Nüüd, kui üks südamevalu on asendumas teisega, on minu hinges küll see tunne, et tahaks protestida. Selle vastu, mis toimub. Kas kuidagi saaks nii, et süda kogu aeg valutama ei peaks? Kas saaks ehk rõõmsalt ja rõõsalt? On seda tõesti siis liiga palju tahetud, liiga palju soovitud, liiga palju loodetud?
Paari päeva tagune fraas minu peas - "Hammusta katki see pähkel, kui saad!" - on jätkuvalt väga asjakohane. Ja eks elus peabki progressi ja edasiminekut olema ja kuhu siis ikka, kui aina "lihtsast" keerulisema poole. Kuigi see kõik, mis "lihtne" tundus, olekski võinud lihtne olla, aga polnud see asi ju nõnda. Ja püsivate arengute tulemusena on keerukus saavutamas uut taset. Mis muud ma oskan öelda, kui: "Aitäh!"
Nüüd siis olen oma elu korraldamise enese kätte võtnud ja kõik läheb hästi ja toredasti, just nii, nagu peab! Ja eks pähklite katkihammustaminegi saab olema tore tegevus! Palju õnne mulle!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar