välja teistsugust nägemust mingitele asjadele. Mida aeg edasi, seda enam hakkan aga aru saama, et tegelikult asi nii ongi. Igaüks vaatab mingitele olukordadele ja asjadele täpselt nii, nagu tema ise käituks või toimetaks. Nõnda võib sellest, kuidas keegi näeb kellegi teise tegevust, väga selgelt välja lugeda seda, mida ta ise antud olukorras teeks või millises suuna tema enda mõtted liiguksid. Enamasti, kui keegi tuleb välja mingi minu jaoks täiesti ootamatu seisukohavõtuga või võimaliku teemaarendusega, leian ennast tõdemas, et mina poleks küll sellise asja pealegi tulnud ja taipangi, et kuna ma ise mõtlen mingi teise malli järgi, siis minu "mõtteskeemis" selliseid käike sees pole. Ja kuna ma enamasti arvan inimestest hästi, siis saan vahel tõelise "šoki" osaliseks, kui avastan, kuivõrd rikutud võivad olla inimeste mõttemaailmad. Samas aga on vahel tore tõdeda, et on ka tõeliselt häid inimesi.

Õiguse võtmine

Leidsin oma peast fraasi: "Tema võtab endale selle õiguse." Kuidas on nii, et on inimesi, kelle tegevusele anname just seesuguse hinnangu. Mõni inimene on kohe selline, kes võtab endale mingisugused õigused - õigused midagi teha, õigused kuidagi toimetada. Enamasti on sellise kirjelduse esilekutsujaks olukord, kus meie endi jaoks ületatakse piir lubamatu ja lubatu vahel. Aga kes on selle piiri seadnud? See piir on seatud loomulikult meie endi tõekspidamistes sellest, mis on sobilik ja mis mitte. Samas võiks ju aru saada, et teise inimese jaoks on need piirid võib-olla teistsugused või sootuks olematud. Ja see, et tema võtab endale õiguse, ei pruugi tema jaoks üldsegi mitte olla mingi eetiline probleem, vaid igapäevane käitumismudel.

Üks hea elamus

Kuidagi ei tahtnud mu suveplaanidesse mahtuda Jassi Zahharovi juubelikontsert. Lõpuks aga sobitus viimane tuurikontsert mu kalendrisse. Nüüd, tagantjärele, võin vaid head meelt tunda selle üle, et mul avanes võimalus see kontsert ära kuulata.

Kõige parem asi kogu kontserdi juures oli see, et ei kasutatud helivõimendust - suur viga, mida võib ühel kirikukontserdil teha ja mille tulemusena saavutatakse eesmärgile - et kõik kuuleksid - vastupidine efekt, sest siis ei kuule keegi enam mitte midagi.

Jassi Zahharovil on häält ja soojust, et endaga kaasa võtta, tema esitus annab mulle alati võimaluse laule hoopis uue nurga alt mõista ja tajuda. Eriliselt puudutas seekord "Laula mu laulu helisev hääl". Samuti mõjus sügavalt "Must lind".

Väikese riigi suured sportlased

Praegu toimuvad kergejõustiku maailmameistrivõistlused viisid mu mõtted meie sportlaste peale. Ühest küljest on ju tore, et sportlase tegemisi tähele pannakse ja iga medal leiab suurt kajastamist ning selle väljavõitleja väärib rahvuskangelase tiitlit. Kuid asjal on ka hoopis teine külg, mida viimasel ajal iseäranis teravalt tunnetanud oled. Väikese riigi sportlasele pannakse suuri lootusi ja tähelepanu on koondatud igale tema teole. Nõnda ei saagi ükski meie sportlane tasakesi ja vaikselt omi asju ajada, sest vähegi oma tulemustega maailma paremiku hulka pääsedes avastab ta ennast kohe tugevast prožektorivalgusest ja pole siis imestada, et paljud sellisele pingele vastu ei pea. Seda enam aga väärivad austust ja imetlemist need, kes suudavad ennast oma võimete tasemel realiseerida. Tahan, et hoitaks neid inimesi, kes meie väikest riiki oma heade tegudega maailmakaardile viivad. Samuti on ju tore, kui on ka mõnele meie esindajale võimalik võistlustel pöialt hoida.

teisipäev, 18. august 2009

Maitses hea!

Küpsetasin täna üle pika aja - kolme erinevat kooki, kahte magusat ja ühte soolast. Millised aroomid hõljusid köögis ringi! Ja vähemalt kaks kolmest küpsetisest maitsesid ka hea (kolmas pole veel nii palju jahtunud, et teda proovida oleks saanud) - iseäranis meeldis mulle "Vanaema õunakook", mille tarvis õunte riivimine nõudis küll tõsist vaeva (te ei taha näha riivi, millega ma õunu riivisin - te saaksite lihtsalt naerukrambid, ja-jah, seesama peopessa mahtuv riiv, mille ma oma kümme aastat tagasi ühe soolaleivapeo kingitusena sain), aga maitse oli väärt iga tegemiseks vaja läinud sekundit. Ja toimetamine läks ka üllatavalt kiiresti - ehk siis parajasti, kui üks kook ahjus oli, sai teise taigna segamisega aega sisustada.

Need ajad on möödas

Kui veel mingi aeg tagasi oli sedasi, et kui mõne mu hea teo peale mõni inimene mulle haiget tegi, siis püüdsin ikka heaga veel teistki korda, siis nüüd tunnen, et need ajad on möödas. Enamasti olen ennast ikka häälestanud headele tegudele ja püüan anda alati endast parima. Kui aga inimesed, kellele olen head teinud, minuga halvasti käituvad, siis ei leia ma mingit mõtet enam nende peale oma headust raisata.

Täna tajusin sellist oma sisemist muutust eriti eredalt, kui üks seesugune inimene järjekordselt mulle kaela sadas. Ju ta siis tajus ükskõiksust mu hääles, sest juba üsna kiiresti jättis ta mu rahule.

laupäev, 15. august 2009

Rohutirtsude keelpillikvartett

.... silmapiir sai ületatud, seal on kuulda rohutirtsude keelpillikvartett....
/Castor Fiber, Ivo Orav/

See fraas on mu lemmikkoht antud loos. Ja alati, kui rohutirtse siristamas kuulen, leian selle fraasi oma peas kõlamas. Nii ka möödunud laupäeval, ehk siis täpselt nädal tagasi Rapla lauluväljakul istudes ning oodates Jaan Tätte kontserti. Rohutirtsud siristasid nõnda suure häälega, et enne, kui esimesed muusikahelid kostusid, tekkis hinge kahtlus, kas ehk mängivad nad muusikud üle. Kontserdi alates selgus, et ei mänginud, aga huvitavaid nüansse lisasid kontserdile küll. Kuigi kvarteti asemel esinesid ühendkoorid...

Sõnad mu peas

Ma ei saa neid sõnu oma peast välja (huupi visatud repliik muu jutu sees, millest ei peaks tegelikult hoolima). Tahaks, aga kuidagi ei saa. Ja kuidagi kahe vahel olen. Sõnad tulid sealt, kust peaks alati tõde tulema (vähemalt selline on minu arvamus). Samas ei saa ma aru, miks peaks keegi üldse selliseid sõnu välja ütlema. Iseäranis kellelegi kolmandale (ja siis see kolmas neid neljandale edasi andma). Küsitav on ka see, miks peaks üldse keegi sellise seisukohaga välja tulema või sellel teemal midagi arvama. Aga inimesed on ju erinevad - kui minu jaoks tundub see kummaline olevat, siis ehk kellegi teise jaoks on see täiesti loomulik ja iseenesestmõistetav.

Koer on aga maetud selle kivi alla, kus on nende sõnade mõju. Ehk siis ühest küljest saan ma aru, miks ja kuidas, aga teisest küljest ei taipa ma midagi, sest teod ja sõnad omavahel kokku ei lähe. Eks sellegi puhul on jälle olukord samamoodi, nagu alati - aeg annab arutust (antud juhul siis kustutab need sõnad mu peast).

Piiramatud võimalused

See, et Sa inimest ei tunne ega tea tema mõttemaailmast suurt midagi, annab piiramatud võimalused tema tegude ja sõnade tõlgendamiseks. Kõik sõltub siinkohal Su enda vaatenurgast inimesele - kui see on positiivne, siis näed inimese igas teos ainult head, kui aga miskipärast inimesse negatiivselt suhestud (enamasti peab sel juhul küll antud inimesega suhtlemisel olema mingi halb kogemus), siis kipud ikka halba nägema. Aga piiramatud võimalused on mõlemal juhul. Vahel oleks päris huvitav kõrvuti panna need mõtted, mida inimene ise mõelnud on, ja need mõtted, mida kõrvalseisja teisele inimesele omistanud on. See võiks päris põnev võrdlusmaterjal olla. Enamasti aga ei saa me kunagi teada, mida teine inimene parajasti mõtles või miks ta just sedamoodi toimetas.

Inspiratsiooniallikad

Kuidas on nõnda, et mõni inimene on lõppematu inspiratsiooniallikas? Temas on alati olemas see, mis paneb mõtlema ja arutlema, leidma ja avastama. Kõik ta teod kutsuvad esile mingisuguse emotsiooni, sügavama mõtte otsimise vajaduse. Ikka ja jälle, isegi siis, kui pole seda inimest kaua näinud, leiad ennast tema peale mõtlemast ning igasugused huvitavad mõtted tekivad peas justkui iseenesest.

Kas võib siin olla määravaks see, et selle inimese jaoks oleme ennast avanud ja tema on see, kellel laseme ennast mõjutada, juhtida, suunata? Sellise avatuse peale tekib meie sisemine vastureaktsioon ja nõnda leiame ennast peagi taas inspiratsioonilainelt?

Üks tund oli jäänud veel aega

Ma ei tea, kas see lõpeb nüüd kopsupõletiku või mõne teise külmetushaigusega. Ma ei tea, sest praegu ei saa veel aru. Aga tean, et hambad hakkasid poolmärjana õues oodates plagisema küll. Oleks teadnud, et üks tund oli jäänud veel aega (peas leidsin kummitamas read Jaan Tätte juuniori laulust "Üks tund"), oleks ikka sisse astunud, sooja joogi võtnud ning ehk midagi hamba allagi haaranud.

Kuid asi oli ootamist väärt - nüüd on mul olemas "õige" versioon, mitte see ilustatud lugu, mille ühe hiljaaegu rõõmustatud plaadi pealt leidsin. Tulgu siis kopsupõletik või lihtsalt nohu-köha, ongi rohkem aega süveneda.

Rõõmsate inimeste keskel

Mäletan oma emotsiooni eelmisest suvest, kui sattusin juhuste kokkulangemise tõttu punk-kontserdile. See oli sügavalt positiivne. Nüüd siis läksin selge sihiga silme ees samalaadsele üritusele, kuigi The Belka väidetavalt pole mingi punkansambel.

Kui veel kohale sõites olin ma veidi kahtlevas tujus, kas ikka on nii hea mõte tundmatus kohas vette hüpata, siis kontserti oodates sain juba aru, et otsus oli õige. Kuigi kontserdi algul hakkas taevast täie hooga vihma krae vahele kallama, ei lasknud keegi ennast sellest häirida ning kõik kohaletulnud olid rõõmsad ja vabad. Päris mõnus oli taaskord sellises seltskonnas olla, kus inimesed on üksteise vastu hoolivad ja naudivad täiest südamest seda, mida muusikutel parajasti pakkuda, laskmata ennast hetkekski häirida üldisest märjast olekust.

Ja kontsert oli kohaleminemist väärt - teravaid sõnumeid sekka romantiliste toonidega! Siia juurde loomulikult ka see tunne, et kusagil minu sees üks väike punkar ikka pesitseb - enamasti hoiab ta ennast varjul, aga mõnikord annab selgesti märku, et ta olemas on.

On siis vaja?

Jälle ei suutnud ma oma suud pidada. Kaks vana sõpra said kokku ja vestlesid omavahel. Mina muidugi pidin ka repliigi vahele lükkama.

Kohtumised lemmikutega kipuvad ikka täiesti üle käte minema. Seekordseks üllatatavaks oli Belka - polnud teist kunagi enne ihusilmaga näinudki ja nüüd, kohe esimeste hetkedega, vaja vestlusesse astuda, mis oli sama sisukas nagu kõik viimase aja kohtumised lemmikutega.

Tekib vahel tahtmine, et oleks kõrval keegi, kes selliseid olukordi ära hoiaks. Aga ei ole kedagi, kes selle raske rolli enda kanda võtaks ja nii tulebki jälle pead vastu seina peksta ning imestada, kustkohast küll selline käitumine alguse saab.

Kui on...

... õnn õue peal, ega siis langevat tähte näha saa.

Millise muu mõttega saaksin ennast lohutada, kui on tähtede langemise aeg ja mulle pole seniajani veel sellist juhust ette sattunud, et oleksin ise võinud mõne tähe sähvatusena allasadamist näha?

kolmapäev, 12. august 2009

Silmanurgas põnev uudis

Purjetasin parajasti internetis erinevate lehekülgede vahel, kui märkasin silmanurgas midagi põnevat. Olin just lehekülge vahetanud, kui selle vilksatuse peale pidin eelmisele lehele tagasi minema. Ja mis ma sealt siis leidsin? Selle, et üks mu viimase aja lemmikautoreid on uue plaadiga valmis saanud ja veel sel nädalal toimub selle esitluskontsert. Ahvatlus missugune, millele vastu panna on raske. Aga kas peakski? Niikuinii ju praegu mingeid targemaid plaane pole - võtaks siis ehk selle aja ja käiks plaadiesitlusel ära? Päris põnev olukord igal juhul.

Et olla osaline

Milleks peab telerist tulevaid saateid vaatama? Aga eks ikka selleks, et saaksid teiste inimestega nende teemal vestlust arendada. Viimasel ajal olen teleri vaatamises nii nõrgaks jäänud, et arvatavasti tunnen ennast peagi heidikuna - inimesena, kes ei tea midagi sellest, mis ümberringi toimub. Sellest, et teleri vaatamine on oluline osa elust, olen aru saanud juba sellest ajast alates, kui ma ETVd ei näe - kõik millegipärast eeldavad, et see kuulub inimese põhiõiguste hulka, ja on üsna üllatunud, kui teatan, et ma tõesti ei tea, kuidas läheb "Pehmetel ja karvastel", ja ma pole üldse kursis sellega, mis "Pealtnägijas" näidati. Õnneks on aga ETVga see hea asi, et neil on suurepärane arhiiv, kuhu kõik nende oma saated maanduvad ja sealt on võimalik näha kõike olulist, mis vaatamist väärib, just siis, kui soovi on.

Ja eks saab osaliseks ka siis, kui ise pole saateid näinud - siis saad teisel jutustada lasta ja talle asjakohaseid küsimusi esitada.

Igal asjal on oma hea külg

Endale tennisereketiga otsa ette virutades tõdesin rõõmsalt, et vaatamata meeletule valule, mis suisa pisarad silma tõi, läks mul siiski hästi, et endale reketiga vastu silma ei löönud. Igal asjal on ikka oma hea külg ka ja asja tulebki alati sellises valguses näha.

Igal nädalal ise kuulsus

Nii tore, et Eestis käivad maailmakuulsused, siis vähemalt on, millest ajalehest lugeda. Muidu oleksid leheveerud ju täis vaid igavaid kohalikke uudiseid, aga nüüd on võimalik lugeda lugusid alates sellest, kuidas ja millal keegi lennujaama saabus, kuni selleni, mida keegi sõi või ütles või kus keegi käis. Uudist annab ikka igast asjast teha. Tore, et on selline meelelahutus.

Kas millalgi saabub ka küllastus? Kas millalgi tuleb piir ette, et enam sedalaadi uudiseid ei produtseerita? Või see ongi nüüd ja edaspidi täpselt nii, et kui mõni vähegi kuulsam inimene on jala Eestisse tõstab, siis kogu Eesti ajakirjandus on täis vaid temale pühendatud "nupukesi" - artikliteks neid asju vist nimetada ei saa?

teisipäev, 11. august 2009

Suhtlemise teravus

Kas olete vahel tähele pannud, kuidas head sõbrad üksteist tögavad, üksteist nöögivad? Kas olete ehk ise vahel olnud selline hea sõber, kes oma sõbraga selliselt ümber käib? Mul on olnud võimalust nii kõrvalt näha kui ka ise läbi teha selliseid teravaid olukordi. Nende võlu on see, et kõik on mäng ja sellist suhtlusmaneeri saavad kasutada vaid need, kes üksteise seltskonnas ennast turvaliselt tunnevad ning teavad suurepäraselt, et teine pool kindlasti aru saab, et tegemist on vaid mänguga ja mõnusa meelelahutusega, kus käib üksteise sõbralik nügimine. Kui aga suhted pole veel arenenud nii kaugele, et vastastikused piirid välja selgitatud oleks, siis toimub kompamine ja teravustega riskida ei saa, sest pole kindel, kuidas teine pool reageerib.

Silmailu

Vahel jääb silm kellegi peal pidama ja tunnen, et see, mida ma parajasti näen, on silmailu. See on päris mõnus tunne, kui taban, et midagi ilusat on silma alla sattunud ja võib täiesti häirimatult nautida seda ilu. Rõõmustamiseks ja heaks tujuks piisab mõnikord ainult vaatamisestki.

esmaspäev, 10. august 2009

Ülo Vinteri muusika kontsert

See oli väga ilus ja mõnus elamus. Teadsin ennegi, et Ülo Vinter suurepäraseid viise loonud on, aga osad esitatud palad olid minu jaoks üllatavad, sest ei suutnud neid kuidagi Ülo Vinteriga seostada. Kontserdi naelaks oli Tanel Padari ja Hanna-Liina Võsa "Kessu ja Tripi laul" - selles oli sellist särtsu ja huumorit, et kõik said kenasti näod naerule ja kõhulihased treenitud. Pisara tõi silma "Põhjamaa", mida rahvas püstijalu ühel häälel kaasa laulis - harras tunne tuli südamesse.

Üllatus-üllatus

Külastades eile Ülo Vinteri 85. sünniaastapäevale pühendatud kontserti Käsmus, leidsin taaskord tee "Nõiaeluni". Jah, ma polnudki seda juba nii kaua kuulnud... Tegelikult ootasin huviga, kui palju siis minule teadaolev versioon erineb originaalist. Selles osas üllatust ei toimunud - erinevus polnudki teab kui suur. Aga hoopis üllatav oli see efekt, mis toimus publiku hulgas selle laulu peale - kõik laulsid ja plaksutasid kaasa. Kust küll inimesed seda lugu teavad? Kas on viimasel ajal "Nõiakivi" telelavastust taas teleriekraanil näha olnud? Ja loomulikult sai selline reaktsioon premeeritud - esimese lisaloona esitati "Nõiaelu" ka teistkordselt.

Sellises valguses siis nüüd

Ah et siis selline plaan oli mu elul - ma poleks iialgi arvanud, et võin asja sellises valguses näha. Kuidas saavad sellised olukorrad tekkida? Kuidas on võimalik, et elu juhatab inimesed kokku sellistesse olukordadesse? Milleks see küll vajalik oli? Jälle proovilepanek, et kuidas ma nüüd edasi toimetan?

Loomulikult on elu jälle kõrval irvitamas - temal lõbu laialt. Aga mis minulgi muud üle jääb, kui vaikselt omaette muiata, sest olukorra absurdsus ületas ikka igasugused piirid. Aga tegelikult on ju kõik nii loomulik, kui veidi järele mõtelda, ja ehk oligi hea, et asi sedasi läks - täiesti inimlik - ning minul tekkis võimalus kasvamiseks.

Mis Sa seal naerad?

Kui olen ennast jälle seadnud mõtlema ja ühendusi looma, siis pole midagi teha, et jõuan paramatult välja selleni, mis mind naerma ajab. Pole siis imestada, kui kõrvalt kuulen küsimust: "Mis Sa seal naerad?" Oh, kuidas hakata seletama, et olukord on ju päris huvitav, sest oled tabanud siitsamast mõne teemaga seotud inimese ja tead, kuidas ta on analoogses olukorras käitunud ja siis mõtled, et kui vahva oleks, kui ta ka siin ja praegu sedasi toimetaks. Muidugi saan aru, et pole ta siis kohale saabunud teps mitte SELLE eesmärgiga, vaid ikka mingi muu plaaniga. Aga nii põnev on see mõttemäng peas, mis viib selliste võimalike olukordadeni... Ja siis muidugi see küsimus, mis tekib minu enda peakolu sees ning mis leiaks tee TEMANI: "Kas tulid ÕIGE versiooniga tutvuma?"

pühapäev, 9. august 2009

Igal põllul oma vili

Leidsin juba tükk aega tagasi ennast mõtlemas kummalisele asjale. Kui olen sattunud ringi liikuma sellistel aegadel, kui udu parajasti tekkimas on, siis jääb maanteelt põllule vaadates mulje, et mõnel põllul kasvatakse udu. Kas poleks vahva, kui ekskursioonil giid korraga teataks: "Vaatake palun nüüd paremale, siin sellel põllul kasvatame me udu. Udu on selline keeruline asi, mida ei saa iga ilmaga kasvatada - udu jaoks on vaja niiskust ja loomulikult on vaja tuulevaikust. Vahel võib udu kasvatamise protsessi ka kõrvalt jälgida. Järgmine udukasvu jälgimise retk toimub kolmapäeva õhtul kella 9 ja südaöö vahel."

Ojalaul

See saab nüüd olema üks väga segane mõttearendus, sest ma ei suuda kuidagi oma mõttekäiku sirgeks jutiks paika ajada.

Kui Jaan Tätte kontserdil kõlas taaskord "Ojalaul", siis leidsin oma peas mõtted veidi iseäralikus suunas liikumas.

Mõtted mu peas said alguse sellest igakordsest kontserdikogemusest, kus alati on üheks soovitumaks looks just seesama "Ojalaul". Ja nõnda hakkasingi mõtlema, miks just see laul? Mis on siis selle loo juures nii erilist, et inimesed seda soovivad?

Tuli meelde antud lauluga seotud lugu Jaan Tätte enda elust - see olevat olnud üks tema esimesi muusikalisi katsetusi, tehtud sooviga ühe neiu poolehoidu võita, soov, millel polnud ette nähtud täituda. See lugu meenus mulle aga iseäranis loo esimese poole pärast - et tegemist oli Jaan Tätte ühe esimese muusikalise katsetusega.

Kui need kaks asja omavahel ära ühendasin, siis leidsin - selles loos on olemas selline naiivsus ja ehedus, mille järele inimesed õhata soovivad ja seetõttu on see ehk ka üks soovitumaid lugusid.

Eks minugi jaoks Jaan Tättet määratlev "Kevade laul nr 2" jääb sinna algusaegadesse ja on selleski minu jaoks väga sügav mõte ning tunne sees olnud.

Aga teisest küljest ei saa ma märkimata jätta, et ka need viimased lood, mis Jaan Tätte on valmis meisterdanud ja "Tulemise" plaadil on koha leidnud, on oma lihtsuses suurepärased.

Öörežiim

Viimasel ajal olen leidnud ennast öörežiimil ringi liikumas. Täiesti normaalne tundub olevat peale südaööd koju jõuda. Samuti on päris omaseks saanud see, et hiline kojusaabumine ei tähenda kohest voodisse-magama-sadamist - rütm on sedasi paigas, et väsimus pole veel võitu saavutamas ja nii saab ka öötundidel üht-teist toimetada.

neljapäev, 6. august 2009

Meeletud

Leidsin ennast mõtlemas nende meeste peale, kes on võtnud teoks teha pealtnäha täiesti ebareaalseid plaane. Meeletud - selline sõna on nende jaoks sobilik. Kui keegi julgeb suurelt unistada, julgeb oma unistused teoks teha, siis on see ju meeletu. Vähemalt nõnda tundub kõrvaltvaatajale. Aga tegelikult pole tegemist ju millegi muu, kui lihtsalt unistamise ja oma unistuste täideviimise julgusega. Ja eks see tundubki meile meeletu - et keegi julgeb, et kellelgi on olemas selline sisemine tugevus, mis annab talle jõu talitada täpselt nii, nagu süda ütleb.

Mulle meeldivad need meeletud - nad on minu jaoks inimesed, keda imetleda ja kelle moodi tahaksin ka ise olla... kui mul peaks selleks kunagi piisavalt julgust olema...

Eks olen ma isegi mõnes asjas meeletu ja seegi on ehk juba esimene samm suurte unistuste realiseerumiseni?

Sina mulle, mina Sulle

Soe on tunne mu sees. Asi sai ju alguse väikestest asjadest. Ühelt poolt paar head sõna. Teiselt poolt paar hoolivat tegu. Sina-mulle-mina-Sulle-ring läks käima ja asi läheb aina paremaks. Iga korraga tajun aina enam, kuidas minust tegelikult hoolitakse, kuidas minus on nähtud midagi seesugust, mida ilmselt oodata ei osatud. Tegelikult pole selles ju midagi üleloomulikku, kui kaks inimest teineteise suhtes hoolivalt ümber käivad. Tore on teada, et mõni selline inimene on minu jaoks kusagil olemas - olgu ta siis parajasti kus tahes. Ja sõltumata olukorrast - teise inimese naerul nägu on alati tore näha.

Aeg ja ruum

Üks kummaline mõte leidis tee mu pähe. Kas on võimalik, et siis, kui inimene satub mingisse sellisesse paika, kus temast on räägitud või tema peale mõteldud, kuuleb ta neid öeldud sõnu ja tajub neid mõeldud mõtteid? Milline oleks mu enda tunne, kui kuskil täiesti absurdses kohas kuuleksin korraga kellegi häält minust rääkimas või tunneksin, et keegi on just selles paigas minu peale mõelnud? Või milline võiks olla see tunne, kui keegi räägib minust kusagil mujal, kui ma ise parajasti olen, ja ma kuuleksin tema sõnu? Kas selliste asjade teadmiseks peab üldse kuulma? Võib-olla on need teiste inimeste öeldud sõnad siiski kusagil ka meie endi teadmises olemas? Võib-olla teame me neid ka siis, kui neid pole kunagi välja öeldud ja piisab vaid teise inimese mõttest, et me igal ajahetkel mistahes kohas teaksime, mida meist mõeldakse?

Tahan olla tugev

Leidsin ennast mõtlemast, miks olen jätnud mõned suhted unarusse. Arutlesin endamisi ning jõudsin järeldusele, et arvatavasti on asi selles, et ma ei tunne ennast piisavalt tugevalt. Mitte et need suhted vajaksid mingit sellist minupoolset pingutust, milleks ma valmis pole. Otse vastupidi - tahaksin neis suhetes olla osaline sellisena, et olen energiast ja jõust tulvil, sest ma ei taha neid suhteid koormata oma raskuste ja probleemidega. Tahaksin, et need suhted oleksid kerged, lõbusad ja muretud. Seetõttu pean endas kõik korda saama - alles siis saan neis suhetes edasi olla. Sellest siis vajadus tugev olla - selle sõna kõige paremas tähenduses.

Naerul suu

Nii vähe on vaja, et saada mu suu naerule. Tõepoolest vähe, leidsin omaette. Silmapiiril lendles üks õhupall - teate, see suur ja korviga, millega inimeseid maast kõrgele üle laotuste lendama viiakse. Just sellise õhulaeva silmapiiril märkamine tõi naeru mu suule. Mõned asjad on lihtsalt seesugused, mis tekitavad hea meeleolu ja mõnusa olemise - see on üks sedalaadi asi. Peas hakkas ennast muidugi kerima Justamendi laul "Õhupall" - ei häirinud isegi see, et loos räägiti sinisest õhupallist, aga pall, mis silmapiiril rõõmu pakkus oli punane.

esmaspäev, 3. august 2009

Omade keskel

Lugesin kirjutisi ühest foorumist. Lugesin ja arvasin, et võiks ju imestada. Aga ei imestanud sugugi. Seda olid mu oma silmad näinud - pikka autotulede merd öisel maanteel. Südames teadsin seda ennegi, et on ka teisi inimesi, kes on elamuse tarvis valmis minema kaugele. Täpselt nii kaugele, kui on vaja (või vahest isegi kaugemale). Nõnda tundsin taaskord, et olen omade keskel - nende keskel, kes mõtlevad ja tegutsevad samamoodi. Kontserdil kohtume!

Ballaad nr 3

Jaan Tättel on valmis saanud ballaad nr 3 - nagu ta ise ütleb, peab iga tema plaadi peal ikka üks ballaad olema. Selline on kord ja pole teistmoodi lugu ka "Tulemise" plaadiga. Ongi seal ballaad, number 3. Mulle see lugu meeldib - nagu Jaan Tättel ikka kipub olema, väikese vimkaga pala. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Kirjutama ajendas mind hoopis see emotsioon, mis minus selle loo peale tekkis - see on ehtne šamaanilugu. Selles on sellist ürgset jõudu sees, mis paneb kõrgemad väed kõik toimetama ning kisub seeläbi hinge endaga kaasa möllama.

Lugu lustiline pajatada

Kui oled igasuguste olukordade peale harjunud lugusid pajatama, siis on ikka väga raske ennast tagasi hoida, et mitte kohatult jutuvada alustada, sest igas olukorras kipud ikka mingit lugu meelde tuletama.

Nõnda saab sissejuhatuse üks järjekordne lugu. Istusime ühes lauas meile tundmatute inimestega ja loomulikult kuulsime nende jutte - mitte ei kuulanud, vaid kuulsime. Ühe järjekordse veste peale oleks ma peaaegu suu lahti teinud ja hakanud rääkima sellega seotud lugu. Peas olin selle juba valmis mõelnud ja hakkasin suudki paotama, kui taipasin, et see lugu peab selleks korraks pajatamata jääma.

Sedasi see elu siis on - lugu lustiline vajab jutustamist, aga mõnikord lihtsalt ei saa teda rääkida. Rõõm on aga suur, kui siiski on võimalus lugusid vesta.

Lisaks siia juurde veel tõdemus, et igasugustest olukordadest annab lugusid tekitada, kuigi enamasti kipub nii olema, et lood tekivad ise - räägi siis veel improvisatsioonist. Eks see elu üks suur leiutamine ongi - püüa igast olukorrast kenasti läbi tulla.

pühapäev, 2. august 2009

Vabadus

Mulle meeldib, kui inimesed saavutavad oma sisemise vabaduse. Ikka on ju nii, et isegi neil hetkedel, kui me ei peaks ennast kontrollima, kipub sisseharjutud käitumine meid enda käsu alla võtma. Seda suurem on see rõõm, kui Sulle antakse võimalus näha mõnda inimest, kes on saavutanud vabaduse, mõneks hetkeks unustanud, kes ta on ja milline on tema tavaline liikumisrada.

Avastatud jälle üks uus lugu

Tundub mulle argipäev nii hallina,
mind joovastand muusika.
...
Las mind näha lõkkesära,
kuulda rõõmsat peokära,
tajuda ballijoovastust.
Mustlane, oh, võta viiul Sa!
Mängi mulle hurmavat viit.
...
Hinge vala rõõmuootust,
armukire, õnnelootust!
...
Lõkketuli leegitsemas kõrgele
ja tšaardaš käib mu südames.
...
Sädemena keerlen ülesse,
mustlasviisi võluvõimuses.
Kaugusesse kaob kui uttu
viiulite võlunuttu,
simblikõlal hurmav õnnelaul.
Mustlane, oh, mängi hingega!
Mängi keema mu igatsev meel!
Et su poogna võlul õnnega
kõlaks iga su viiulikeel.
/Mängi mulle, mustlane; rahvalik/

See pole sugugi uus lugu. See on ikka üsna vana ja sisseharjutatud pala. Aga kõnelema on ta minuga hakanud viimasel ajal. Kuidas küll muutuvad meeleolud ja nii võib mõnest "niisama" loost saada midagi seesugust, mis sügavalt hinge puudutab. Kuigi see lugu pole vist kunagi olnud päris "niisama" - üks fraas sellest loost on mind alati võlunud ja tõeliselt lendama pannud. Võib-olla on see üks nendest lugudest, mille sisse kasvamiseks peab lihtsalt rohkem aega varuma.

Headus, headus, headus

Inimesed on huvitavad. Lihtsalt arusaamatult huvitavad. Leian ennast mõnikord sellistes olukordades, kus taban ära, et sooviga head teha, olen endale mingi jama kaela tõmmanud. Nüüd siis jälle samasugune olukord - pakkusin välja variante, pakkusin välja ja andsin võimaluse. Kui ma oma pakkumist aga ise uuesti kordama ei hakanud, ähvardas juba teise inimese solvumine - et ma oma pakkumist taas välja ei käinud. Kui on korra öeldud, et selline variant on, siis ei pea ma enam vajalikuks seda üle korrata. Kes huvitatud on, see peaks ikka ise küsima tulema. Aga inimesed on ikka teistsugused, vajavad personaalset lähenemist - igaühe käest tuleb ikka konkreetselt üle küsida, kas ta on asjast huvitatud või mitte.

Selliste olukordade peale tekib mul alati küsimus - kas ka järgmisel korral püüda head teha, kas pingutus on tulemust väärt. Standardfraas - tahtsin ainult head, aga välja kukkus nagu alati - sobib suurepäraselt.

Üheshingamine

Seda asja olen ma ka varemalt kogenud. Aga nüüd siis, tänu selleaastasele laulupeole, sain teada, mis selle asja nimi on. See on üheshingamine.

Tsiteerin:

ÜhesHingamine

Hinge ja hingamise ühine tüvi pole juhus. Üks sõna arenes kunagi teisest, sest hingamine ja hing on seotud. Isegi nii seotud, et kellegagi ühes rütmis hingates võib hea õnne korral tema hingega kohtuda. See võluvägi toimib ka siis, kui üheskoos hingavad kümned ja tuhanded. Otsivad hingeldades õiget kohta. Hoiavad ootuses hinge kinni. Hõiskavad kogu hingest.... Ühes hingamises pole vahet, kas oled näoga kuulajate või esinejate poole või asud hoopis kusagil mujal. Kui hingad ühes, on su hing kohal.

Huvitav on leida sõnastatuna neid mõtteid, mida oma peas ümber hulkumas tean. Ju siis on tunne mingite asjade puhul ühesugune - sõltumata sellest, millal ja kus see toimub.

Kas sellest on siis jutt?

Tahtsin siia kirjutada sõna "hommik". Nalja teete, tegemist oli juba sügava pärastlõunaga. Pärastlõuna leidis mulle vajalikud sõnad: total absence of humor renders life impossible. Ja tulid meelde sellesama päeva varasematel kellaaegadel vestetud jutud sellest, et mina ei tee nalja täpselt samamoodi nagu mõnel teisel inimesel pole huumorisoont. Aitäh, selle kena lisanduse eest.