Tavapärane olukord liikluses, kus on viisakad liiklejad, kes võtavad aegsasti vajalikku ritta, ja siis on need, kes arvavad, et neil on oluliselt rohkem kiire ja et nad peavad saama vahele trügitud. Ma enamasti pole see, kes hakkab mingeid viimased millimeetreid taga ajama ja mul pole enamasti ka nii kiire, et teine auto jätta vahele laskmata.
See olukord, mida nüüd aga kirjeldada plaanin, erines veidi tavapärasest, sellepärast tekkiski tahtmine sellest kirjutada. Oli siis paar sellist vahele trügivat autot ja loomulikult leidsid nad oma koha aeglselt liikuvad sabas ja siis oli üks auto, mis oli minu autost tagapool - mina nägin vaid selle auto nina on küljeaknast ja temal ei õnnestunud kuidagi rida vahetada. Ja järgnev tegevus, mis toimus, oli iseäranis koomiline - kuna kõrvalrida, mis teises suunas sõitis, oli tühi, siis jõudes oma juhipoolse küljeklaasiga minu auto juhi kõrvalistmega kohakuti, vaadati sügavasti autosse sisse ja ma sain aru, et ma oleks pidanud sellest välja lugema ülima hukkamõistu. Eksole, silmad peavad mul selja taga olema ja ma pean eesõiguse andma endast tagapool liikuvatele autodele. Ja kuna mina selline mõistmatu tegelane olin, siis sõideti kohe mitu head autot ettepool, ikka mööda seda vaba rida, lõpuks siis ka üle teekattemärgistusega ohutusriba - oli ikka aru saada, isegi päikeseprillide tagant, et minusuguste mõistmatute inimestega pole midagi peale hakata.
Mind pani see kõik aga muigama ja mõtlesin, et küll on ikka ilmas igasuguseid inimesi ja kuidas mõnikord võibki mõni olukord, mis mõnel teisel hetkel ajaks kurjaks ja vihaseks, lihtsalt naeratuse näole tuua ja võibki kõike toimuvat võtta tipptunnihuumorina.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar