Vaatan kõrvalt peresid - isasid, emasid ja lapsi. Vaatan kõrvalt ja mõtlen, et missugune on see raisatud ressurss nendes peredes. Raisatud ressurss, mida ma näen, on seda nägu, et lapsed ei kuule/kuula vanemate lugusid ja vanemad ei kuule/kuula laste lugusid. Kõik see rikkus, mis olemas on, jääb kuhugi õhku. Minu arusaamist mööda vaid sel lihtsal põhjusel, et ollakse kogu aeg koos oldud ja tundub, et kõik on juba teada, kõik on juba selge.
Aga, tegelikult, pole see sedamoodi sugugi. Nii polegi imestada, et tegelesin eile õõnestustegevusega. Kuigi jah, mis õõnestavat saab olla selles, et tuletada inimesele meelde, millised on need asjad, mis teda köidavad. Või siis tekitada kurbust sellega, et need asjad esile tõin. Kuid oluline on ju ka see, et lapsevanem ennast oma rollis ära ei unustaks, ka iseenda jaoks ja pärast mõnikord mõnda asja teeks. Ja kui ma oma olemasoluga suutsin vähemalt ühe inimese eilse (pere)päeva veidigi talutavamaks muuta, siis seegi vast on omaette väärtus.
Ja eks ma saan suurepäraselt aru ka sellest, et mina näen ju vaid üksikuid hetki, mitte kogu lugu. Aga lihtsalt, kurb on mu meel, et suur osa olemasolevast rikkusest ja ressursist raisatud on - minul on võimalus sellest rikkusest osa saada ja eks mina siis kasutan ka seda võimalust. Aga võib-olla on asi lihtsalt selles, et mind huvitavad inimesed ja nende lood, olgu siis tegemist laste või täiskasvanutega...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar