Reede, 30. juuni 2017

Sa oled loll!

Mingi aeg tagasi oli mul võimalik ühe teise pidevalt erinevate lastega kokku puutuva ja tegeleva inimesega arutleda sellel teemal, et miks räägivad lapsed sellest, kuidas nad on lollid ja kuidas nad millegagi (olgu-olgu, millegi heaga) hakkama ei saa. Ja kuidagi ei suutnud me seda ära imestada, kes on need inimesed, kes selliseid veendumusi laste sisse istutavad.

Aga, nagu elus ikka, läheb aeg ja tulevad vastused tekkinud küsimustele. Nii oli mul võimalik (või mis oli võimalik, tegelikult oli tegemist ikka päris ebameeldiva kogemusega, niiet väga ei olnud võimalik) olla ühe pere keskel, kus ühe vanema peamine sõnum oma ühele lapsele oli, et ta on loll. Nii lihtsalt, nii otse ja nii korduvalt. Mina muidugi ei saanud oma suud kinni hoida ja hakkasin vastu vaidlema ja välja tooma põhjuseid, miks sellist teadmist ei tohiks ühele lapsele sisse süstida. Püüdes lisaks näidata seda rada, mis sellise teadmise lapsele korrutamine kaasa toob - ühest äpardusest saab teine, teisest kolmas jne. Ja muidugi on kõrvalt ju näha ka sellise töötlemise tulemused - laps on ebakindel, meeleolud on tal väga kõikuvad, palju ei puudu sellest, et eneseväljendamisega probleeme tekiks.

Kõige kurvem selle asja juures on see, et inimese, kes sellise töötlemisega tegeleb, igapäevaseks tööks on aidata õpiraskustes lapsi, püüda neid joone peale saada. Kodune praktika on aga sootuks teisest vallast. Ja eks ma saan aru sellest ka, kus on selle kõige alge, aga võiks ju olla nii paljukest oskust kõrvalt vaadata ja analüüsida, et mõista, millised on iseenda tegude tagajärjed ja kuivõrd lähedalt on nad seotud sellesama valdkonnaga, lükata ennast eemale iseenda elukogemusest.

Suures plaanis olen ma aga viimaste päevade ja nädalate jooksul tundnud, et minu asi ongi lapsi kaitsta ja väärtustada, sest ma lihtsalt ei saa oma suud kinni hoida, kui ma näen, kuidas vanemad oma lastega ringi käivad. Teised, kelle kaitsmise-väärtustamisega mul tegeleda on tulnud, on mehed. Ühel päeval juba tekkis selline tunne, et peaks asutama meeste varjupaiga - tean-tean, see on ühe vana mõtte uus versioon, aga kui mustrid on ikka samad ja moraalset tuge tuleb meestele pidevalt pakkuda, siis on ju alguspunkt päris selgepiiriliselt olemas. Ja eks see ole ammugi teada, et mehed ikka oma muredega minu juurde maanduvad - olgu nad siis tuttavad või võõrad, kõik leiavad tee üles (nagu näiteks nädalajagu päevi tagasi üks täiesti suvaline mees ühes täiesti suvalises kohas jõudis mulle ära kurta oma 20-tunnised tööpäevad ja selle, et isiklikku elu tal polegi (ja ega ta oskakski seda tahta või sellega midagi peale hakata), viimaks tõdedes, et minuga oli ikka nõnda hea kõnelda).

Neljapäev, 29. juuni 2017

Raisatud ressurss

Vaatan kõrvalt peresid - isasid, emasid ja lapsi. Vaatan kõrvalt ja mõtlen, et missugune on see raisatud ressurss nendes peredes. Raisatud ressurss, mida ma näen, on seda nägu, et lapsed ei kuule/kuula vanemate lugusid ja vanemad ei kuule/kuula laste lugusid. Kõik see rikkus, mis olemas on, jääb kuhugi õhku. Minu arusaamist mööda vaid sel lihtsal põhjusel, et ollakse kogu aeg koos oldud ja tundub, et kõik on juba teada, kõik on juba selge.

Aga, tegelikult, pole see sedamoodi sugugi. Nii polegi imestada, et tegelesin eile õõnestustegevusega. Kuigi jah, mis õõnestavat saab olla selles, et tuletada inimesele meelde, millised on need asjad, mis teda köidavad. Või siis tekitada kurbust sellega, et need asjad esile tõin. Kuid oluline on ju ka see, et lapsevanem ennast oma rollis ära ei unustaks, ka iseenda jaoks ja pärast mõnikord mõnda asja teeks. Ja kui ma oma olemasoluga suutsin vähemalt ühe inimese eilse (pere)päeva veidigi talutavamaks muuta, siis seegi vast on omaette väärtus.

Ja eks ma saan suurepäraselt aru ka sellest, et mina näen ju vaid üksikuid hetki, mitte kogu lugu. Aga lihtsalt, kurb on mu meel, et suur osa olemasolevast rikkusest ja ressursist raisatud on - minul on võimalus sellest rikkusest osa saada ja eks mina siis kasutan ka seda võimalust. Aga võib-olla on asi lihtsalt selles, et mind huvitavad inimesed ja nende lood, olgu siis tegemist laste või täiskasvanutega...

Esmaspäev, 26. juuni 2017

Tahaks protestida!

Nüüd, kui üks südamevalu on asendumas teisega, on minu hinges küll see tunne, et tahaks protestida. Selle vastu, mis toimub. Kas kuidagi saaks nii, et süda kogu aeg valutama ei peaks? Kas saaks ehk rõõmsalt ja rõõsalt? On seda tõesti siis liiga palju tahetud, liiga palju soovitud, liiga palju loodetud?

Paari päeva tagune fraas minu peas - "Hammusta katki see pähkel, kui saad!" - on jätkuvalt väga asjakohane. Ja eks elus peabki progressi ja edasiminekut olema ja kuhu siis ikka, kui aina "lihtsast" keerulisema poole. Kuigi see kõik, mis "lihtne" tundus, olekski võinud lihtne olla, aga polnud see asi ju nõnda. Ja püsivate arengute tulemusena on keerukus saavutamas uut taset. Mis muud ma oskan öelda, kui: "Aitäh!"

Nüüd siis olen oma elu korraldamise enese kätte võtnud ja kõik läheb hästi ja toredasti, just nii, nagu peab! Ja eks pähklite katkihammustaminegi saab olema tore tegevus! Palju õnne mulle!

Laupäev, 24. juuni 2017

Asjade loomulik käik?

Kas ma tahtsin, et see asi niimoodi läheks? Kas ma tahtsin, et asjad võtaksid sellise suuna? Ma tean seda esialgset mõtet - energia oli suunatud sootuks teise kohta ja eesmärk oli sootuks teine. Muus osas ei tea ega oska ma tõesti midagi arvata. Kummaline, kas pole - iseennast mitte tunda ja iseendast mitte aru saada. Avastada endast ühel hetkel uued mõttesuunad ja uued tunded.

Aga, tundub, et see kõik on siiski asjade loomulik käik. Ja sellest ei sõltu midagi, kuivõrd osav ma võin olla või kuivõrd osavaks ma võin ennast pidada, elades oma elu. Mõni asi liigub väikeste sammude haaval ja ikka selles suunas, kuhu ta minema peab.

Ega siis polegi muud teha, kui oodata järgmist vaatust. Kui ma vaid iseendaga hakkama saaks, oskaks lasta oma südamel rõõmu tunda sellest, mis on ja kuidas on... Ja mitte mõelda kaugemale ega ka mitte lähemale. Kuigi jah, see on juba selge, et ma ootan seda järgmist vaatust, ootasin eelmistki, mis seal salata.



Ühest asjast saan ma nüüd muidugi paremini aru, sellest tundest, mis mind valdas mingi aeg tagasi - et tegemist on inerstiga, et see on see, mis mind edasi liikuma paneb...

Teisipäev, 20. juuni 2017

Keegi ei taha sind täna!

Mõnikord on nii, et mõni inimene kohe oskab, asju nende õigete nimedega nimetada, tabada naelapea pihta. Tänase päeva sündmuste kokkuvõte, nii, nagu üks inimene seda nägi, minu elu kõrvalt vaadates, oli: "Keegi ei taha sind täna!"

Mina teeks selle lause veel lühemaks ja laiendaks seda tõdemust kogu oma elule: "Keegi ei taha mind!" Ei tahtnud täna, ei tahtnud eile ega taha ka homme. Nii see lihtsalt on. Pole siis imestada, et kui mind oli paariks tunniks täiesti ära unustatud, väsisin aja surnuks löömisest ja andsin teada, et minu ootamise aeg sai otsa, panin autole hääled sisse ja sõitsin minema, endal pisarad silmis. Ka sellisest kohast, kust seda oodata ei osanud, sain teada, et ma olen väärtusetu, mina pole oluline (ai, kui irooniline on see, et mina oli see, kelle pärast üldse kõik toimuma sai). Ja väga vähe on mul kasu sellest, mis pärastpoole juhtus ja kuidas juhtunut (st minu äraunustamist) heastada püüti. Teised, kes mind "ei tahtnud", olid juba oma toimetuste sees ja omad plaanid seadnud, sattusin vaid hetkeks nende teele ja kuigi minu jaoks olid need paar vahetatud sõnagi väga olulised, olid just need inimesed need tõdejad, et keegi mind täna ei taha.

Ja kuna ma seda kõike taaskord kogeda sain, siis mõtlesin, et olgu, kui mind ei taheta, siis ei lähe ma ka sinna, kus mind veel ei oodata/kuhu mind veel ei soovita - ajaliselt oleksin veidikeseks jõudnud, aga tunnetatud paramatus - esialgse uudishimu vaibumine ja fookuse liikumine mujale - oli juba eelmisel korral näha, mis minagi siis enam.

PS Mulle võiks kannatlikkuse ja leplikkuse eest varsti mingi autasu anda! Ma arvan, et see saab olema "Aasta suurim loll" või "Aasta kõige rumalam inimene" või mõni analoogne tiitel.

PPS Kusagil mu sees aga tekkis mõte, et kõik, mis toimus, oli minu suhtes täiesti ebaõiglane ja muidugi tekkis ka küsimus, et miks mulle selline ebaõiglus küll osaks sai?

PPPS Kuidas mõne päevaga on nii, et ükski sellel päeval alguse saanud plaan ei saa teoks? Isekeskis arutlen, et peab ikka olema energia ühel päeval...

Esmaspäev, 19. juuni 2017

Kohe ongi pööripäev

Kaua sai oodatud seda valguse aega, kaua sai oodatud seda soojuse aega. Ja nüüd, kui ta käes on, ei oska sellest kohe kuidagi rõõmu tunda. Teised mõtted ja tunded sõidavad sellest kõigest üle.


Vaadates selle peale, missugune on mu viimane nädal olnud, siis on võtmesõnaks pigem pimedus ja varju otsimine. Eks need on need sisemised tunded, mis seda nõuavad. Ja kui ma ennast siis jõuaga välja vedanud olen, siis pole tunne sugugi see, mis olema peaks. See kõik, mis ümberringi toimub, ei ulatu minuni. Kuigi-kuigi, mõnel hetkel siiski on vaimustusetuhinat veidi tunda. Aga need on siiski vaid harvad hetkelised välgatused.


Ja nii ma siis mõtlengi selle peale, et kohe ongi pööripäev ja taas hakkab päevavalgust vähemaks jääma. Seekord on see oodatud sündmus minu jaoks, sest ma tunnen, et seda praegust valguse aega on minu jaoks liiga palju. Teisest küljest aga see pööripäeva tähistamine on üksiku inimese jaoks just see aeg, mil ennast "väga hästi" tunda. Ja praegu on tunne vastupidine sellele, mida ise sellelt pühalt ootaksin - rõõm ja tahe pidustustest osa saada on nullilähedane ja pigem jätaks seekord vahele selle asja. Või kui, siis tahaks lihtsalt olla...

Vastus olemas!

Igale küsimusele on olemas vastus. Ja mõnikord öeldakse, et küsimuses on juba pool vastust. Mõnel juhul aga võib mõne küsimuse vastus olla näiteks: "Mitte kunagi!" Sellised lood ja laulud siis praegu. Mõnel teisel päeval võib-olla mõned teised lood ja laulud.

Aga ega see, et teada on kõik võimalikud vastusevariandid, ei takista sugugi küsimuste esitamist. Küsimusi tuleb ikka esitada, saab siis nendega edasi, mis saab.



PS Selle prantsuskeelse osaga (que sera - mis tuleb, mis saab, mis juhtub) sellest laulust meenub mulle üks raamat, mida hiljuti lugesin ja kurb oli sealt lugeda, et tõlkija polnud viitsinud "sisu" tõlkida - lugu siis selline, et lühend VTT oli tõlkimata - võib-olla oli see tõlkija jaoks iseenesest mõistetav, aga inimese jaoks, kes prantsuse keelt ei tönka, ei ole ju sellisest tähtedekombinatsioonist kuidagi aru saada, et VTT (vélo tout terrain) tähendab eestikeeli maastikuratast. Tavaliselt on selliste kohtade juures joonealused märkusedki vähemalt, seekord polnud sedagi. Kontekstist selle lühendi sisu samuti välja ei tulnud.

PPS Mulle on prantsuse keelest külge jäänud üks lühend, mida Eestis aeg-ajalt autonumbritelt "loen" - TGV (train grant vitesse) ehk siis kiirrong ja kummalisel kombel käib see tähekombinatsioon minu peas ikka prantsuskeelse hääldusega...

Pühapäev, 18. juuni 2017

Saad seda, mida väärt oled

Lugesin eile seda fraasi ja vaatasin oma elu peale. Ja mõtlesin, et kas ma siis tõesti olen väärt seda üksindust ja pikka ootamist ja teadmatust ja ebakindlust? Kas ma siis tõesti ei ole väärt seda, et mul võiks olla hea kaaslane kõrval? Minu sisemine protest muidugi ütleb, et ma olen väärt seda, mida ma veel saanud pole. Aga kui see eespool toodud ütelus on õige ja kohane, siis sellest olen veel kurvem ja sellest tekib küsimus: "Miks ma olen just sellist elu väärt? Ja mida ma olen valesti teinud? Ja mida ma valesti teen?" (ega ma ei saa ju eeskujuks võtta seda nutusarnast naerukõõksumist, mida mul oli võimalik kõrvalt kuulda, ega ometi?)

Siinsamas kõrval on muidugi ka palju head ja ilusat ja tunnen, et olen osaliselt ka ise sellesse suure panuse andnud, et see kõik olemas oleks, aga neil nii isiklikel teemadel, saan siis enda väärtust (või väärtusetust) sellisel moel tajuda...



Kui mõni avat süda hoiab elus sind,
siis hoia tedagi ja hästi hellasti,
sest süda habras on kui väike laululind,
on õrnem veel su hingekellastki.

Reede, 16. juuni 2017

Pisarad silmis

See on sisemine tunne on pärit juba mitme päeva tagant, aga täna siis jõudis ta ka reaalse väljundini - mul olidki meeleliigutusest pisarad silmis. Nii palju positiivseid emotsioone sellisest väikesest asjast. Ja kusagil sügaval südames soov lihtsalt pai teha ja öelda südamest: "Aitäh!" Lihtsalt olemas olemise eest...

Kõige selle taustal aga ikka kõik need üldised küsimused, mis on mu peas ringi käinud juba väga pikalt, sest vastuseid ma neile saanud pole ja selgust samuti mitte. Millal ükskord tulevad need vastused? Millal ometi saab kõik selgeks?

Neljapäev, 15. juuni 2017

Kõik sõltub...

Füüsikas on nii, et kõik sõltub taustsüsteemist. Nii on praegu ka minu eluga.

Taustsüsteem räägib sellest, et see, mis on mõnes kohas puudu, on mõnes teises kohas olemas. Ja sellest tekibki erinevus, see asetabki kõik asjad teineteise suhtes perspektiivi. Ja lisaks sai vastuse ka üks teine küsimus, küsimus sellest, kuidas peaksid inimesed kokku käima - eks võlusõna oli kogu aeg teada, selleks on tasakaal. Mõned suhted on tasakaalust väljas ja mõned teised saavutavad tasakaalu täiesti ootamatult. Ise püüan arutleda, kas selle põhjuseks on vanus või elukogemus või valikuvariandid.

Kolmapäev, 14. juuni 2017

Kui kauaoodatud päevast saab kardetud päev

Ma ei tea, kas selle põhjuseks on need unenäod, mida öösel nägin. Või on hoopis see kiri, mis mu postkasti täna hommikul laekus - ikka sama siiras, ikka sama soe. Nii üks kui ka teine mõjutab minu praegust meeleolu, mille tulemusena tunnen, et kauaoodatud päevast saab hoopis kardetud päev.

Tean-tean, ise olen jälle selle kõige loojaks, aga ma ei tohi, lihtsalt ei tohi, ootusi liiga kõrgeks kerida. Aga, miks olen nii kahtlev või mida ma niiväga kardan? Saan väga hästi aru, et fookust tuleb veidi nihutada ja kõik ongi hästi! Lisaks kõigele muule on mu peas veel kahetised mõtted sellel teemal, mida edasi teha...

Teisipäev, 13. juuni 2017

Mul läheb aega...

See pole esimene kord ja arvatavasti ka mitte viimane. See olukord, kui mul läheb aega, et asjad ja inimesed ära ühendada, mõista, et ma tean inimesi, keda ma kohtan, kuskilt, mingist varasemast ajast. Praegune teadmine-tundmine paneb mind ikka kenasti muigama ja taaskord arutlema selle üle kuivõrd irooniline võib ikka elu olla.

Muidugi irooniapärlite kõrgem tase on puudu, sellest saan ma aru. See oleks veel eriti kena, aga see jäi olemata. Nüüd siis olen mina see, kes saab erinevad niidiotsad omavahel kokku siduda ja mõelda, et mina tean üht ja teist liini. Ma arvan, et teab teinegi inimene, küsimus on vaid selles, et kas kolmas ja neljas inimene ka seda teavad, need, kes on otseühendused. Aga, Eesti elu kogu oma väiksuses ja nii lähedal seisame me teineteisele...

Ja kui ma siis enda ümber vaatan, siis ma saan aru küll - valikutest ja otsustest ja pole sugugi üllatunud. Lisaks arutlen veel selle üle, et mis nüüd siis edasi teha, kuhu suunas siis nüüd edasi liikuda. Aga võib-olla ei peaks ma sugugi aktiveeruma, vaid laskma asjadel minna oma loomulikku rada

Esmaspäev, 12. juuni 2017

Kuidas väidelda?

Ma ei arva endast kui väitlejast suurt midagi - on mingid teemad, millest ma tean, ja on mingid teemad, millest ma ei tea ega peagi teadma. Ja umbes nõnda jaguneb ka väitlemise maailm - neil teemadel, millest tean, räägin kaasa, neil teemadel aga millest ma midagi ei tea, ei kipugi ma kaasa rääkima.

Nüüd aga korraga võeti mind ette, endale väitluspartneriks ilma igasuguse ettevalmistuse või küsimiseta, kas ma tahan või soovin või selleks valmis olen. Mõtlesin, et olgu pealegi, võin ju arutlusest osa võtta. Ja mida rohkem ma küsimusi küsisin või püüdsin plaani kitsaskohti esile tuua, seda tulisemaks vaidlus läks. Ja siis ma sain etteheiteid sellel teemal, et miks ma püüan uued ja värsked ideed kohe maha teha ja põhja lasta. Mina siis ütlesin selle peale, et kui ma näen kogu plaanis palju vasturääkivusi ja loogika vigu, siis minu sees tekib sisemine vajadus need loogikavead kõrvaldada. Ja see, et ma küsimusi küsin, ei tohiks ju ometi üht plaani kuidagi mõjutada, vaid pigem peaks andma võimaluse nõrkadele kohtadele lahendused leida. Kõige tipuks avaldasin veel arvamust, et ma ei saa uskuda maailma muutvasse plaani, mida alustatakse olemasoleva vigase süsteemi kasutamisega. Kui juba uus maailmakord, siis peaks ikka olema algusest peale puhas leht, arvan mina.

Kuid vaidlesin, mis ma vaidlesin, lõpuks sain aru, et mul ei ole mõtet üldse midagi öelda, sest kõike, mis ma ütlen käsitletakse ründamisena ja nõnda sain üsna selgelt aru, et väidelda ma suurt ei oska. Ja ega ma siis osanudki suurt targemat teha, kui viimaks suu lihtsalt sulgeda ja lasta teisel inimesel ennast tühjaks rääkida.

Selle peale meenub mulle paari päeva tagune stseen, kus mul tuli ühe noore inimesega vaielda valdkonnas, mis on puhtalt minu valdkond ja milles ta püüdis üldteada fakte ümber lükata. Lõpuks pidin appi võtma juba sellised vahendid, mida ma poleks iialgi arvanud, et vaja läheb - kuna vaidluse kohaks oli ühe spordiala punktiarvestuse süsteem, siis viimane argument, mida kasutasin, oli see, et sai just mõni aeg tagasi võistlustel käidud ja seal kasutasid kõik just sellist süsteemi, millest mina rääkisin. Alles siis loobus noor inimene oma jäigast ja raiuvast seisukohast. Eks viimane asi oleks ilmselt olnud spordialaliidu poolt kirja pandud punktiarvestussüsteem välja võluda, aga seekord sain veel ilma hakkama.

Ei tea, kas meelega

Minu jaoks päris tavapäratu olukord - et on pikk sõit mööda Eestimaad ja ma ei olegi autoroolis. Nagu lõpuks selgus, siis ei oska ma sellest kõigest rõõmu tunda, sest pinge on pidevalt sees, isegi tagaistmel. Aga mis ma saan sinna parata, kui juhi sõidustiil on kõike muud, kui rahustav, ja rooliasendi muutmised toimuvad nõksatusega, mida on ju tunda.

Ja kui see kõik oli piisavalt kaua kestnud ja ma ikka ei suutnud oma suud kinni hoida, tundus mulle, et kõik muutus veel hullemaks - tekkisid sellised manöövrid, mille peale mõnel hetkel jäi hing kinni ja käed sundisid toetavast pinnast kinni haarama (ingliskeelne termin reckless driving iseloomustab toimunut väga hästi). Kõige krooniks oli minu arvates täiesti põhjendamatult ohtlik manööver linnatänaval.

Nõnda ma siis hakkasingi mõtlema, et ei tea, kas need viimase otsa teod olid tingitud sellest, mida mina rääkisin ja olid tehtud meelega, selleks, et mind veelgi enam endast välja viia. Kui mina neile asjadele otsa vaatan, siis õppisin ma sellest asjast kahte asja - 1. kui ma tahan veel selle juhiga ühes autos sõita, siis tuleb mul suu kinni hoida 2. minu kommentaaride peale pääses justkui džinn pudelist välja ja seda sinna tagasi saada polnud enam võimalik, avastasin inimeses täiesti uue taltsutamatu ja kontrollimatu tegelase, kes võib puhta emotsiooni pealt teha täiesti ebaratsionaalseid otsuseid ja valikuid.

Muidugi on hea nüüd targutada, et eks ma ise olin kõiges selles süüdi, aga ju ma siis sattusin vajutama õigeid nuppe...

Reede, 9. juuni 2017

Korrektne keel

Tänane päev pakkus mulle, lisaks väga paljudele vahvatele ja toredatele hetkedele, siirale rõõmule ja soojusele, ka ühe täieliku pärli, justkui kõige selle, mis tundus liigagi täiuslik olevat, kokkuvõtteks.

Kui ma kuulsin inimese suust, kes peaks olema vaieldamatu autoriteet ja kõigile iga kandi pealt eeskujuks, iseäranis lastele, kellega töötamine on tema elu suur sisu, tema enda teismelise lapse juuresolekul f-tähega algavat sõna täie sajatusena välja öeldavat. Muidugi toimisin mina refleksi kohaselt, sõltumata sellest, millise inimesega oli tegemist - juhtisin tähelepanu sellise sõna sobimatusele-kohatusele, nii lapse juuresolekul kui ka üldse.

Ja nüüd, vaadates sellele olukorrale tagasi, leidsin, et minul pole isegi oma mõtetes vaja teha sellist tsensuuri, sest ma tean küll, et sellised sõnad on olemas, aga mul ei tule isegi pähe, et ma selliseid sõnu võiks mõeldagi, väljaütlemisest rääkimata. See hetk, mil mõistsin, et minu peas on korrektne keel, rääkimata sellest, mida ma räägin, oli ikka üks ütlemata hea hetk.

Vaadates aga olukorda veidi laiemalt, siis ma polnud juba väga pikalt ei laste ega täiskasvanute suust seda sõna kuulnud. Tundub, et ma olen ümbritsetud sellistest inimestest, kel selliseid sõnu oma igapäevatoimetustes tarvis pole ja ütleme nii, et mulle meeldib selline seltskond väga!

Neljapäev, 8. juuni 2017

Miljonärid teevad oma rahaga...

Kui mul oli siin mõned päevad tagasi selline küsimus, et mida teevad miljonärid oma rahaga, siis eilne õhtu pakkus mulle võimalust näha, mida miljonärid oma rahaga teevad, polnud vaja küsidagi, kõik oli silmaga näha.

Esmalt ostavad nad endale Porsche maasturi, siis ostavad nad endale helikopteri ja seejärel, kuna kuidagi on niimoodi juhtunud, et elada tuleb kitsastes tingimustes, ostavad nad endale lossi.

Kõige selle kõrval aga ei oska nad leida vahendeid, et osta endale mõnikümmend või mõnisada eurot maksvaid asju. Mis ma muud oskan kosta, kui et prioriteedid on selgelt paigas.

Lisaks on miljonäridel kombeks teiste asjad ka enda kätte/omaks korraldada. Ja kui need asjad piisavalt kiiresti nende kätte ei jõua, siis on vaja igakordselt üle küsida, et miks ei ole ja millal saab (kuigi on selgitatud, millal saab ja mis on need asjaolud, miks alles siis saab).

Seesugune lugu siis nende miljonäridega. Ja nagu ikka, tuleb universumile küsimused saata ja küll ta siis vastab, täiesti ootamatutel hetkedel.

Kolmapäev, 7. juuni 2017

Sul on seelik seljas!

Sellist üllatunud hüüet olen ma nüüd siis mitmel puhul kuulnud ja olen ise päris kenasti üllatunud. Aga mis siis teha, kui inimesed on mind harjunud nägema dressides ja tossudes, nii, nagu üks treener olema peab, ja nüüd korraga, veidi teistsuguses olukorras, on mul seelik, nagu mulle meeldib, seljas.

Jah, kummaline on see asi, et inimesed lähtuvad justkui mingist arusaamast teise inimese kohta ja siis, kui see kinnistunud arusaam korraga kõigutatud saab, siis on ruumi üllatusele ja imestusele.

Selle kõige valguses tundub mulle, et ma peaks ikka täna selle triki ära tegema, mis mul plaanis oli - panema tänasesse trenni seeliku selga (ei-ei, mitte spordiseelike, vaid täiesti tavalise seeliku). Aga mine tea, aega veel on ja võimalust ümber otsustada.

Tipptunnihuumor

Tavapärane olukord liikluses, kus on viisakad liiklejad, kes võtavad aegsasti vajalikku ritta, ja siis on need, kes arvavad, et neil on oluliselt rohkem kiire ja et nad peavad saama vahele trügitud. Ma enamasti pole see, kes hakkab mingeid viimased millimeetreid taga ajama ja mul pole enamasti ka nii kiire, et teine auto jätta vahele laskmata.

See olukord, mida nüüd aga kirjeldada plaanin, erines veidi tavapärasest, sellepärast tekkiski tahtmine sellest kirjutada. Oli siis paar sellist vahele trügivat autot ja loomulikult leidsid nad oma koha aeglselt liikuvad sabas ja siis oli üks auto, mis oli minu autost tagapool - mina nägin vaid selle auto nina on küljeaknast ja temal ei õnnestunud kuidagi rida vahetada. Ja järgnev tegevus, mis toimus, oli iseäranis koomiline - kuna kõrvalrida, mis teises suunas sõitis, oli tühi, siis jõudes oma juhipoolse küljeklaasiga minu auto juhi kõrvalistmega kohakuti, vaadati sügavasti autosse sisse ja ma sain aru, et ma oleks pidanud sellest välja lugema ülima hukkamõistu. Eksole, silmad peavad mul selja taga olema ja ma pean eesõiguse andma endast tagapool liikuvatele autodele. Ja kuna mina selline mõistmatu tegelane olin, siis sõideti kohe mitu head autot ettepool, ikka mööda seda vaba rida, lõpuks siis ka üle teekattemärgistusega ohutusriba - oli ikka aru saada, isegi päikeseprillide tagant, et minusuguste mõistmatute inimestega pole midagi peale hakata.

Mind pani see kõik aga muigama ja mõtlesin, et küll on ikka ilmas igasuguseid inimesi ja kuidas mõnikord võibki mõni olukord, mis mõnel teisel hetkel ajaks kurjaks ja vihaseks, lihtsalt naeratuse näole tuua ja võibki kõike toimuvat võtta tipptunnihuumorina.

Teisipäev, 6. juuni 2017

Mida teevad miljonärid oma rahaga?

Eilse õhtu tuules, kui sai ühe oma sõbraga õhtu otsa istutud ja ilma ja elu üle arutletud, võtsin ma sellest elutempude ja -keerdkäikude läbiarutamisest kaasa ühe teema, mida veel enne magamaminekut omaette arutasin.

Kuidagi tekkis korraga mu peas selline küsimus, et mida teevad miljonärid oma varandusega? Oleks mul see küsimuse pähe tulnud pool aastat tagasi, oleks mul olnud võimalik Eesti ühe rikkama inimese käest küsida, et mis teda motiveerib ikka veel edasi tegutsema, kui tegelikult võiks loorberitel (Eesti puhul siis pigem tammelehtedel) puhata ja mitte midagi teha. Aga, küsimus tuli praegu ja nüüd pole mul võimalik seda tema käest küsida.

Eile aga mõtlesin ka selle peale, et kui mul nüüd ilmatu palju raha oleks, siis kas ma elaksin oma elu kuidagi teistmoodi. Vastus oli muidugi imelihtne - ma olen oma praeguse eluga rahul ja kõik asjad, mida ma teha soovin, olen ma ikka saanud tehtud, ja nii olengi ma praegu rahul oma sissetulekutega ega igatse sugugi seda, et mul peaks hirmsasti suuri varandusi olema. Aga, see raha, mille ma olen oma tööde-tegemistega välja teeninud, peaks ikka minuni jõudma, see energia tuleb mul ikka ringluses hoida ja need sammud, mida olen selles suunas astunud - ka nende kohtade peal, kus varemalt heast südamest asju tegin, olen esitanud kasvõi sümboolsed arved -, tundub mulle, on hoidnud kõik liikumises, erinevalt sellest, mis vahepeal toimus, et sain muudkui aga tööd teha, aga tasu selle eest kuidagi saabuma ei kippunud.

Aga minnes tagasi oma esialguse küsimuse juurde, siis selle miljonäride ja nende raha teema arutlemisega ei jõudnud ma sugugi kaugele, ikka mõistsin, et kui mina sellises seisus oleks, siis mina küll ei oskaks selle rahaga midagi peale hakata. Kuid, mine tea, kui oleks selline rahahunnik käepärast, võib-olla siis tekiksid mõtted ja ideed, mida selle kõigega teha ja peale hakata. Realistlikult mõeldes aga saan aru, et ilma selletagi on peamine liikumapanev jõud ikka see energia, mis on anda igasuguste toimetuste sisse ja sedalaadi energia on mul praegu niigi intensiivselt kasutusel, niiet, ka rahalised vahendid ei muudaks selle energia liikumist.

Ja üks laul käib selle teema juurde ikka ka, laul, mis on mulle juba väga pikka aega meeldinud:


Esmaspäev, 5. juuni 2017

Kahtlev-kõhklev

Täna siis lõpuks mõtlesin, et see on nii jabur, et ma muudkui kahtlen ja kõhklen ja arvan teadvat igasuguseid asju, aga korraga tabas mind see teadmine ja arusaamine, see jõudsin-viimaks-koju-kodus-on-nii-hea-olla tunne. Ma ise olen ju seda tunnet kogenud ja nüüd sain korraga aru, et seekord oli see tunne vastastikune.

Ja nii ma saingi aru, et minu kõhklemine ja kahtlemine pole sugugi asjakohane. Aga eks see tuumani jõudmine võttis aega, enne seda kojujõudmisetunde teadvustamist oli see tunne, et südamed olid avali ja avatud, nii hea ja sügav ja soe tunne. See aga oli kindlasti osa (mõistmise) protsessist.

Ja mõnikord võibki armastus olla siis seesugune... Imeline igal juhul, ime igal juhul!



Kõige kummalisem on see, et asjadel on vaja lasta settida, et mõista, mis on toimunu mõte, mis on sügavam sisu, esmamuljed ei loe midagi, neid ei saa usaldada...

Reede, 2. juuni 2017

Hea lugu

Mul on kodus üks CD-plaat, kus on peal järgmised lood: "Hea lugu", "Vana lugu" ja midagi veel samas suunas edasi. See tuli mulle meelde praegu, kui otsisin pealkirja sellele loole, mida ma pajatada soovisin.

Lugu ise siis seesugune, et käimas oli üks tavapärane trenn, kõik nohistasid omi asju toimetada ja siis kaks trennis olevat poissi otsustasid, et nad on trenni spordialaga, milleks on lauatennis, juba piisavalt tegelenud, et tegeleks millegi muuga. Kui nad siis olid endale sobiva tegevuse leidnud ja mõnda aega juba toimetanud, hakkas üks trennis osalev täiskasvanu huvi tundma, et miks poisid laua taga ei ole ja pinksi ei mängi. Selle peale teatas üks poiss kindla veendumusega: "Trennis peab lõbus olema ja meil on praegu väga lõbus!"

See oli minu jaoks väga hea ja ilus hetk, sest just seda olen ma oma trennides osalevatele lastele kogu aeg püüdnud sisse süstida - et nad leiaksid lõbu selle mängu juures üles, prooviksid, katsetaksid ja eksperimenteeriksid. Ja pole siis imestada, et ühe teise grupi viimases trennis mängiti alalauatennist - lapsed põrandal istumas ja püüdmas palli laua alt teineteiseni toimetada - (ja leiutati veel igasuguseid lauatenniseliike, nagu näiteks ülelauatennis, kõrvallauatennis, kahelauatennis jne) ja veel ühes kolmandas grupis oli viimase trenni teemaks see, kes kui omapäraselt suudab reketit käes hoida ja sedasi palli laua peale, vastase poolele toimetada. Ühesõnaga lõbu ja lusti ja fantaasiat kui palju! Aga, SEE lugu oli minu arvates nõnda hea lugu, et mul tekkis tahtmine see ka siia kirja panna!

Ja kuigi see pole lugu selle plaadi pealt, millest seda kirjatükki alustasin, siis on vähemalt esitaja õige, daamid ja härrad, Audru Jõelaevanduse Punt:




Teen, nagu oskan

Mõtlesin ja arutlesin selle üle, kuidas asjalood kulgenud on, kuidas mul on läinud mu esimene "õpetaja-treeneriaasta" - ise pole ma ennast õpetajaks pidanud, aga kuidagi on see nimi mu külge nüüd viimasel ajal iseäranis kindlalt jäänud.

Ja kui üldises plaanis on olnud kõike - nii katastroofilise olukordi kui ka joovastavaid õnnestumisi - siis on üks väga oluline asi, mida ma selle aastaga õppinud olen. See on see, et ma ei pea olema täiuslik, ma võingi mõnel hetkel läbi kukkuda, aga peamine on see, et ma teen, nagu oskan, ja kui ma mõnel hetkel ka tunnistan, et olen eksinud või pole hakkama saanud, siis see teebki kõik asjad taaskord heaks. Ja et lapsed tajuvad seda, milline on minu energia kogu selle toimetamise taga ja tulevad sellega ka kaasa, kes varem, kes hiljem, aga siiski.

Ja kui iseennast on ikka keeruline hinnata, mis siis, et eneseanalüüs käib kogu aeg, siis parim komplimendid, mida ma selle nädala jooksul saanud olen, on seotud sellega, kuidas lapsed on olnud päris kurvad selle üle, et trennid-ringid läbi on saanud, ja on rõõmsal meelel teatanud, et nemad tulevad sügisel kindlasti tagasi. See on minu arvates parim kiitus, mis olla saab!