Tänane päev pakkus mulle, lisaks väga paljudele vahvatele ja toredatele hetkedele, siirale rõõmule ja soojusele, ka ühe täieliku pärli, justkui kõige selle, mis tundus liigagi täiuslik olevat, kokkuvõtteks.
Kui ma kuulsin inimese suust, kes peaks olema vaieldamatu autoriteet ja kõigile iga kandi pealt eeskujuks, iseäranis lastele, kellega töötamine on tema elu suur sisu, tema enda teismelise lapse juuresolekul f-tähega algavat sõna täie sajatusena välja öeldavat. Muidugi toimisin mina refleksi kohaselt, sõltumata sellest, millise inimesega oli tegemist - juhtisin tähelepanu sellise sõna sobimatusele-kohatusele, nii lapse juuresolekul kui ka üldse.
Ja nüüd, vaadates sellele olukorrale tagasi, leidsin, et minul pole isegi oma mõtetes vaja teha sellist tsensuuri, sest ma tean küll, et sellised sõnad on olemas, aga mul ei tule isegi pähe, et ma selliseid sõnu võiks mõeldagi, väljaütlemisest rääkimata. See hetk, mil mõistsin, et minu peas on korrektne keel, rääkimata sellest, mida ma räägin, oli ikka üks ütlemata hea hetk.
Vaadates aga olukorda veidi laiemalt, siis ma polnud juba väga pikalt ei laste ega täiskasvanute suust seda sõna kuulnud. Tundub, et ma olen ümbritsetud sellistest inimestest, kel selliseid sõnu oma igapäevatoimetustes tarvis pole ja ütleme nii, et mulle meeldib selline seltskond väga!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar