Esmaspäev, 31. detsember 2007

Kas need nüüd olidki siis jõulud?

Selle aasta jõulud on nüüd metsiku kiirusega minevikku kadunud. Kuigi arvatavasti mitte keegi eriti pühademeeleolu all ei kannatanud, võib möödunud tähtpäevi küll väga edukateks nimetada. Vähemalt olen mina seda meelt. Mis on siis need hindamiskriteeriumid? Hindan pühade kordaminekut selle järgi, kui palju armsaid inimesi sai pühade ajal kohatud ja kui paljudega mõnusalt aega veedetud. Selles suhtes läks ikka suurepäraselt - siiani on nägemata vaid paar-kolm inimest, kuid eelduslikult peaksid poole jaanuari peale ka nemad ära nähtud saama.

Kuigi lumi jäi sel korral taevasse, õnnestus minulgi ära näha mingit lumesarnast ollust taevast alla sadamas. Samas üllatasid positiivselt pühade-eelsed päevad oma päikesepaistelisusega - arvestades, et tegemist oli pööripäevaga, mõjus selline "valgustatus" väga positiivselt!

Kui nüüd aga rääkida sellest, kus käidud sai ja mis tehtud sai, siis lühikokkuvõte oleks järgmine:
  • inimesed, keda kohtasin, olid täielikult jõulumeeleolus - kõik olid lahked ja sõbralikud, kusagil ei põrganud ma kokku ühegi tusase või kurja inimesega;
  • pühade algul avastasin, et lill, mis mulle suvel kingiti ja millele vähe elulootust anti, on hakanud võsu ajama (paar päeva hiljem selgus, et võsusid on suisa kaks tükki);
  • avastasin, milleks on hea, kui puud on raagus - siis on näha, kuidas on oksad kasvanud ning millisel hetkel on teostatud võrakujundust (olgu siis looduslikult või inimeste poolt);
  • ühel sügise esimesel päeval nägin kord lilli õitsemas, nüüd siis õnnestus mul ka talve esimesel päeval näha lillede õitsemist;
  • külastasin piparkooginäitust "Piparkoogimaania";
  • jõulujumalateenistust sai kuulamas käidud Ilumäel ja arvestades minu kogemusi jumalakodadega sai ainult positiivselt suhtutud sellesse, et üritus toimus õues;
  • Neeruti mägedes sai veidi rändamas käidud ja Kalevipojalegi silm peale heidetud;
  • sain mitmel korral tunda telepaatia võlu - kui parajasti mõtlesin, et helistaks kellelegi, siis helistas see inimene hoopis mulle;
  • kultuurse aasta lõpuks käisin veel korra KuMus - kunsti seestpoolt katsumas "Quobo. Kunst Berliinis 1989-1999" väljapanekul (unelmate puhkuse telgis aega viitmas, muusikat miksimas, isefokuseerivast kaamerast pilti välja lugeda püüdes), selgeid ja sirgeid koodimänge jälgimas "Leonhard Lapin. Koodid" väljapanekul, veidi imestamas kunsti mõiste üle ning taaskord avastamas, et näitusi reklaamitakse eksitavate plakatitega, kui tutvusin lähemalt "Joan Miró maastikega".

Reede, 21. detsember 2007

Heategevuslik jõulukontsert

Mõnikord on hea, kui inimesed ümberringi teavad igasuguseid asju - st on hea olla mõnele kooslusele lähedalseisev isik. Just sellise "ühenduse" vahendusel teadsin, et toimub Kaarli kirikus heategevuslik jõulukontsert. Kuigi praegune ilm ei soosi jõulutunde tekkimist, suutis veidi üle tunni kestnud kontsert veidigi hinge tuua jõulutunnet. Heatahtlikult ning üksteist abistades astusid üle Pirjo Levandi, Triinu-Liis Kindel, Kristjan Kasearu, Marko Matvere, Eesti Kaitseväe orkester, Kaitseväe ja Kaarli koguduse ühendkoor ning ETV lastekoor. Kava oli üles ehitatud mõnusalt ning häid jõululaule oli võimalik ka kaasa laulda.

Hea tuju

Kui Sulle helistab keegi, kellest Sa ei ole midagi tükk aega kuulnud ja ta on täiesti positiivses tujus "traadi" teises otsas, siis muidugi läheb Sinugi nägu nalja täis ning Sinugi meel läheb heaks. Läheb heaks seepärast, et kuuled armsa inimese häält, läheb heaks, et ta polegi Sind ära unustanud, vaid lihtsalt midagi segamini ajanud, läheb heaks, sest üheskoos naerda on tõeliselt hea. Et oleks piisavalt selliseid mõnusaid hetki mõnusate inimestega koos - olgu siis kasvõi sidekanalite vahendusel.

Kolmapäev, 19. detsember 2007

Paul Auster "Oraakli öö"

Ühe päeva lugemise raamat - järelikult huvitavalt ja kaasahaaravalt kirjutatud. Rännak reaalsuse piiril - kirjanikust, tema poolt kirjutatavast raamatust ning kirjutatava raamatu peategelase loetavast käsikirjast. Kuna tegemist on kolmetasandilise looga, siis peab kiivalt arvet pidama, milline tegelane siis antud hetkel jutuks on. Samas on mängitud ka sellega, et raamatus kirjutatu võib tõelisuseks saada ja kuidas siis kirjutatu mõjutab reaalsust. Teisest küljest meeldis mulle selle raamatu juures see, et oli väga hästi kirjeldatud saatuse keerdkäike - kuidas mõned asjad on ette nähtud ja kuidas mõne asja eest meid hoitakse.

Aasta kõige pimedam aeg

Käes ongi aasta kõige pimedam aeg - päevad on imelühikesed ning sel aastal on kuidagi niimoodi sattunud, et ei ole päikest pilve tagant paistmas ega ka lund, mis muudaks halluse veidigi rõõmsamaks. Ega sest siis suurt midagi, kui veedad aja heade inimeste seltsis ning lisaks nende valgustavale naerule süütad ehk küünlagi ning lased ka soojuse tuppa sisse. Kohe on käes pööripäev ning siit edasi juba on vaid tee kevadeni, mis polegi enam mägede taga.

Teisipäev, 18. detsember 2007

Plaadiriiuli täiendus

Möödunud nädalat võib nimetada plaadisaju poolest täiesti metsikuks - selline plaadisaak, nagu seda on 11 uut plaati, tekib tavaliselt ikka mitme kuu vältel (kui sedagi). Nüüd aga siis tuli ühe nädalaga selline täiendus.

Pooled plaadid haarasin ise poest kaasa - viis eestimaist ja ühe välismaise. Lisaks olen vist nii hea laps olnud, et päkapikk tõi mulle ühe eestimaise ja lausa neli välismaist plaati. Kuulamisega olen jõudnud nii kaugele, et kahte plaati pole veel üldse kuulama jõudnud hakatagi, st et võin kirjutada veidi ülejäänutest.

Alustaks siis kõige positiivsemast üllatusest selles rivis, milleks praegu on olnud Kelli Uustani "Kuni pöördub tuul". Selle plaadi tõi mulle päkapikk ja kuigi ei osanud sellest suurt midagi oodata, leidsin ennast täiesti ootamatult nautimas sellel salvestatud lugusid. Selgeks lemmikuks on kujunenud "Kingad kollased" - seda oma vallatuse poolest. Võluvaks selle plaadi juures on ka lugu "On see nali?" oma ooperliku seade ja olemusega. Peamiselt aga meeldib mulle siiski see, et Kelli Uustani't ei tunne sellelt plaadilt hästi hääle järgi äragi - st ta laulab justkui teistmoodi, kui olen harjunud teda nt "Estonia" või muusikalilavalt kuulma - ja mulle selline lähenemine täiesti sobib.

Kindla peale välja minek olid aga järgmised plaadid: Koit Toome "Allikas", Black Velvet'i "Greatest Hits" ja The Police'i kogumikplaadid, mille mulle päkapikk tõi ja millest mul kaks veel kuulamata on. Nende puhul on teada, et paned aga lood mängima, kuulad ja kvaliteet on tagatud. Kuigi The Police'i looming pole mulle väga hästi tuttav, olen ennast leidnud ikka avastamas tuttavaid lugusid, mida olen kusagilt ikka kuulnud. Samas on päris põnev minna ühe ansambli läbilõikelugudesse, mis annavad ülevaate sellest, kuidas on eksperimenteeritud ning milliseid uusi võtteid katsetatud enne päris selle oma liini leidmist.

Liisi Koikson'i "Väikese järve" järel olin pehmelt öeldes šokeeritud, kui kuulasin tema "Väikeste asjade võlu". Lihtsalt olid need nii teistmoodi lood, et kuidagi ei ole suutnud ennast nende sisse viia. Isegi mitme kuulamise järel tunnen, et see pole päris see, mida ootasin või mida eest leida lootsin. Aga ehk see arvamus veel muutub ja mingil hetkel tunnen, et just need lood on minu jaoks.

Ines'e "Kustutame vead" läheb umbes samasse kanti, mis Liisi Koikson'i uus plaat, kuid siiski tundub, et Inesel on kuhugi kiire - kõik lood on ruttavad, kuid see pole innustav tempo, vaid pigem tundub tormamisena. Samas on selgelt äratuntav Inese enda käekiri, mida sellelt plaadilt peamiselt leiab. Samas ei nõustu ma arvamusega, justkui oleksid sõna naiivsed ja lihtsakoelised - mis sügavat filosoofilist sõnumit on vaja ühe levilaulu sisse?

Bonzo "Settimine" on plaat, millelt vaatamata üldisele mitte just väga positiivsele emotsioonile (mille on kujundanud varasemad plaadid ning kontsertide kuulamine) olen suutnud leida mõned sellised lood, mis suudavad hinge sisse minna. Olen siinkohal nõus Liinaga, et Bonzo'le ikkagi sobivad lood, kus ta saab kogu oma häälejõu rakendada ning kui neid võimsaid helisid kuulda ei saa, tundub ülejäänu jäävat keskpärasuse piirile.

Viimane plaat, selle autor ega esitaja ei ütle ilmselt Sulle midagi, kuid selle rõõmustamine oli ajendatud ühest flaami filmist, mida PÖFFi ajal vaatamas käisin. Sellega olen igati rahul, kuigi tundub, et see plaat on täpselt selline, et mulle praegusel ajahetkel väga sobib, kuid kas ka keegi teine võiks selle vastu huvi tunda või võiks kellelegi teisele see meeldida, selle kohta ei oska midagi arvata. Väikest aimu annab ehk see, et muusika on sarnane "Vanilla Sky" tunnusmeloodiale, mida esitab Paul McCartney.

Elu sunnil optimist

Teate ju seda anekdooti, mis räägib optimistist ja pessimistist? Seda, milles pessimist arvab, et enam hullemaks minna ei saa ja optimist kinnitab, et saab ikka küll. Mulle tuli see meelde siis, kui olin just asumas ennast lennuki peale registreerima, et Tallinnasse tagasi lennata ja lennujaamas astus vaatevälja inimene, kelle nägemine mu meele alati "heaks" teeb. Mõtlesin, et isegi on jama selle pealinnas käimisega ja juba oli meel kerge, et selleks korraks siis asi enam-vähem ühel pool ja siis juhtus sedasi.

Et siis ikka optimistlikult tulevikku - et alati saab veel hullemaks minna!

Tere tulemast pealinna!

Mis te arvate, mis võiks olla parim meelelahutus enne jõule? Loomulikult võiks selleks olla pealinna külastamine - teate küll seda, mis asub kusagil Belgias ja kuhu on koondunud väga rahvusvaheline seltskond. Eks mul oli jälle see rõõm, et taaskord said minu jalad selle suurepärase linna tänavaid mööda jalutada.

Kui nüüd aga tõsiselt rääkida, siis tegelikult oli seekordses külastuses kaks täiesti suurepärast elamust. Kuigi esimesel hetkel võiks arvata, et selleks oli Brüsseli jõuluturg, vaateratas ning liuväli, kui linna jõuluatraktsioonid, siis positiivseid emotsioone tõid kaasa hoopis teist laadi meelelahutused.

Esimeseks oli nuudlite söömine tai-hiina suunitlusega söögikohas, kus sööja silme all valmisid nuudlid. See oli tõeliselt tore vaatemäng, kuidas kokk osavalt taignaga ümber käis ja päris tihti võis aknast välja vaadates leida imetlejaid, kes seda vaatemängu kaema olid tulnud. Loomulikult olid värsked nuudlid täiesti vastupandamatud ning toitu sai lisaks kõhule ka vaim.

Teiseks meelelahutuseks oli "sattumine" lauamängude poodi - kuigi kanti, kus pood asus, olin ka enne külastanud, siis ei osanud ma eales arvata, et sealsamas nurga taga on seesugune imedemaa. Milline valik, milline mitmekesisus - selles poes käies avastasin, et sinna peaks kohe väga sügavale sisse minema. Eks nüüd siis teate, kuhu ma edaspidi võimalusel ikka sisse astun ja mõne uue mängu endaga kaasa haaran. Seekordsed ostud möödusid küll vaid jõulude tähe all - loodetavasti on tulevased mängurid rahul.

Ja ongi nädal möödas

Vaatan, et pole juba nädal otsa siia mitte millestki kirjutanud - kuidas see küll sedasi läinud, seda ma ei tea, aga ilmselt siis oli vaja kirjutamisest natuke puhata. Ehkki tegelikult tean, et olid hoopis teised toimetamised ja asjaajamised, mis võtsid kogu mu aja ja seetõttu pole siia mitte midagi uut juurde tekkinud. Aga eks ma siis püüan taaskord ajas tagasi minna ja vaadata, mis selle nädala jooksul siis juhtunud ka on.

Esmaspäev, 10. detsember 2007

Ja muud teemad...

Kuna siin viimased sissekanded on seotud peamiselt filmiga, siis tegelikult oli vahepealsel ajal ka natuke teistsuguseid sündmusi. Nüüd siis kirjutaks siin ka mõnest sellisest asjast.

Nii näiteks sain ühe pausi ajal käia Tammsaare pargis nautimas LoFo näitust - pilte loodustest, kus on tabatud mõnusaid ja lõbusaid hetki. Imetlesin, milline kannatlikkus küll peab olema nendel inimestel, kes suudavad selliseid pilte teha - lindudest ja loomadest. See kõik ju nõuab püsivust ja järjepidevust, pettumusest ülesaamist ja valmisolekut uuesti "võtteplatsile" minna.

Siis nägin ühel hämaral õhtul südamekujulist porilompi - kahjuks oli nii pime, et ma sellest pilti teha ei saanud, aga igal juhul tegi selline vahva leid tuju heaks.

Tallinna vanalinnas aga leidsin ennast ühel õhtul tuleetenduselt, mille andis "Olde Hansa" seltskond - külma ilmaga tulega mängimine tegi südame mõnusalt soojaks ning akrobaatide efektsed liigutused tõid sädeme ka silmisse.

Õige vahva lugu aga juhtus Eesti Postiga, kui käisin nende jõulumüügilt marke ostmas. Kujutage nüüd ette, kui olete planeerinud, et umbes 100 krooni maksate mingi hulga markide eest ja siis lüüakse kassaaparaadist läbi 9000-kroonine arve? Tean, et Eesti Post tõstis järjekordselt teenustasusid, kuid ometi mitte nii palju, et üks mark maksab 400 krooni ringis?

Siis avastasin veel, et Tallinna kesklinn on ikka mõnusalt väike, et seal jala käia. Muidugi, eks olen ennegi auto jätnud kuhugi parkima ning jala käinud, kuid nüüd ühest kinosaalist teise jalutades avastasin, et väga mõnusad on sellised lühikesed jalutuskäigud ning vahemaad on täpselt parajad.

PÖFF (kokkuvõte)

Nüüd kui filmiralli läbi on, võin rahulolevalt tagasi vaadata sellele 1,5 nädalale. Seekordse filmivalikuga jäin väga rahule - kui ikka 18 äravaadatud filmist on 17 väga head, siis on ju valik imetlusväärne. Kuigi algul ostsin piletid 20 filmile, siis tekkis kusagil peale 12 filmi küllastus - tundsin, et enam ei jaksa, tahaks magada ka. Nii loobusingi kahest filmist, millest siis ühte mind siiski sunniti vaatama.

Kui filmivalik oli suurepärane ja PÖFFi korralduse üle ka nuriseda ei saa, siis küsimusi tekitasid kinokülastajad. Esimene asi, mis silma hakkas, oli see, et seansi alguse nihutasid edasi just külastajad - enamus neist arvas ilmselt, et ka festivalifilmide ees on reklaamid - igal juhul ei suudetud kunagi saali täpselt seansi alguseks kohale jõuda. Teine asi, millega kinokülastajad "silma paistsid", oli see, et filmi ajal oli vaja toimuvat kaaslasega arutada. Enamus filme, mida vaatasin, vajasid jälgimist, kaasamõtlemist ja süvenemist - püüa siis seda teha, kui kõrval kaks inimest omavahel sosistavad.

Positiivse poole peale võib veel kanda selle, et nagu ikka oli kohal ka filmidega seotud inimesi, kes filmidesse sisse lasid piiluda. See sisepilk andis filmidele veel omajagu juurde ja tegelikult oli näha, mida mõtlevad inimesed, kes selliseid filme teevad, millised on nende eesmärgid ja kuidas nad tegelikult on vaid inimesed meie seast.

Muidugi oli kõigele boonuseks see, et näpuvea tõttu sain osaleda PÖFFi lõputseremoonial - tuli välja, et kogemata olid sellele üritusele müüdud mõned piletid. Tseremoonia oli lõbus ja meeleolukas, samas andis veelkord tunnistust sellest, et inimesed, kes filme teevad, hoolivad väga sellest, mida nad teevad ning nende eesmärgiks on südamest tulev mõte filmi sisse köita.

PÖFF (vol 9)

"Päevad ilma armastuseta"

Film sõprusest, noorusaastatel tehtud lollustest ja sellest, kuidas nad meid omavahel seovad. Väga hingelähedane teema, sest sõbrad on need, kelleta mina oma elu ette ei kujutaks. Kuigi on olnud häid ja halbu aeg, kuigi mõned on kolinud kauguste taha, siis sõprus on see, mis jääb, isegi siis, kui Sa inimest ei näe mitmeid kuid, isegi aastaid. Sõber on ju see, kellega võid lauset jätkata ka siis, kui esimese ja tagumise poole vahele on jäänud kümneid tuhandeid kilomeetreid ning kümneid tuhandeid tunde.

Teisalt on see film kodust ja kodu tundest, sest ütleb ju üks tegelane, kui räägitakse sellest, milline võiks olla sobivaim elukutse ning väljavalituks osutub rekkajuhi amet, et amet on hea küll, sest saad päevade viisi ühest kohast teise sõita, kuid need on kurvad päevad eemal kodust, päevad ilma armastuseta.

"Minu mustikakarva ööd"

Tegelikult läksin vaatama hoopis filmi "Koduteel", kuid siiski sattusin vaatama filmi "Minu mustikakarva ööd", mille olin oma kavast juba välja jätnud kindla teadmisega, et seda filmi saab ka hiljem kinos vaadata.

No mis siis ikka, kui on üks film asendatud teisega ja ma pole seda näinud, miks siis mitte see ära vaadata. Ei tea, kas oli põhjuseks see, et olin valmis lõbusaks reisiks läbi Hiina, kus on palju seiklusi ja sekeldusi, sest mida muud võib kaasa tuua laiba vedamine auto pagasiruumis, igal juhul jättis "Minu mustikakarva ööd" minu seekordse filmivaliku taustal kuidagi mannetu mulje.

Lugu ühest neiust, kelle süda puruneb ning kes seepeale leiab ennast rändamas mööda Ameerikat ning otsimas hingerahu. Töötab baarides ja einelaudades, puutub kokku inimestega, kirjutab postkaarte ühele NY kohvikupidajale, kelle juures on ta käinud õhtuti mustikakooki söömas. Lugu armastusest ja sellest, mil viisil püüavad inimesed üle saada armastuse valust. Ja sellest, kuidas me ei suuda endile enne tunnistada, et me kedagi armastame, kui see inimene juba surnud on - siis me alles suudame olla endis kindlad ning võime välja öelda selle, mida me kogu aeg tundnud oleme, kuid välja näidata pole julgenud.

PÖFF (vol 8)

"Negatiivse mõtlemise kunst"

Muidugi tuleb ellu positiivselt suhtuda, kuid vahel on sedasi, et vaatamata välispidisele positiivsusele on inimesed seest ikkagi katki. Nad varjavad kogu oma valu enda sisse ning jätavad mulje, justkui oleks kõik korras.

Lugu inimestest, kelle elu möödub kammitsais, olgu nendeks siis ratastoolis või iseendas peas välja mõeldud takistused leidmaks taaskord üles elurõõmu. Nad käivad koos grupis, mida juhib sotsiaaltöötaja, kes püüab nende emotsioone kontrolli all hoida ning rõhuda positiivsusele, tulevikku vaatamisele, lahendustele.

Kuna leitakse veel üks inimene, kes võiks grupiga liituda, siis minnakse tema juurde koju esimesele kohtumisele. Mees ei taha aga grupist ega sellega liitumisest mitte midagi teada. Algul püüab ta eemale hoida, kuid vaatamata sellele tullakse tema juurde ja sunnitakse teda kaasa lööma.

Mees ei anna järele, vaid näiliselt järele andes otsib hoopiski võimalust omapoolseks vastulöögi andmiseks. Nii lööb ta sotsiaaltöötajat mitmel korral ning teeb grupiliikmetele selgeks, et nad kõik vaid petavad ennast luues positiivset muljet ümbritsevale.

Lugu läheb nii kaugele, et sotsiaaltöötaja põgeneb ning kammitsetud lasevad kogunenud viha endast välja - nii pekstakse maja sisustus segamini, nauditakse alkoholi ja suitsetatakse kanepit. Kuid kõige selle käigus on näha, kuidas saadakse natukenegi lahti piinavast sisemisest valust.

Negatiivse mõtlemise kunst - oskus endast välja saada see, mis tegelikult hinges on ning seeläbi saavutada hingerahu, oskus võidelda eluraskustega ning võitlusest võitjana väljuda. Samas andis film veelkordse kinnituse minu ammusele mõttele - inimest saab aidata vaid ta ise või siis teised, kes on analoogses olukorras ning mõistavad situatsiooni, kõrvalseisjad aga ei saa mitte millestki aru.

Reede, 7. detsember 2007

PÖFF (vol 7)

"Uus inimene"

Film Rootsi ühiskonna varjatud saladusest - 1930-1970 aastatel steriliseeriti 63 000 inimest. Steriliseerimiseks eraldati ühiskonnast naised ja mehed, kes olid sündinud vaesusesse või neil oli puue. 90 % neist olid naised, 10 % mehed. Umbes 50 % sunniti seda tegema, ülejäänud 50 % olevat väidetavalt teinud seda oma vabal tahtel.

See on mahasalatud osa Rootsi ajaloost. Kuna olin veidi aega tagasi sellistest sündmustest ühelt inimeselt teada saanud, siis mõtlesin, et võiks PÖFFi kavva lülitada ka selleteemalise filmi, et asjast veelgi rohkem teada saada.

Film rääkis ühte hoolekandeasutusse viidud neiust. Tema sattus sinna seetõttu, et tal oli kokku kuus õde-venda ning nende pere elas vaesuses. Mõte asja taga oli see, et kui noor neiu on juba sündinud vaesusesse ning tal on palju õde-venda, siis väga suure tõenäosusega sünnitab ka tema palju lapsi, kes siis kõigile kaela peale jäävad.

Kuna neiu ainsaks eesmärgiks on esmalt see, et saaks võimalikult naasta oma perekonna juurde, siis nõustub ta suhteliselt kiiresti steriliseerimisega. Samas aga juhtub sedasi, et ta jääb rasedaks ning siis on tema ainsaks mõtteks säilitada oma veel sündimata lapse elu. Nii peab ta oma võitlust juba otsustatud steriliseerimise vältimiseks. Ainsaks pääseteeks on see, et ta viidaks hoolekandeasutusest üle hullumajja - ainult sel moel suudab ta oma lapse päästa. Meeleheitlike pingutuste tulemusena jõuabki ta sihile - ta viiakse hullumajja üle ning seal õnnestub tal laps sünnitada. Samas aga maksab ta selle eest kallist hinda - 28 järgmist aastat peab ta veetma enda poolt valitud "vanglas".

Selle loo kõrval jutustatakse ka teiste sarnases olukorras olnud tüdrukute lugusid - nii on hoolekandeasutuses üks ema, kes on sunnitud otsustama steriliseerimise kasuks, et vaid oma last näha - peale operatsiooni läbiviimist aga näeb ta oma last (tervelt) kaks korda aastas. Lisaks veel üks noor neiu, kes on steriliseeritud ning saadetud ühe perekonna juurde elama, kus perekonnapea temaga oma ihulisi vajadusi rahuldab, ise rahul olles, et tal pole vaja muretseda selle pärast, kas tüdruk rasestuda võiks. Neiu ei suuda viimaks seda alandust välja kannatada ning ta leitakse uppununa kohalikust järvest.

Kui selle PÖFFi raames nähtud analoogset teemat käsitlev "Kuidas vabaneda teistest" on väljamõeldis, siis see film, millest siin praegu kirjutan, põhineb tõsielulistel faktidel. Seda õõvastavam on mõelda, et need inimesed on ka tegelikult olemas olnud ja näidatud lood on ka reaalsuses toimunud.

Neljapäev, 6. detsember 2007

PÖFF (vol 6)

"Kas on valus - Balkani esimene Dogma film"

Saate ju aru, miks ma selle filmi valisin - märksõnaks on Dogma ja selle põhimõtte järgi tehtud filmid. Eks omajagu oligi selles filmis dogmalikkust. Kuigi ootasin mängufilmi, jättis film ise hoopis dokumentaalfilmi mulje. Mida muud arvata loost, kus kõik tegelased esinevad oma nime all ning kaadrid filmitud üksteise järel ühele lindile.

Filmi sisust siis niipalju, et on üks filmivaldkonnaga seotud sõpruskond, kes nähes Lars von Trier'i "Idioote" otsustab, et võiks teha Balkani esimese Dogma filmi. Et mille poolest on nemad halvemad, kui mingi Taani režissöör, kes maailmakuulsuse saavutanud on.

Kõik vahendid filmi loomiseks on neil olemas - on olemas tehnika, on olemas vajalikud inimesed, isegi on olemas hollandlasest abiline. Ega siis polegi muud, kui hakata aga "üles tähendama" oma seiklusi leidmaks Balkani esimese Dogma filmi jaoks finantseerimist.

Filmilindile jäävad nii omavahelised vaidlused kui rahaküsimised erinevatest allikatest. Osaliste mõtted rahvuste tasandil, sõprusest, suhetest, kodumaast. Kõigest sellest, millest inimesed ikka räägivad. Peamiselt aga sellest, et tõde on valus - me ei taha seda kuulda, me ei taha seda näha, sest see teeb haiget. Kuid sellele vaatamata saabuvad hetked, mil meil pole tõe eest võimalik kuhugi pageda.

"Vana peer"

Lugu ühest vanast mehest, kes on elul risti jalus. Ta elab oma tütre peres ning tunneb ennast kogu aeg jalus olevat. Ainus, kes temast vähegi hoolib, on tütretütar. Mees on veel täies elujõus ning naudib kõike elu poolt pakutavat - käib kohalikus baaris õlut joomas, piljardit mängimas, ka ei puudu armuseiklused.

Üks järjekordne kõrtsikülastus lõpeb aga sellega, et mees suudab oma tütre välja vihastada ning nii peab ta omaette elama asuma. Tingimuseks, et teda vanadekodusse ei pandaks, on see, et ta suudab enda eest hoolt kanda.

Mingi aja peab mees täiesti kenasti vastu, kuid siis ühel õhtul kõrtsist naastes tahab ta endale friikartuleid teha ning unustab fritüüri sisse, mistõttu köök põlema läheb. Selle tulemuseks on, et tütar viib isa vanadekoduga tutvuma. Mees masendub nähtust, sest ta tunned, et tema koht ei ole selles kohas - emotsioonivaesed näod, liikumatud inimesed. Vanadekodus näeb mees ka oma naabrinaist, kes üht meest ratastooliga sõidutab (hiljem selgub, et tegemist on naabrinaise abikaasaga). Tütrele vanadekodu meeldib ning ta püüab isa veenda sinna elama asuma, kuid isa vastab selle peale klassikalise lause - kui siin nii hea elada on, eks siis asu siia ise elama.

Järgmisena satub mees poes kokku oma naabrinaisega ning nad satuvad rääkima vanadekodust ja siis arvab naine, et aitab mehel saada uueks inimeseks - õpetades teda enda eest hoolt kandma, pesu pesema, tube koristama. Selle õpirännaku käigus saavad nad lähedasteks sõpradeks ning mees ei peagi vanadekodusse minema.

Kogu protsessi ajal aga saavad vihaseks nii mehe tütar kui ka armuke, kes mõlemad arvavad, et naabrinaine on ainult raha peal väljas. Nii püüavad nad kõigi vahenditega meest naise küünte vahelt "vabastada". Kuid nende katsed on määratud luhtuma - mees avastabki, et ta on võimeline kõike ise tegema.

Lisaks kõigile muule kirjutab mees pidevalt arvamusi ajaleheartiklite kohta. Üks tema arvamustest, mis on tingitud üle 85-aastastele meditsiiniteenuste osutamise lõpetamisest kirjutavast artiklist, avaldatakse ning ta pääseb ka teleuudistesse oma sõna sekka ütlema, tundes ennast omaealiste inimeste eestkõnelejana.

Peagi leiab mees endas nii palju jõudu, et müüb oma maja maha ning annab osa raha tütrele karavanauto ostmiseks. Ise aga võtab kätte ning lendab oma tütretütrele Pariisi külla, veel otsustamata, kas minna ümbermaailmareisile.

Loo moraal - kunagi pole liiga hilja oma elu muuta. Teisest küljest aga see, et vanad inimesed tahavad ka elada, neid ei saa lihtsalt niisama üle parda visata ega nendest mitte hoolida, kui nad enam oma panust ühiskonnale ei anna.

Kolmapäev, 5. detsember 2007

PÖFF (vol 5)

"Dasepo vallatud tüdrukud"

Alustama peaks ehk sellest, et minu arvates oleks filmi pealkiri olema veidi laiendatud - vallatute tüdrukutega asi ju ainult ei piirdunud, selles filmi peategelasteks olid ka poisid.

Naivistlik lähenemine, karaoke, võlumaailma piirid, eredad värvid - nii võiks lühidalt kokku võtta filmi. Sündmuskohaks siis üks keskkool ning noored selles koolis. Kõik juba varakult täiskasvanuks saanud, kõik omavahel voodit jaganud. Eesmärgiks vabadus ja lõbujanu. Rõõmu rikkujaks on koolidirektori sisse pugenud proua, kes soovib draakoniks saada ja selleks peab 1000 heategu tegema. Oma heategudeks on ta valinud kohaliku kooli noorte neidude süütuse taastamise ning nende mõtete õppimise peale viimise. Kui aga direktori käe alt veel läbikäimata noored avastavad, mis teoksil, algatavad nad üldise protestimarsi ning peale ponnistusi saavad prouast jagu.

Samas aga on räägib see film loo armastusest ning selle vingerpussidest. Nii armub üks noormees kaunisse neidu, kuid peagi selgub, et tegemist on hermafrodiidiga. Üks neiu aga armub vahetusõpilasse, kes võib olla tema vend - kunagi ammu on neiu ema andnud oma poja lapsendamiseks välismaale ning poiss vastab täpselt sellisele kirjeldusele.

Lisaks jookseb veel taustal teinegi teema - üks neiu püüab meeleheitlikult pääseda vaesuse küüsist (vaesus on väikese nukuna tal kogu aeg seljas) ning võlgadest, mille ta ema tekitanud on. Selleks, et kuidagigi rahaliselt toime tulla, on ta valmis oma keha müüma. Kuid samas selgub, et inimesed, kes tema teenuseid ostavad, ei soovigi füüsilist lähedust, vaid neile on hoopis vaja kaaslast. Nii leiab neiu ennast telekamängu mängimas ning ümberriietumisstseenides osalemas.

"Yella"

Võin teile rääkida loo. See lugu on sellest, kuidas on kaks valikut. Esimese valiku puhul on lugu lihtne ja selge - eksabikaasa sõidab selle asemel, et mind jaama rongile viia, autoga sillalt alla ning me mõlemad sureme.

Teine variant hõlmab sedasama sillalt allasõitmist, kuid seekord jään mina elama. Kas ka minu endine mees elama jääb, selles pole ma kindel (küll aga käib tema vaim mul edaspidi pidevalt külas). Ma jõuan rongile ja niimoodi vastu oma uuele lootusrikkale tulevikule. Lootust jätkub aga lühikeseks ajaks, sest tuleb välja, et inimesel, kes mind tööle võttis, on keelatud selles firmas töötada. Nii ma siis elan hotellis, mille eest olen pikalt ette maksnud, ilma tööta ja lihtsalt aega surnuks lüües.

Siis astub minu ellu ootamatu tutvus - satun ühe samas hotellis elava mehega jutuotsale ning kui selgub, et olen raamatupidaja, võtab ta mind endaga läbirääkimistele kaasa. Läbirääkimiste teemaks on firmade auditid ning nendest firmadest parema mulje jätmine. Selleks, et tõde varjata, võtame firmadelt altkäemaksu, loomulikult endale. Kuna mees, kellega koos neil läbirääkimistel käin, räägib oma unistusest, mille jaoks ta raha kogub, siis otsustan ühel järjekordsel läbirääkimisel teha omapoolse lükke ning astun sisse ühe firmaomaniku koju ja püüan teda veenda vajalikku raha andma. Ma ei hooli sellest, et ta väidab, et tal pole nõutud raha.

Kui järgmisel päeval peaks sama mees läbirääkimiste laua taha ilmuma, siis teda seal pole. Lähen teda koju otsima ja tuleb välja, et ta on ennast ära uputanud. Siis alles taipan, et olen liiga kaugele läinud.

Seega on kaks varianti - kas ise surra või elada ning põhjustada kellegi teise surm.

"Tühjad pudelid"

Minu jaoks siiani PÖFFi parim film - sügavalt positiivne ja armas. Lugu siis ühest vanemast härrasmehest, kes on koolis õpetaja ning ei suuda enam enda käitumist kontrollida. Enda vastu aus olles, otsustab ta, et on aeg õpetajaametist lahkuda.

Kuid ega siis sellega veel töö tegemine lõppenud ole. Ta otsib endale kiiresti uue töö, asudes tööle rattakullerina. Töö on raske ja nõuab kiiret otsustamist, kuid ta saab sellega hakkama. Kuni ühel päeval libedatel Praha tänavatel mäest alla tulles püüab ta ühe auto eest ära saada ning lõpetab läbi aia lennates murtud jalaluuga.

Selline õnnetus sunnib teda kulleriametist lahkuma, kuid siiski on mehel rahutu hing, mis nõuab ühe uusi väljakutseid. Vaevalt jalaluumurrust paranenuna leiab ta tööd kohaliku poe taarapunktis.

See töö talle istub - saab inimestega suhelda, nendega rõõme ja muresid jagada. Lisaks leiab ta veel aega kosja sobitamiseks - nii suudab ta leida uue naise oma kolleegile, kes suurt midagi ei räägi ning on üldiselt väga tõre, samuti suudab ta luua armupaari oma tütrest (kes parajasti on lahku läinud oma mehest) ja endisest kolleegist, kes ilmselgelt teineteisele meeldivad.

Kurvaks muutub aga vana mehe meel, kui selgub, et taarapunkti tahetakse asendada taaraautomaadiga. Oma võitluses kasutab ta vahendina nii automaadi paberite ärakaotamist kui ka selle paigaldajate ärasaatmist, kuid siiski saabub kurb päev, kui ta tööle tulles leiab eest automaadi. Vaatamata kõigele pakutakse talle tööd selle automaadi juures, kuid mees ütleb, et see töö teda õnnelikuks ei tee ja seetõttu ta loobub.

Kõige selle taustal on mehel jahenenud suhted oma abikaasaga, kellega nad harjumust külg-külje kõrval elavad, kuigi mehel on armuke ning tema öised unenäod räägivad hoopis noorematest unistamisest (stseenid toimuvad kõik rongivagunis).

Kuid saabub nende 40. pulma-aastapäev ning mees valmistab oma naisele üllatuse. Üllatuse juurde peaks bussiga sõitma, kuid siis tuleb välja, et tütar on vanematele transpordi organiseerinud. Loomulikult on suur üllatus, kui autojuhiks osutub mehe kolleeg koolist, kes ei suuda oma üllatust alla suruda. Esmalt püüavad nad muljet jätta, et ei tunne üksteist, kuid siiski räägivad nad endid peagi sisse. Siinkohal pannakse siis tütre ja noormehe armastus proovile, mis purunemisohule vaatamata suudab peagi leppimiseni jõuda.

Kogu draama käigus on aga jõutud üllatuseni. Selleks on õhupallisõit. Juhtub sedasi, et vaid pulma-aastapäeva tähistajad õhupalli jäävad ning minema triivivad. Esmalt on naine maruvihane, kuid viimaks leiavad aastatega teineteisest kaugenenud inimesed taas teineteist ning naudivad õhupallilendu.

Filmi lõpetab stseeniga rongist, kus siis nüüd mees vagunisaatjana töötab. Esmalt käib ta läbi kupeest, kus on tema naine ja nad näivad õnnelikud koos. Tööd jätkates tõmmatakse mees aga ühe veetleva naisekäe poolt ühte kupeesse.

Teisipäev, 4. detsember 2007

PÖFF (vol 4)

"Teie kes te elate"

Film, mis jättis väga positiivse mulje. Kuigi räägitavad lood olid enamasti kurvad ning kasutatud olustik peaaegu masendav - pruunikad toonid, minimalism kõikjal - jättis film siiski helge tunde südamesse. Minu jaoks oli filmi sõnumiks see, et elu on kurb, kuid kurbus võib olla ka väga naljakas. Teiseks sõnumiks oli see, et meie kõigi teod on kantud meie emotsioonidest ning läbi nende mõjutame me ka teisi inimesi.

Parimaks osaks filmist oli aga muusika - reipad helid, mille saatel siis mõne tegelane justkui juhuslikult laulma hakkas, mõjusid värskendavalt ning kaasakiskuvalt.

Iseäranis huvitav oli see, et oli leitud väga nutikaid lahendusi - nt nii sõitis värske abielupaari maja rongina hommikuhämarusest päeva, kohtusaalis toodi kohtunikele õlut, kohtuotsus kuulutati välja oksjoni korras, hukkamist vaatavad inimesed sõid plaksumaisi. Need elemendid olid inimeste unenägudes toimunu kirjeldamiseks. Samas aga oli film ise justkui unenägu, sest poleks osanud arvata, et sellised inimesed tegelikult olemas on.


"Külmutatud"

Võiks ju arvata, et Himalaya mägedes on elu rahulik ja idülliline. Ilmastikutingimused on karmid ning selles keskkonnas on raske hakkama saada. Selle pärast pole see koht arvatavasti ka tsivilisatsiooni keskmes.

Kuid isegi siia, maailma katusele, tungib ümbritsev maailm sisse. Film räägibki sellest, kuidas ühes üksildases majas elab isa oma kahe lapsega. Pingutades saavad nad oma eluga hakkama - isa teeb rasket tööd ning püüab perele elatist teenida aprikoosimoosi keetmisega. Samas on ta teinud investeeringu tulevikku ning ostnud endale masina, mis lihtsustaks tema tööd. Kuid masin on kehvavõitu ning oodatud kasu ta ei too. Masin on aga ostetud võlgu ja võlg vajab tasumist.

Nagu sellest veel vähe oleks, seavad maja naabruses ennast sisse sõjaväelased, kes justkui peaks kaitsma kohalikke elanike vaenlaste eest. Sõjaväelased on aga nii agressiivsed, et nende poolt tekitatav müra ning plinkivad valgusvihud lõhuvad kõrgmäestiku vaikse elu.

Kui on taaskord saagi aeg, läheb isa linna, et toodetud moos maha müüa, kuid ta on hiljaks jäänud ning võlausaldajad muutuvad juba väga nõudlikuks. Kummaline oli siinkohal näha, et ka sellistes piirkondades on olemas tegelased, kes elavad teiste inimeste ebaõnne najal.

Nii see lugu siis kulgeb - isa püüdes meeleheitlikult võlgade küüsist välja pääseda, lapsed elamas oma lapseelu, sõjaväelased aina enam nende igapäevaellu sisse tungimas. Viimaks sureb isa ülekoormuse tagajärjel ning nii jäävad lapsed omaette.

Film lõpeb sellega, et vanem laps on ennast uutesse oludesse mugandanud - töötab sõjaväeosas , tundub rahul olevat ning siinkohal muutub siiani must-valge film värviliseks väljendades ühe noore inimese pääsemist mingitest sisemistest kammitsatest. Teine laps aga olevat juba sündides surnud ja seega on filmi algul sisse toodud vaid unistus vennast, kuigi tegelikult on seda kajastatud läbi õekuju.

Esmaspäev, 3. detsember 2007

Pilk!?

Kuidas tunneksid ennast, kui laval esinev laulja unustab ennast keset lugu Sulle otsa vaatama? Kui isegi refleksid ei suuda teda sundida pilku pöörama ning nii "magab" ta sujuvalt maha hetke, kui vahepeal peatamatult kulgenud lugu juba karjuvalt temapoolset panust nõuab?

See oli küsimusi tekitav pilk - mis siis nüüd on, mis siis nüüd juhtunud on? Teisalt on tunne piinlik - kuidas on võimalik, et sellise lavakogemusega inimesel juhtub midagi seesugust (ma saan aru, kui sõnad lähevad sassi, kuid sellist tardumust näen esmakordselt)? Mõtlen, et ehk ei peaks ennast enam näitama, kui sellel kuuvarjutuse sarnasel ilmumisel sellised tagajärjed on.

PÖFF (vol 3)

"Lõks"

Nagu pealkiri juba ütleb, räägib film lõksust. Sellest, kuidas inimene võib sattuda täiesti ootamatult olukorda, millesarnast poleks ta eladeski oodanud ja mis siis sellest kõigest välja tuleb.

Elas üks tavaline perekond (isa, ema ja laps), kellel oli õnnelik elu. Nad said omadega hästi hakkama - tegid tööd, armastasid üksteist ja elu oli suurepärane. Seda kuni hetkeni, mil perepojal avastati südamelihase nõrkus, mis vajas operatsiooni. Kuid operatsiooni ei saanud teha kohalikus haiglas ja selle eest ei tahtnud maksta riik. Operatsiooni oli nõus läbi viima Berliinis asuv haigla, kuid see oleks maksma läinud 26 000 eurot.

Kui see kõik selgeks saab, hakkavad isa-ema rahaotsingud. Alates sellest, et minnakse panka laenu küsima (filmi kõige koomilisem stseen, kui isa kurdab oma rasket saatust ning selle peale pangatöötaja naeratab ja isa küsib, et mis siin naerda on ning selle peale vastab pangatöötaja, et nad peavad naeratama kliendiga suheldes, muidu ootab vallandamine) ning lõpetades sellega, et otsitakse abi ajalehekuulutuste kaudu.

Siis aga heliseb telefon - helistaja palub kokkusaamist pereisaga. Kohtumise käigus selgub, et helistaja on valmis aitama, kuid selle eest peaks isa tapma ühe mehe. Loomulikult keeldub isa, kuid siiski lähevad asjad nii, et kuidagi satub tema kätte püstol ning pilt mehest, kelle ta tapma peaks.

Loomulikult pole valik siiani tavalist ja korralikku elu elanud inimese jaoks kerge. Nii siis lähebki isa vaatama, kes on see mees, kelle ta tapma peab. Selgub, et meheks on tema poja kooli- ning mängukaaslase isa. Isa helistab tapmise tellijale ning ütleb, et ta ei saa seda teha.

Samal ajal aga tekib pojal uus krambihoog ning ema, kellele jääb mulje, et isa pole üldse südamega asja juures, sõimab oma meest ning nii eemalduvad nad üksteisest.

Viimaks ei suuda isa enam survele vastu panna ja viib palgamõrva läbi. Kõik läheb hästi ning ainsaks probleemiks on see, et tellija ei maksa raha ära. Samuti vaevavad isa süümepiinad, mis aina suurenevad. Kulminatsioon saabub sellega, kui ta näeb oma poja kooli- ja mängukaaslast koos emaga pargis jalutamas ning viimane vajub kokku. Haiglas peab isa olema tunnistajaks sellele, et talle räägitakse palgamõrvast ja selle läbiviijast. Et vähegi hingerahu saada, läheb mees politseisse ja tunnistab oma mõrva üles, kuid sealt saadetakse ta minema, sest keegi ei usu, et ta selle mõrva toime on pannud.

Edasi lähevad aga sündmused suisa ootamatut teed - tapetud mehe naine pakub isale vajalikku raha, kuid viimane keeldub. Samas aga teeb naine anonüümse annetuse pangakontole, kuhu abistamisraha kanda paluti.

Nüüd ei jää isal muud üle, kui oma naisele kõik üles tunnistada ning saata naine ja poeg operatsioonile. Endal tal on aga vaja võlg tasuda - selleks läheb ta tapetud mehe abikaasa juurde ja räägib kogu loo ära. Film lõpeb sellega, et poeg saab operatsiooni tehtud ning kõik on hästi, kuid ta on oma isast ilma, sest viimane tapetakse "võla" katteks ära.

"Lask"

Juhus on selle asja nimi, mis meid siin elus juhib. Ühe noore naisterahva elu on mõttetuks muutunud, miski ei suju hästi - armuelu on lörris, läbisaamine isaga halb, tööl peab ületunde tegema.

Kuna ta on tegelenud laskmisega ja püss on tal omast käest võtta, otsustab ta selle abil oma elu lõpetada. Mõeldud, tehtud. Otsib kõrvalise koha ja ongi ennast juba valmis seadmas, kui kuuleb lasteekskursiooni metsas jalutamas. Kaks poissi jäävad talle iseäranis silma - üks neist loobib linde kividega ja teine püüab teda takistada. Poisid lahkuvad juba kaugusesse, kuid on peagi tagasi. Just hetkel, kui naine on endal püstoli lõua alla seadnud ja valmis oma elu lõpetama, kuuleb ta, kuidas üks poiss teist püüab lindu kiviga viskamast tagasi hoida.

Kõik toimub välkkiirelt - naine võtab püssi, suunab selle poisi poole ning tulistab. Poiss karjatab, langeb maha ja kohe tekib paanika. Kiiresti tuuakse kohale kiirabi ning poiss viiakse haiglasse. Naine, kes on samas haiglas õena tööl, tormab, oma teost vapustatuna, poisi järel haiglasse ning seisab masendatuna ooteruumis.

Edasine film räägib juba naise sisemistest piinadest, sest teda pannakse hoolitsema haavatasaanud poisi eest. Poiss on kiuslik ja kuri, kuid siiski sõbruneb ta viimaks naisega. Muidugi satub see siiras ja hooliv sõprus kahtluse alla, kui poiss viimaks kogemata teada saab, et naine ongi tema tulistaja. Kuid kui naine ära räägib, et ta läheb politseisse oma lugu üles tunnistama ja et poiss tegelikult on sellega tema elu päästnud on, et tookord juhtus valel ajal vales kohas olema, on poisi silmis näha andestust ning ta annab mõista, et naine ei pea politseisse minema.

Film lõpeb õnneliku naise naeratusega, kes on laskmise üles tunnistanud ja juhatab politseinikele kätte püssi, millest lask tuli.

PÖFF (vol 2)

"Osaleja"

See on film, mis sobib tänapäeva Eesti elu väga hästi kirjeldama. Filmi peategelaseks on mees, kes osaleb televisioonimängus ja võidab seal peaauhinna - kõik oleks justkui muinasjutt, kuid siit hakkab lugu hargnema.

Probleem seisneb selles, et peaauhind ei ole rahaline, vaid summa ulatuses saab võitja valida asju - alates lennukist-majadest-autodest ja lõpetades tavaliste riietusesemetega. Kuid "rikkusel" on oma hind - kõigi nende asjadega kaasnevad kulutused, mille katmiseks mehel raha ei ole. Selleks, et kulud saaksid kaetud, peab ta võtma laenu. Samas aga leiab maksuamet, et kuna mehe vara on suurenenud, siis tuleb makse maksta - küll tulumaksu, küll luksusesemete maksu.

Nii leiabki mees oma suures õnnes ennast hoopis õnnetuna - justkui oleksid kõik asjad olemas ja nende soetamiseks poleks justkui midagi välja käidud, kuid ometi on "varandus" toonud üüratud väljaminekud.

Loole lisab vürtsi veel mehe, kui majandusajaloo õppejõu, dialoogid majandusteadlasega, keda ta satub kuulama ühel loengul. Lihtsalt ja näitlikult tehakse selgeks see, et laenusüsteem on tegelikult petukaup ja et tegelikult on majanduses alati kusagil midagi puudu. Võetakse lihtne näide sellest, kuidas 10 inimesele laenatakse 10 münti, intressiga 10 % aastas ja kui siis laenu tagasimaksmise aeg kätte jõuab, siis tuleb välja, et kusagilt peab tulema 1 lisamünt. Kui aga ei õnnestu 1 lisamünti aasta lõpul ära maksta, siis jääb meile juba kätte 9 münti, 1 lisamündi oleme juba ära andnud ja jälle on meil ühte lisamünti vaja.

Viimaks võtab mees, kes leiab ennast täielikust majanduslikust katastroofist, kasutusele ekstreemsed vahendid - nõuab panga käest välja oma saadud laenu, tühjendab vahendaja korteri, rüüstab televisioonistuudio ning viimaks paneb ennast kirja ümbermaailmareisile, mille ta samuti võitnud on. Süütab põlema ühe oma majadest, mille ta on võiduks saanud, kuid mida pole õnnestunud kasutada, sest see on muinsuskaitse all ja seetõttu ei lubata sealt peaaegu midagi teha.

Kuid siis lõpeb mehe õnn - ta unustab pangast saadud laenuraha majja ning sureb varisenud müüride all. Kuid siiski ehk on ta sellel hetkel õnnelikum, kui viimase aja jooksul - lõpeb meeletu võidujooks aja ja raha peale.

Kiita võiks selle filmi juures osavalt kasutatud stoppkaadreid ning naljakaid pilke-poose, mis kogu kurbmängu veidi kibedat naeru sisse toovad.

"Armastuse hambad"

Lugu algab ja lõpeb hambaarstitoolist. Tagasivaade ühe naise 10 aasta armastusele. Sellesse aega mahtuvad armulood on erinevad ja annavad suhteliselt hea ülevaate ühe neiu naiseks kujunemisest.

Esimeseks armulooks on kooliaegne armastus, mis lõpeb õnnetult. Naine on kooli ajal olnud kambajuht, kelle järgi kõik oma samme seadsid. Ühel järjekordsel "jõukatsumisel" astub aga üks noormees üle naise poolt lubatud piiri - ei käitu reeglitele vastavalt, ei ignoreeri mittesobivat inimest. Loomulikult järgneb sellele konflikt, mis lõpeb sellega, et naise selga lendab telliskivi ja noormees viskab endale telliskivi jala peale ning jääb lonkama. Siiski tekib kahe vastaspoole vahel sümpaatia - tegemist on küll Hiina filmiga, kuid siiski tundub toimivat ühe teise rahvuse ütles: "Peksab, järelikult armastab!" Kuid armastusele tuleb kiire lõpp - noormees upub oma vigase jala tõttu jõkke.

Järgmisena lugu on juba veidi hilisemast ajast, kui naine töötab haiglas arstina. Seal tekib tal armulugu ühe meespatsiendiga. Suhe toimib mehe abielule vaatamata ning suundub oma lõpu poole hetkel, mil armastuse viljana eostatud lapsele üheskoos abort tehakse. Kuigi asja püütakse saladuskatte all hoida, saavad võimud sellest teada ning armastajad lahutatakse vahemaaga.

Kolmandaks looks on ratsionaalsetel alustel toimiv abielu. Sõlmitud lihtsalt seetõttu, et nii on kombeks. Täielik visiitabielu - aasta jooksul kohtutakse vaid 2-3 päevaks, et siis nautida pereelu rõõme. Naine on selle olukorraga väga hästi kohanenud ning kui tema abikaasa ühel hetkel ütleb, et nüüd tuleb ta alaliselt koju elama, ei sobi see naisele millegipärast. Ja tundub, et selles abielus pole jõutudki lähedaseks saada ning abielu laguneb. Mehe viimaseks sooviks on anda oma naisele hammas, mis naisele tema juures on meeldinud ning mees tõmbabki endal ise hamba välja - selleks, et valu oleks ka reaalselt tuntav.

Justkui irooniana kohtab naine meest, kellega tal oli suhe haiglas töötades. Nad kohtuvad, räägivad ning lahkuvad juba võõrastena.

Nii jõutaksegi tagasi hambaarstitooli ja tänapäeva, kus siis naine palub endalt hamba ilma tuimestuseta välja tõmmata, et temaga saaks tunda vaimset valu füüsilisena.

"Planeet"

See dokumentaalfilm pani ikka väga tõsiselt mõtlema. Liiga selged oli need numbrid, millega vaataja ette tuldi - nt et praeguse tarbimise juures oleks vaja 5 maakera, et loodus saaks hakkama kõige sellega, mida me toodame. Samas aga tekkis selline kahevahel olemise tunne. Ühelt poolt justkui tahaks anda oma panuse sellesse, et ka tulevad põlved saaksid siin planeedil elada, kuid teiselt poolt jäi filmi peasõnumiks ikkagi see, et Maa näol on tegemist ühtse süsteemiga, mida mõjutavad kõik. See aga tähendab, et oma panus tuleb anda meil kõigil, mitte keegi ei saa hoolimatult ringi käia meid ümbritseva keskkonnaga, sest see mõjutab meid kõiki, mitte keegi ei jää puutumata.

PÖFF (vol 1)

Kuna seekordne PÖFF on mul väga suure filmivalikuga, siis mõtlesin, et kuidas neid siis siia kirja panna? Mõtlesin, et kirjutan nad siia siis päevade kaupa, selle asemel, et kirjutada iga filmi kohta eraldi.

Esimese kolme festivalipäeva tulemusena võin öelda, et siiani on valik olnud hea - pole olnud ühtegi filmi, mida saaks jamaks pidada. Küll aga on filmid nõudnud süvenemist - kergeid filme pole siiani veel olnud. Samas pole juhtunud ka seda, et ei jõuaks ühest filmist teisele üle minna - kuigi see olukord võib veel tekkida, kui vaatan edaspidist kava, kus kahe filmi vahele jääb vaid napp veerandtund. Teine asi, mida olen tähele pannud, on see, et kirjelduste järgi olen filmidelt oodanud midagi muud, kuigi olen samas suhteliselt kiiresti kohanenud režissööri poolt pakutuga.

"Ma teenindasin inglise kuningat"

Milline on Sinu eluunistus? Kuhu tahad Sina välja jõuda? See film on tagasivaade ühe inimese elule, kes unistades üldisest rikkusest ja lootes saavutada hõlpelu, jõuab viimaks oma elu õnne tipule üksikus Tšehhi mägitalus.

Tema rännakud algavad raudteejaamas võileibu müües, käivad läbi erinevad teenindusasutused alates agulikõrtsist ning lõpetades Praha kõige nooblima restoraniga. Kogu tema elu on ta olnud ise oma õnne sepp - kui on õhus mingi võimalus, on tema astunud ise ühe pika sammu õnnele vastu.

Elu suurimaks saavutuseks on Etioopia kuninga käest saadud auraha, mille ta justkui ise endale kaela riputaks, sest kuningas on lühikest kasvu ning ei ulatu peakelnerile auraha kaela panema. Nii laskubki peategelane veidi madalamale ning leiab auraha peagi enda kaelas ilutsemas.

Kõige suurem iroonia tabab aga peategelast siis, kui ta on saavutan rikkuse ning siis tullakse üldise riigistamise nime all tema vara käest ära võtma. Lisaks kõigele, kui ta protestivaimust väidab, et ta rikas on, saadetakse ta 15 aastaks vangi.

Film ise on kerge käekirjaga - naiivne muusika, vallatud stseenid, minevikupildid põimituna kaasajaga, vürtsitatud väikese huumoriga.

"Kuidas vabaneda teistest"

Kõik, kes midagi ühiskonnale ei anna, kuid ise kogu aeg võtavad, peavad surema. Nii võiks kokku võtta selle filmi mõtte.

Film algab sellega, et üksik vanaproua sõidab oma elektroonilise ratastooliga põlluserval ning ratastool lakkab töötamast. Muidugi leiab proua kiiresti mobiiltelefoni ning kutsub abi. Lubatakse tulla paari minuti pärast.

Mööduvad minutid ning kohale ilmub eriüksus, kes proua ratastooliga õhku tõstab ning siis veetakse ta helikopteri köie otsas ühte kooli, mida ümbritsevad okastraadiga piirdeaiad ja mis seetõttu meenutavad vanglat.

Edasine tegevus toimub juba peamiselt kooli ruumides. Algatuseks kirju seltskond kooli võimlas, kuhu proua järgmisena viiakse. Suletud süsteemis olev seltskond peab ootama, kuni neid intervjueeritakse.

Esimestena võetakse ette üks kapuutsis meesterahvas, kes meenutab munka. Enne, kui nad võimlast lahkuvad, haarab veel üks neiu mungast kinni ning püüab talle midagi öelda selle kohta, mida munk rääkima peaks.

Kui "munk" jõuab võimlast välja ühte klassiruumi, selgub, et tegelikult on tema hoopis intervjueerija ja on oma rüü selga pannud vaid seltskonna uurimiseks. Ülekuulamisruumis ootab teda ees noormees, keda edaspidi nimetaks "vaatlejaks". Ta on saadetud poliitikute poolt, et kindlaks teha, kas kõike tehakse ikka reeglite järgi.

Nüüd, kus nad on omavahel mõned laused vahetanud, kutsutakse intervjuule esimene inimene. Selleks on üks habetunud mees, kes näeb üsna rusutud välja. Küsimus on üsna selgepiirilised - mida oled Sina andnud ühiskonnale? Räägitakse inimese tööst ühe loomeliidu rahajagajana, kus enamus sellest rahast on tema enda kätte jõudnud, kui ta on ise endale autasusid määranud. Mees küll püüab aega võita ning selgeks teha, et ta vajab aega selleks, et järele mõelda, mida ta on head teinud. Pika vestluse peale ei leita midagi, millega see mees oleks oma koha ühiskonnas ära teeninud ning "munk" kuulutab välja surmaotsuse ja kohe ongi siis ka täide viidud - mees lamab põrandal vereloigus.

Vaatlejal läheb selle peale süda pahaks ning ta püüab mungalt teada saada, kas nii on ikka kõige parem, et ehk peaks ikka mürgisüsti kasutama. Selle peale lausub munk, et sõjaväel on lubatud ka sel moel inimesi tappa.

Ja ongi aeg järgmiste intervjueeritavate käes. Nendeks on mees ja naine, kes on vend ja õde. Loomulikult hakkab jälle otsast peale küsimusterivi - te panus meie kõigi heaolusse, palun. Kuna on olnud aega, siis veenja (naine, kes mungale võimlas õpetussõnu jagas) on teinud tööd ning õpetanud, et tuleb rääkida nii, et see, mida siiani tehtud on, on olnudki omaette filosoofia. Konkreetne paar on pidanud lõbumaja ning sundinud seal noori tüdrukuid tööle. Selle nad siis püüavad rääkida positiivseks ja vajalikuks tegevuseks. Peale pikka vestlust saadetakse paar võimlasse tagasi.

Kuna munga arvates teeb veenja liiga head tööd, võetakse järgmisena ette tema. Kõigepealt püütakse kindlaks teha, kes ta on. Munk arvab, et esitleb ennast vale nimega. Samas mõistab munk, et tegemist on põrandaaluse liikumise käsilasega. See vestlus on veidi teistsuguse sisuga - ei küsita veenja panuse kohta, püütakse selgeks saada, kellega on tegemist. Peale pikka jutuajamist saadetakse veenja võimlasse tagasi.

Järgmisena võetakse ette ratastooliproua. Temalt püütakse loomulikult jälle teada saada, milline on tema panus. Ainsaks päästerõngaks on prouale see, et ta poeg oleks justkui ÜRO sinikiiver. Selle peale pääseb ta esialgu tagasi võimlasse.

Nüüd viiakse pilt ühele pidulikule sündmusele, kust võetakse kaasa piiskop ja tema abikaasa. Esmalt jääb mulje, justkui satuksid nad vangistatute hulka. Siis selgub aga, et nad on kohale toodud selleks, et neid vastandada veenjaga, kes on nende tütar - avalikult nad eitavad teineteise tundmist, kuid isekeskis jäädes tuleb välja, et nad ikkagi on üks pere.

Edasi käivad kõik eelloetletud veelkord klassiruumist läbi. Nende vestluse käigus selgub, et õde ja vend on omavahel maganud ning sellest on sündinud laps, kelle nad on ära andnud. Õde siis kirjeldab üksikasjalikult, kui inetu ja jube see laps oli ning sedamööda, mida rohkem ta räägib, seda rohkem läheb vaatleja endast välja - tuleb välja, et tema ongi õe ja venna laps. Selgub, et ratastooliproua poeg ei olegi ÜROs, vaid tapab LAVis inimesi, kes püüavad kullakaevandustele juurde pääseda ega hooli oma emast mitte karvavõrdki.

Võimlas aga toimub olelusvõitlus, sest selgub, et veenja on kogu süsteemi käimalükkaja - tema ideed on need, mida rakendatakse. Surema peavad kõik, kes vastavalt rohkem kui ühele "Kopenhaageni kriteeriumile". Kriteeriumid ise on - maksude maksmisest kõrvalehiilimine, ühiskonna ärakasutamine, mõnuainete tarbimine jne. Loomulikult tahab terve seltskond selle jutu peale talle otsa peale teha. Kuid ta püüab selgitada, et asi on üle käte läinud ja et ta on püüdnud endast anda kõik, et päästa inimesi selle õuduse käest - ise neid varjanud ning valmistanud ette ja läbi viinud põgenikereise Aafrikasse.

Viimaks saabub kohtuotsus - kõik võimlas olijad on surmale määratud ning loetud tundide pärast nad tapetakse. Kuid siinkohal võtab võimlaseltskond otsustamise enda kätte - nad leiavad, et kui peavad surema, siis valivad nad viisi ja aja ise. Nii leiabki järgmine stseen eest inimesed, kelle pead on seotud ronimisköite otsa ning näitab nende viimaseid hetki. Üksteise järel löövad nad endil jalad alt ning surnud nad ongi. Viimaseks jääb veenja, kes peab ette lugema avalduse. Sellega lõpetanud, läheb loojakarja temagi.

Nüüd aga on endast väljas vaatleja, kes küll oli väga solvunud oma vanemate jutu peale ning soovis nende surma, kuid neid juba surnuna nähes, vihastub ta munga peale. Asi läheb suisa nii kaugele, et vihahoos haarab ta munga käest püstoli ning tapab ta. Ise vihast ja erutusest värisedes, põgeneb ta koolimajast. Järgmine pilt on juba laeva pardalt, mis on just Aafrika rannikule jõudnud - nüüd on õnn täielik, sest hirmsast Euroopast, kus rakendatakse "Kopenhaageni kriteeriumeid" ollakse pääsenud.

Reede, 30. november 2007

Ingleid on meile ikka vaja!

Ma ei kujuta ette, milline võib olla tunne vanemate sees, kui nende veel väga pisike laps sureb. Ei kujuta ette seda, milline on see valu, millised on need mõtted, milline on väljavaade edaspidi hakkama saada.

Üks inimene ütles analoogse olukorra kohta - ingleid on meile ikka vaja. See aga ei lohuta kedagi, ilmselt. Enda poolt saadan vaid head mõtted teele ja loodan, et edaspidi kõik hästi läheb. Hoian pöialt.

Sest elu on nii habras, nii väärtuslik ja sellised hetked panevad mõtlema, mis tegelikult oluline on. Sellest ka minu mõte mõne nädala tagusest ajast, mis siia väga hästi sobib - take good care of people dear to your heart, everything else is replaceable.

Maratoni alga nüüd!

Täna siis hakkab PÖFFi põhiprogramm ja mul on plaan sellest kõik võtta. Kava koostamisel sai arvestatud sellega, et võimalikult palju näha ning jätta "planeeritud" õhtud enda jaoks vabaks. Nii kujuneski olukord selliseks, et programm algab juba täna ning kestab järgmise pühapäevani. Vaid kaks õhtut on sellised, kus piirdun ühe filmiga, ülejäänutel on filmide arv kaks või kolm. Eks paistab, kas ma terve kava ka läbi teha jõuan - igal juhul olen omalt poolt teinud kõik ettevalmistused selleks, et maraton edukalt läbi teha.

Neljapäev, 29. november 2007

Südamelöögid

Valin numbri, endal süda kurgus kinni. Kui ta nüüd vastab, siis tunnen, et ei suuda sõnagi suust välja saada. Kuid vastust ei ole ega tule. Mis siis ikka teha, mõtlen endamisi - ehk helistab ta mulle tagasi. Kuid telefon vaikib, kangekaelselt.

No mis siis ikka, võtan kätte ja kirjutan talle. Jälle lööb süda sada ja ma tunnen samamoodi, kui temaga koos olles nihutasin piire - isegi ei saanud aru, miks ma seda teen, aga sõnad lendasid kui iseenesest mu seest välja ja ta tundus olevat šokeeritud. Eks ma siis seletasin, et ma ainult narritan teda. Loomulikult hakkas ta selle peale naerma. Sellest, et minu meeleheitliku käitumise tulemusena varises meie vahel olnud olematu sein tükkideks, sain aru siis, kui ta hiljem minuga "mängima" hakkas.

Nii, kiri on teele saadetud ja jälle teeb süda kiirusrekordeid - ärevusest, lootusest, kartusest. Kui vastust kohe ei tule, tunnen, kuidas süda tahaks üldse lakata löömast. Milleks enam, kui just tema minust välja ei tee. Ei, tegelikult pole asi üldse nii hull - olen juba leppinud sellega, et mind täielikult ignoreeritakse. Kuigi ei mõista miks - kas sain tast valesti aru, kas tõesti olid need vaid mu enda kujutlusvõime viljad?

Ja siis tuleb vastus, temalt. Süda hüppab kui meeletu, tahaks rinnust välja tungida, aga ei saa. Püüan rahulikuks jääda ega loe kohe ta vastust. Võtan endale aega, et olla valmis kõige hullemaks. Hea, et ma selleks valmistunud olen, sest seda rõõmsamalt hakkab mu süda peksma, kui saan positiivse vastuse - ei, ma pole eksinud, ta ongi täpselt selline, nagu ma aru sain.

Kolm nädalat ongi jäänud

Aeg on nii kiiresti läinud, et talvise pimeduse masendus polegi minuni veel jõudnud ja samas leian kalendrisse vaadates, et juba kolme nädala pärast hakkab valgemaks minema. Eks omajagu on see tingitud ka sellest, et elu on nii kiire, et ei jõuagi eriti mõelda selle peale, et väljas on kõige pimedam aeg. Õnneks on sel sügisel (sest ametlikult on ju veel sügis) ka lumi piisavalt tihti maas, et hallus mõjule ei ole pääsenud. Pimedat aega aga aitavad sisustada head raamatud, mõnus muusika ning küünlavalgus - seda siis koduses miljöös. Kui aga väljaspool kodu olemisest rääkida, siis mõnus meelelahutus ja hea seltskond.

Kolmapäev, 28. november 2007

Milline talvine idüll!

Kas oled täna õues käinud? Esmalt arvasin, et ulguv tuul võib olla ilma nautimist takistavaks asjaoluks, nüüd lõuna ajal väljas käies aga leidsin, et päikesesära taevas ning valendav maapind võivad täiesti meelest viia selle, et külm tuul "hellalt" paitab. Lumi on ikka nii tore - valgus, pehmus ning soojus südames.

Esmaspäev, 26. november 2007

Energia+energia

Energia jäävuse seadus ütleb, et energia ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teiseks. Kuidas siis aga selgitada seda, et kui puutud kokku mingi energiaallikaga ja annad endast kogu energia, siis selle tulemusena tekib Sul veelgi rohkem energiat? Või on asi hoopis sedasi, et füüsiline energia muundub vaimseks energiaks ja ongi energia jäävuse seadus tõestatud? Või on see hoopis sünergia, st energia+energia=sünergia?

Teel ideaali juurde

Olen vist ikka tõesti idealist, leian ennast mõtlemas. Kui tuleb midagi keskpärast mu teele, siis seda ma ei soovi, sest olen enda jaoks loonud unelma, mille poole püüelda ja kuidagi ei taha käest lasta. Võiks ju olla rahul ka sellega, mis on hea? Aga kui olen näinud midagi paremat? Miks ma ei võiks siis sellest unistada? Unistamast ei keela mind keegi ja see on hea, sest nii saan seada endale just selliseid sihte, nagu õigeks pean ning isegi, kui ma neid kunagi ei saavuta, võin õnnelik olla vähemalt selle üle, et ma proovisin.

Meist kõigist jääb oma jälg

Elame igaüks oma elu, käime enda valitud rada ja isegi, kui me väga ei mõtle sellele ega püüa selle poole, jääb meist kõigist jälg järele. Vahel on jälg selline, et kui meie toimetamised siis ära jäävad, jääb tühi koht järele. Siis leidub meie tegudega puudutatud inimesi küllaga meid meelde tuletamas ja head sõna meie kohta ütlemas. Ja kui see info meieni jõuab, siis tunneme ennast hästi - on midagi head tehtud, on millegi üle uhkust tunda.

Vahvat kõndimist oma teel ja teiste elude mõjutamist!

Reede, 23. november 2007

Looduse tasakaal?

Kuidas on ikkagi nii, et selleks, et midagi head juhtuks, peab kindlasti ka midagi halvasti minema? Miks on (vähemalt minu) elus selline tasakaal, et kui ühes valdkonnas kisub asi kiiva, siis ulatab saatus mulle "õlekõrre", millest rõõmsameelselt kinni haaran ja raskusest üle saan? Tegelikult on tore, kui tekivad sellised "õlekõrred", mis tulevad ja jäävad. Tegelikult mulle meeldib see, kui juhtuvad head asjad. Aga kuidagi ei saa ma aru, miks peab teisel kaalukausil midagi negatiivset olema? Võiks ju jagada mulle positiivse poole ilma, et tasakaal paigast nihkuks? Või oleks nii ehk elu liiga ilus?

Neljapäev, 22. november 2007

Igale tõusule järgneb langus

Nüüd vist olen viimaks jõudnud Eestisse tagasi - enam ei pane mind imestama üldine ebaviisakus, juba tunnen endaski kiuslikkuse momente. Lootsin, et suudan seda aega veel veidi pikendada. Aga mis teha - asjad lähevad täpselt nii, nagu nad lähevad. Raadios mängitakse ka justkui lugusid minu jaoks (need on nostalgilised ja melanhoolsed), õhus on rõskust ja kogu aeg on külm.

Loomulikult teadsin seda, et millalgi peab see hetk saabuma, kui reaalsus endast jälle märku annab. Hea, et seda niigi kauaks jätkus ja oli võimalik laineharjal lõbusalt purjetada. Tean, et peagi saabub harjumise hetk, kuigi ma seda ei soovi, ja siis olukord justkui normaliseerub.

Kolmapäev, 21. november 2007

Pokorivs totidmosei kajtrudia?

Avastasin ühest foorumist järgmise kirjutise (kuna foorumisse siseneda saavad vaid registreeritud kasutajad, siis on siin see tekst - muidu oleksin vaid lingiga piirdunud):

fi yuo cna raed tihs, yuo hvae a sgtrane mnid too. cna yuo raed tihs? Olny 55 plepoe out of 100 can. i cdnuolt blveiee taht I cluod aulaclty uesdnatnrd waht I was rdanieg. The phaonmneal pweor of the hmuan mnid, aoccdrnig to a rscheearch at Cmabrigde Uinervtisy, it dseno't mtaetr in waht oerdr the ltteres in a wrod are, the olny iproamtnt tihng is taht the frsit and lsat ltteer be in the rghit pclae. The rset can be a taotl mses and you can sitll raed it whotuit a pboerlm. Tihs is bcuseae the huamn mnid deos not raed ervey lteter by istlef, but the wrod as a wlohe. Azanmig huh? yaeh and I awlyas tghuhot slpeling was ipmorantt! if you can raed tihs forwrad it.

Ja hakkasin mõtlema, et kas see kehtib ka eesti keele kohta? Võiks ju päris põnev olla edaspidi niimoodi kirjutada?

Teisipäev, 20. november 2007

Subtiitrid

Kas Sulle ei tundu vahel, et elule oleks justkui subtiitreid alla vaja? Mina tunnen viimasel ajal aina enam, et on vaja. Lihtsalt jälgid mingit situatsiooni või mingit suhtlust ja tunned, et ei saa mitte midagi aru. Edasiminekuks on kaks varianti - kas tummalt edasi vaadata/kuulata ning loota, et ehk toob aeg vastused või siis vahele segada ning teostada mõni olukorda selgitav tegu või küsida selgitav küsimus.

Nii olen ennastki avastanud oma räägitavale jutule subtiitreid juurde lisamas, enda tehtavatele tegudele lisategevusi juurde pookimas, et ikka kõik, kellel vaja, saaksid aru, mida mõtlen või silmas pean.

Teine asi, mille olen avastanud (ei tea, kas see on tingitud liiga hoolikast kuulamisest või millestki muust), on see, et inimesed ei suuda otsestele küsimustele otse vastata. Küsid ühe asja kohta, kuid vastuse saad hoopis mingil teisel teemal. Nii olen "piinanud" inimesi, kes aiast rääkimise asemel aiaaugust räägivad, täiendavate küsimustega seni, kuni olen vastuse oma küsimusele kätte saanud. Sellistes olukordades aga pole isegi subtiitritest abi, sest no mida Sa seal "tõlgid", kui sujuvalt on teemat vahetatud.

Promenaadikontsert

Mis sobiks veel paremini ühte hämarasse sügisõhtusse, kui muusikaline rännak suvepäevadesse, kus pargiservas mängib suurepärane orkester rõõmsameelseid viise? Just sellise küsimuse võiks esitada Eesti Kaitseväe Orkestri "Promenaadikontserdi" kohta.

Vastus on kindlasti jah, selline kontsert sobis veidi nukrasse sügisõhtusse (väljas oli järjekordne soojalaine oma töö teinud ja lumest sai vaid mälestus) suurepäraselt. Reipad viisid, särtsakas esitus - nende sõnadega võiks kokku võtta kogu kontserdi.

Kuigi muusikaline sisu oli peamiselt kantud 19. sajandi lõpust ning 20. sajandi algusest, tundsin ennast seda muusikat kuulates mõnusalt. Ühelt poolt tundusid valitud palad olevat tuttavad, teiselt poolt aga hakkas minus tööle balletikülastaja kujutlusvõime - silme ette tekkisid lavalised liikumisest, sest muusika oli just tantsuks sobiva ülesehitusega.

Esmaspäev, 19. november 2007

Nii vähe ongi õnneks vaja

Vahest on tõesti väga vähe vaja selleks, et õnnelik olla. Minu nädalavahetuse õnnehetk saabus, kui sain tagasi oma päev varem kaotatud salli. Nüüd te kindlasti arvate, et mis sest ühest sallist ikka, aga see pole tavaline sall, vaid eriline. Sain selle salli kingiks kuskil 15 aastat tagasi oma Rootsis elavalt kirjasõbrannalt. See on soe, pehme ja mõnus ning nende pikkade aastate jooksul igati armsakas saanud. Nüüd ehk mõistate, milline kurbus tabas mind, kui avastasin, et olen salli ära kaotanud ja loomulikult seda, milline oli minu rõõm, kui sall taaskord minu juurde tagasi jõudis. Loomulikult lubasin peale seda, et edaspidi olen selle salliga tunduvalt hoolikam.

Paslikud jalavarjud

Eesti talv on täiesti tore, kui ta suudab ära otsustada, kas on külm ja lumi maas või sula ja maa kuiv. Kuid millegipärast on viimastel aastatel meie kohaliku talvega ikka sedasi, et ta püüab meile iga päev pakkuda erinevaid elamusi - kord ulub vali tuul ja tuiskab, siis vahetatakse lumi vihma vastu ja leiab ennast tuule ja vihma poolt läbi räsituna, siis jälle sajab kaunist jõululund ning järgmisel päeval, nagu kiuste, läheb sulaks, sulale aga teadagi peavad järgnema külmakraadid.

Arvestades talveilma vingerpusse olen juba pikalt mõelnud selle peale, et parimaks jalavarjuks sellel aastaajal on uisud. Kindlasti oled Sinagi kindlamaks edasi liikumiseks jalgu maapinnal libistanud, sest soe ja külm on oma töö teinud ning tee on kattunud ühtlase jääkihiga. Iga kord, kui väljas on selline libedus, tuleb mulle millegipärast silme ette Holland ja sealsed uisutajad.

Küünlad

Kuna õhtud on nüüd juba pimedad ja lisaks kõigile muule ei näita ka päike ennast just sageli, siis tuleb valgust otsida mujalt. Seepärast ehk ongi välja mõeldud küünlad. Lisaks valgusele annavad nad ka soojust südamesse. Nii leian minagi ennast hämarate õhtute saabudes küünlaid süütamas ja küünlaleegi võlumaailma sisenemas - kasutamas Põhjamaist privileegi tuua päike tuppa lisavalgusallika kaasabil.

Reede, 16. november 2007

Täielik rahulolu

Väga harva juhtub, et inimene võib iseendaga täiesti rahul olla. Inimene ise, teades kõiki on vigu ja nõrkusi, ei anna endale peaaegu kunagi asu - alati on vaja püüelda kuhugi kõrgemale, paremuse poole.

Mul aga juhtus eile sedasi, et ühel hetkel tundsin ennast täielikult enesega rahul olevat. Milline joovastav tunne, milline hingerahu! Samas, kui pikemalt järele mõtlema hakata, siis tegelikult polnudki suurt midagi, millega oleksin hakkama saanud või teinud midagi sellist, mis enesehinnangu seesugusesse seisu viinud oleks.

Kuid ometi oli mul tõeliselt hea olla - rahulolutunne oli nii ootamatu, et jõudsin selle vaid ära tunda, kuid kauemaks nautima jääda ei osanud. Kuid ka hetke tabamine oli märkimisväärne.

Neljapäev, 15. november 2007

Igaühel oma lugu

Kuna täna avaldati PÖFFi kava, siis hakkasin innukalt seda läbi kammima ning enda jaoks sobilikke filme välja valima. Kuna PÖFFi programm on väga mitmekesine ja esindatud on mitmed eri riigid, siis see andis tõuke selle sissekande kirjutamiseks.

Elu annab meile nii palju võimalusi kohtuda inimestega erinevatest kultuuridest - olgu see siis vahetult või kolmandate inimeste vahendusel esitatuna. Neil kõigil on oma lugu rääkida, tuleb vaid leida aeg ning võimalus süvenemiseks ja mõistapüüdmiseks. Kuigi ka kaudselt teada saadud info on oluline (ja kindlasti kasutan PÖFFi selle saamiseks), hindan siiski enam konkreetse kultuuri esindaja otsest vaadet sellele, milline on see keskkond, kust ta pärit on.

Kõigi laste isadepäev

Möödunud pühapäev oli teatavasti isadepäev. Et isadepäev toimekalt mööda saata, seadsin sammud Rakverre, kus toimus "Kõigi laste isadepäev".

Väga tore on kohata inimesi, kes on valmis head tegema teistele, ise selle eest midagi vastu saamata. Just sellised head inimesed olid ka Rakveres toimunud ürituse korraldajad. Aitäh väga vahva ajaviite eest.

Päev läbi võis Rakvere spordihallis põnevalt aega viita - oli nii vaatamist kui ka kaasalöömist. Veidi rahulikumate tegevuste hulka kuulusid nt ristsõnade lahendamine, joonistamine, passide kontrollimine, sõrmejälgede andmine. Füüsilist pingutust nõudsid aga korvpall, tuletõrjevooliku lahti- ja kokkukerimine, ronimisseinal turnimine ning enesekaitseõpetus.

Lastele igal juhul väga meeldis ning isegi siis, kui loosimisel auhinda saada ei õnnestunud, suhtuti päris suure hasardiga kontroll-lehele sooritatud ülesannete eest märkide kogumisse. Kõrvaltvaatamise programmis sisaldusid sellised kuumad nimed nagu The Sun ja Mari-Leen, lisaks aga ehk vähemtuntud Mikk Dede, kes on võitnud Estvokaali nimelise vokalistide võistluse 2005. aastal - viimase esinemise ajaks oleks võinud küll võimendust maha võtta, sest liiga tugev võimendus muutis kuulamise peaaegu võimatuks.

Kuna tegemist jätkus küllaga, kadus päev täiesti märkamatult õhtusse ja lahkete inimeste abiga sai veedetud väga tore isadepäev.

Kolmapäev, 14. november 2007

Võõrad keeled

Kui nüüd viimaks püsivalt kodus tagasi olin, avastasin ennast esimesel õhtul inglise keeles mõtlemas - see avastus oli minu jaoks väga ootamatu. Ehk oli see (inglise keeles mõtlemine) siis saanud paarinädalase eemalolekuga nii tavapäraseks, et toimus täiesti automaatselt. Siiani pole see veel üle läinud, sest täna leidsin ennast poes peaaegu inglise keeles müüjale vastamas.

Teine keeltega seotud teema tuli üles siis, kui Genfis olin - rääkides vaheldumisi kolmes keeles ning püüdes aru saada veel mõnest (nt hispaania keelest, mis muide õnnestus suhteliselt hästi), avastasin lõpuks, et kogu selle virvarri sees ei suuda ma enam ühtegi keelt normaalselt rääkida ja mis kõige kummalisem, see mõjutas ka mu eesti keelt. Nii olid sõnad lõpuks väga vaevalised suust välja tulema. Olen sarnast olukorda ka varem kogenud - kui pidin ühe ettekande tegemisel vene keelelt inglise keelele üle minema, siis esmalt lugesin vaid slaidide pealt ingliskeelseid sõnu, ise neid mõistmata, ja automaatse käimalükkamise peale sain siis viimaks ettekannet alustatud.

Seega, minu suur lugupidamine kõigile inimestele, kes suudavad mitmes keeles mõelda, rääkida ja kirjutada - see on igal juhul austust väärt!

Tänavad on mu sõbrad!

Nüüd väljaspool tavapärast keskkonda ringi liikudes avastasin, et tänavad on minu sõbrad. Olen seda juba lapsepõlvest peale teadnud, et väljas olen ennast alati hästi tundnud, kuid iseäranis hästi tuli see välja mu viimaste reiside ajal.

Ma ei karda seda, et ma ära eksiks, ma ei karda seda, kui olen kusagilt vale nurga pealt ära pööranud, ma lasen ennast linnal ja selle meeleolul kanda. Kui vähegi aeg võimaldab, lasen linnal ise ennast juhtida ega hooli kaardist rohkem, kui vaid niipalju, et saada esmane pilt linnast silme ette.

See tuletab mulle meelde esimest korda, kui käisin Brüsselis ja kui siis meil seltskonnas oli inimene, kes oli leidnud kaardi pealt vaatamisväärsuste jalutuskäigu ning püüdis seda järgida. Mina aga samal ajal vaatasin ümberringi ja läksin sinnapoole, kus midagi põnevat silma hakkas - tulemuseks oli see, et ainult vaatamise järgi korraldatud jalutuskäik oligi enam-vähem seesama, mis oli kaardi peale maha märgitud ja tegelikult juhtis mind selleni hoopis linn ise.

Alkoholismi esimene tunnus

Milline on alkoholismi esimene tunnus? Minu arvates see, kui ei suudeta enne päeva alustada, kui pole käe pärast esimest hommikust alkoholipudelit. Minust on saamas alkohoolik - vähemalt esimene samm selles suunas sai astutud Ljubljanas viibides. Nimelt seadsin hommikul kell 7 (õnneks pole see Tallinn, kus tuleb alkoholi ostmisega kella 8ni hommikul oodata) ja ostsin pudeli õlut. Nüüd, kus esimene samm on astutud, pole enam muud teha, kui valitud "teed" mööda edasi sammuda!

Sloveenia ehk nädal naeruteraapiat

Kui mul esimest korda räägiti sellest, et ilmselt pean Sloveeniasse minema, olin ma väga kahtleval seisukohal - kuidagi ei meeldinud mulle see idee, et vaevalt Genfist tagasijõudnuna peaksin kohe asjad pakkima ning taaskord teele asuma.

Nüüd, kui Sloveenias käidud on, pean tõdema, et ikka kipub asjadega sedasi olema, et kui miski on vastumeelne ja tehtud saab, siis võib sellest saada hoopis midagi tõeliselt vahvat.

Nädalat Sloveenias võiks kokku võtta kui naeruteraapia intensiivkursust, mis sai alguse juba Tallinna lennujaamas ning jätkus kenasti kogu Sloveenias viibimise aja, lõppedes kenasti taaskord Tallinna lennujaamas.

Ljubljanasse lennates õnnestus tuttavaks saada Ljubljana Mini-Teater'i kunstilise juhi Robert Waltl'iga, kes oli peale pikka Sloveeniast eemal viibimist viimaks pikemaks ajaks kodumaale elama asumas. Lennureis möödus kiiresti, sest vestlusteemasid leidus arvukalt - alates lastele teatritegemise rõõmust ja lõpetades sellest, kuidas kogu rahvusvaheline maailm liigub ingliskeelse suhtluse poole.

Peamiseks sihtkohaks oli Sloveenia pealinn Ljubljana - mõnusalt väike linn, millele annab erilise hõngu keset vanalinna kulgev kanal. Linnast õnnestus ülevaade saada nii seda läbi jalutades, virtuaalfilmi abil kui ka Ljubljana kindluse tornist linnale alla vaadates. Lisaks avanes veel minu hotelliaknast vaade Ljubljanat ümbritsevatele mägedele ning viimaks ka piisavalt selginenud ilma tulemusena Alpidele.

Väljaspool Ljubljanat õnnestus käia Postojna koobastes (siinkohal ei saa mainimata jätta, et koobas sloveenia keeles on "jama") - mõnus maa-alune retk, milles oli nii äratundmisrõõmu (kuna olen külastanud lähikonnas, Trieste (Itaalia) lähistel asuvat koobast) ning palju uusi avastusi. Uuteks avastusteks olid spagetid laes, efektsed kardinad ning võimas looduslik saal, kus võis lasta oma hääle lae alla möllama ja tekitatud heliderägastikku nautida.

Kui aga nüüd tagasi minna Ljubljana juurde, siis mulle meeldis see, et selles linna pole kohta suurushullustusel - märksõnaks on miniatuursus. Teiseks põnevaks asjaks on see, kuidas valesti pargitud autol jäetakse ohutuled vilkuma ja nii see auto sinna unustataksegi. Kolmandaks võis Ljubljanas kogu aeg ära tunda Tallinnat - olgu selleks äratundmisrõõmuks siis kasvõi mäe otsas asuva kindluse torn

Sloveenia üldiselt hakkas silma sellega, et iga künka otsas paistis kirik olevat või siis olid nad lihtsalt öisel ajal valgustatud erinevalt teistest mägedes asuvatest ehitistest.

Tagasilend kulges suhteliselt üle kivide ja kändude (mitte Alpide ja lageda maa) - alates sellest, et Ljubljanast ei tahetud meid lennuki peale lubada ning kui siis viimaks lubati, siis taheti meist grillrooga saada, ning lõpetades sellega, et Tallinnasse lennates oli meid "õnnistatud" ühe religioosse reisiseltskonnaga, kes otsustas, et lend möödub palju valutumalt, kui nad üle terve lennuki laulavad. Isegi minu tapvad pilgud ei suutnud neid vaikima sundida, aga ju neil siis oli nii suur lennuhirm.

Kui nüüd keegi aga küsib, et mida ma sellest nädalast mäletan, siis peamiselt jääb mulle sellest nädalast ikka meelde naer, naer ja veelkord naer, sest käisin ju ometi Alpide päikeselisel poolel.

Ja lõpetuseks viide ka piltidele.

Teisipäev, 13. november 2007

Genf, kokkuvõte

Nii see lühike külastus Genfi siis seekord kulges - üheksa päeva kadus kui nõiaväel minevikku. Olen siiralt rõõmus selle üle, et mul kott ära varastati, sest niimoodi õppisin oma lemmiklinna veelgi paremini tundma.

Samuti avastasin, et turisti jaoks on selles linna kõik tehtud - alates sellest, et öömajast antakse kaasa ühistranspordi sõidukaart ja lõpetades sellega, et pannakse ühte raamatusse kirja kõik huvitavad kohad (mul jäid veel mõned üksikud käimata, kuid alati saab ju tagasi minna). Lisaks veel see, et enamik muuseume on tasuta - st igaüks võib sisse jalutada ja näitusekollektsioonidega tutvuda.

Siinjuures tuleb mulle meelde üks asi, mida erinevate muuseumite külastamise käigus tähele panin - Genf on saanud väga palju annetusi igasugustesse kollektsioonidesse ja need on alati tehtud tänuga selle eest, mida on Genf ühele või teisele inimesele pakkunud (siia kuulub juba eelpool mainitud Shinagawa kell, lisaks ka nt rododendronipõõsad Eaux-Vives'i pargis, mis on kingitud hollandaste poolt tänuks humanitaarabi eest). Sellisest vastastikkusest andmisest õhkub sügavat sõprust ja lugupidamist. Mind ennastki tabas mõte, kui mul kunagi võiks tekkida mõni selline asi, mis võiks nendesse kollektsioonidesse kuuluda, siis Genfile seda andma oleksin kohe valmis.

Ja Genfis saab palju jala käia, sest vahemaad on väikesed - siin näiteks on plaan, mis annab ülevaate, kui kiiresti on võimalik jala liikuda Genfi erinevate kohtade vahel. Nädal aega värskes õhus mööda saata mõjus igal juhul värskendavalt ja õnneks oli ka ilm enamikel päevadel väga hea.

Tegin igal päeval mingeid pilte ka, need leiab tavalisest kohast - teadmiseks vaid niipalju, et tekst ja pildid on ühe päeva võrra nihkes - st 1. päeva pildid vastavad 2. päeva jutule.

Ning viimaks, tean, et Genfist mul isu täis ei saanud ja ma arvan, et selle Genfi-vajaduse sõnastas väga hästi üks mu uus tuttav, kes on kolm aastat Genfis elanud ja töötanud - it's the smell of water in the air!

À bientôt, Genève!

Genf (9. päev)

Viimane päev Genfis algas CERN'i Mircocosmos'e külastamisega - kuna kogu CERN'i külastamiseks tuleb aeg reserveerida ja nagu kõrvalt kuulsin, siis esimesed vabad ajad olid pakkuda alles detsembri keskpaika, siis tuleb piirduda Microcosmos'ega. See külastus tõestas täielikult seda, et füüsika võtab elult kogu romantika. Kui juba mõistad, et oled tehtud kvarkidest ja et tegelikult pole Sinus mingit luud ega nahka vaid ainult osakesed, mida siis selle peale ikka kosta oskad? Üldiselt andis Microcosmos väga hea ülevaate mõningatest füüsikalistest fenomenidest - nt sai proovida tõsta 2 kilogrammi Maa ja sama raskust Kuu gravitatsiooniväljas - Kuu 2 kilo sobis mulle ikka palju paremini. Samuti seletati pikalt ja laialt seda, kuidas on CERN'is jõutud selliste tulemusteni osakeste füüsikast - kuidas ehitati kiirendit, kuidas jälgiti osakeste eraldumist, millest koosneb kiirendi jms. Järgiproovitavate katsete hulka kuulus ka keha koostise määramine - alates siis valkude-rasvade-süsivesikute vahekorrast ning lõpetades osakeste jaotusega kehas.

CERN'ist on alguse saanud ka WWW, kuid praegu tegeletakse uute võrgulahenduste väljatöötamisega - tulevikus nähakse internetti töötamas selliselt, et kogu andme- ja võrguressurssi on võimalik arvutite vahel jagada, st võetakse kasutusele need ressursid, mis praegu jõude seisavad. Selliste tööjaamade näidised olid Microcosmos'es üleval.

CERN'is on võimalik külastada ka Globe'i, kus seekord oli nanotehnoloogia näitus. Taaskord mõned käega katsutavad eksponaadid ja edasi juba näitus maakera tekkeloost. Kogu loo läbi lugenu sai teada, et me kõik oleme pärit TÄHETOLMUST - vaat Sulle siis, mida kõike tähetolm teha suudab!

CERN'i vabalt külastatavad osad läbi käidud, asusin Genfi kesklinna teele. Viimane päev sai veedetud taaskord vee peal paadiga sõites ning loomulikult jäetud hüvasti kõigi peamiste kohtadega - Jet d'Eau, lillekell, Rousseau saar. Ja loomulikult antud lubadus, et peagi saab neid kohti taas külastatud.

Genf (8. päev)

Kuna hommikused äratused olid nii varajased, siis tuli leida külastamiseks kohti, mis varakult lahti tehti. Kaheksanda päeva hommikut alustasin sel moel Jardin Alpine'ist. Varane hommikutund tagas selle, et kõik taimed olid alles kastepiiskadega kaetud. Vaatamata sellele, et käes oli juba novembri algus, õitsesid roosikujulise kujuga peenrasse istutatud roosipõõsad veel täies hiilguses ja isegi peagi avaneid õienuppe võis leida. Aeda sügavamale sisenedes võis leida maalilisi kiviktaimlaid väikese oja vahel. Sellest kohast aga leidsin oma uue lemmikpaiga Genfist - Jardin Alpine'is on üks puu, mille all võib ennast tunda täielikult kaitstuna, sest puu võra ulatub kaitsvalt üle pea. Selle puu all olles tundsin, kuidas rahu mu hinge tuli - milline positiivne elamus! Enne aiast lahkumist tuli veel hommikused võimlemisharjutused kiikumise näol ära teha.

Jadrin Alpine'ist naastes õnnestus mul näha, kuidas võiks uut moodi defineerida ukshoidjat - see võiks olla inimene, kes hoolitseb selle eest, et bussi uksed sulguksid. Nimelt ei tahtnud selle bussi, millega ma sõitsin, üks uks kinni minna ja siis tuli bussi üks meesterahvas, kes kõvasti vaeva nägi ja suure vaevaga suutis ukse sulgeda.

Kuna Genfi katedraali torni polnud ma veel jõudnud, tuli seal ju ka linnale pilk peale heita - ilm oli selleks hetkeks juba suurepärane ja nii õnnestus nautida vaadet kõigis suundades.

Kuna oli mu Genfis viibimise viimane tööpäev, siis pidin minema leiubüroosse uurima, kas äkki mu kott on välja ilmunud. Enne büroosse sisenemist seisis aga tee peal auto, mille rooli taga istus KOER - on ikka targad koerad Genfis, sõidavad täiesti omapead autoga.

Mont Blanc'i silla juures hotelli ees ilutses aga Buggatti Veyron, millest kõik pilti tegid ja mis seisatas liikluse sellel tänaval. Sellise eksklusiivsusega võibki lõpetada ülevaate Genfireisi eelviimasest päevast.

Genf (7. päev)

Seitsmenda päeva hommikut alustasin pika jalutuskäiguga, sest kaardi pealt ei saanud ma päris täpselt aru, kus peaks asuma minu järgmine sihtpunkt. Tegelikult polnudki selle leidmine teab mis keeruline, aga seltskondliku transpordi kasutamisel oleks vast ehk veidi eksinud.

Ühesõnaga, pika sissejuhatuse järel, oli eesmärgiks vaatama minna, milline näeb välja maailma suurim Poya, mis sellel aastal peaks minema ka Guinessi rekordite raamatusse. Mis siis on Poya? See on lehma kevadine teekond mägedes asuvale karjamaale. Kuid see, Hotel les Nations'i sisehoovipoolsele seinale maalitud teekond, on veidi teistsugune. Sellel on kujutatud Genfi linna ja kantoni ajalugu lehmade kaudu. Igal juhul oli vaatepilt muljet avaldav ning koht ise külastamist väärt.

Kui siis lehmade ühele poole sain, tegin kiire visiidi Genfist veidi väljas asuva Malta ordu lossi juurde. Kuna ekskursioonid lossi tuleb ette kokku leppida ja mina seda teinud polnud, siis jäi vaid väljast asja uudistada ning imestada lossi väiksuse üle - arvestades seda, millised on Eestis olevad lossid ja kindlused, oleksin midagi suuremat oodanud, kuid loss, mille eest leidsin võlus armsalt oma väiksusega.

Kesklinna naastes astusin sisse Loodusajaloo muuseumisse, mille tutvustusele oli lisatud, et see oli laste lemmikkoht. Enne muuseumisse minekut olin veidi skeptiline, sest mida ikka "seisvast" loodusest arvata. Kui üsna kiiresti mõistsin, mis lapsi selle muuseumi juures võlub - seal on võimalik näha väga paljusid liike nende reaalsetes mõõtmetes ja värvides, nad küll on vaid topised, kuid arvan, et selline kollektsioon annab väga hea ülevaate loodusest. Kuna erinevad liigid oli kõrvuti, siis oli võimalik ka silmaga märgata, millised on liikidevahelised erinevused.

Kui muuseumi esimene korrus kajastas Šveitsis elavaid isendeid, siis edasi läks asi juba hoopis põnevaks - suurest saalist võis leida kõiki maailma loomi ja linde (alates dinosauruste skelettidest ja lõpetades vaaladega). Ülevaade looduses elavatest isenditest oli ikka nii värvikirev ja mitmekesine, et jäi üle vaid üllatuda, milline on ühtede loomade kohastumust sobilike kaitsevärvidega, samas aga milliseid erinevaid värve võib leida mõni looma või linnu rüüst. Lindude puhul oli veel omaette vaatamisväärsuseks noka kuju ja värv - alates väikestest ja nõeljatest ning lõpetades kühmuliste ja vikerkaarevärvilistega.

Minu vaieldamatuks lemmikuks oli aga kivimite kogum - samuti täielik läbilõige, millised võivad kivimid üldse olla - mõned justkui oleks nõetad kokku köidetud, teised jälle ümarate lehtede kujuga, kolmandad oleks nagu korallist välja koorunud.

Ega siis muuseumikülastus ainult vaatamisega piirdunud - kus jälle vähegi nuppu näha oli, tuli sellele vajutada ning nii näiteks oli võimalik näha, kuidas krokodilli silmad pimedas helendavad (ristisin ta mõttes Baskerville'ide krokodilliks), millist värvi omandavad kivid erineva valguse käes (päeva-, neoonvalgus jne), millist häält teevad erinevad konnad. Kokkuvõtvalt õnnestus paari tunniga läbi käia suur osa maailma loodusest.

Kuna pärastlõuna oli ilus, siis seadsin sammud maailma pikima puupingi juurde (120-meetrise pikkusega) - kui nüüd need, kes Genfi käinud on, hakkavad mõtlema, et ei tea, kus see olla võiks, siis see on kohe Reformistide Müüri kohal. Jah, seesama pink, mis on seal mäe otsas. Nii hea oli ennast sellele pingile istuma seada ja lasta päikesel ennast paitada.

Genfis viibimisele kohaselt viis mind tee paadiga sõitma. Siinkohal tahan ära märkida, et seekordseks kapteniks oli naisterahvas, kes sai paadi juhtimisega suurepäraselt hakkama. Muige tõi mu suule aga üks härrasmees, kes ilmselt oli minemas ärikohtumisele ja seetõttu kiirustas ning kes kasutas aja kokkuhoiu mõttes paadiliini.

Genf (6. päev)

Genf tervitas kuuenda päeva hommikul tormiga - laine järvel laksus täie jõuga ja tuul vihises kõrvus. Nii tunduski, et vabas õhus viibimisest ei tule sellel päeval midagi välja.

Hommikuseks esimeseks külastatavaks kohaks oli nugade ekspositsioon Genfi suurima nugadepoe keldrikorrusel. Väikeses toakeses pandi mulle lahkelt käima film, mis rääkis Victorinox'i tekkeajaloost ja näitas ka, kuidas Victorinox'i nugasid valmistatakse. Samuti jagati lahkelt informatsiooni Victorinox'i nugade viimaste mudelite kohta ning pakuti neid ka lahkelt müüa (see pood, kus muuseum asub, on väidetavalt maailma kõige mitmekesisema valikuga noapood üldse).

Kui noad vaadatud said, liikusin taaskord järve teisele kaldale, kust Perle du Lac'i nimelises pargis asub teadusajaloo muuseum. Enne muuseumisse sisse astumist sain omal käel järgi proovida mõned väljas asetsevad eksponaadid - nt ise filmi vaadata ja erinevate päikesekellade versioonidega aega määrata. Muuseum ise on väga vahvas pisikeses Bartholoni villas. Muuseumi peamisteks eksponaatideks on igat sorti mõõteriistad (nt temperatuuri ja õhurõhu), samuti igat sorti mikroskoobid. Väljas on ka mitmeid rariteete - nt väidetavalt esimene elektrienergia allikas aastast 1802 ja meetri etalon.

Õhtuseks meelelahutuseks oli Genfi valgusfestivali külastus. Võrreldes nendega, mida Tallinnas näinud olen, tundus see küll veidi kahvatu, aga avastamist on sellelgi üritusel. Mulle meeldisid enim kesk, mille erinevatele kastidele astumisega kaasnesid nii valgus- kui ka heliefektid. Teine põnev eksponaat oli telefonimäng - kaks telefoniputkat olid valgustatud (üks punaselt, teine roheliselt) ja neis sai siis rääkida. Telefoniputka muutis aga värvi vastavalt hääle toonile ja kõne intensiivsusele. Muljetavaldav oli aga valgusinstallatsioon, kus ühe võrgu peale oli kinnitatud sadu origamisid ja neid siis valgusvihkudega tooniti - kui palju pidi küll keegi vaeva nägema kõigi nende origamide valmistamisega?

Genf (5. päev)

Viies päev Genfis hakkas väga kultuurselt - ajaloo- ja kuntsimuuseumi külastamisega. Kuigi kunsti poole pealt jäi asi suhteliselt nõrgaks, sest seal oli kollektsiooni vahetus just parajasti käimas. Kuid see ei takistanud sügavale ajaloo sügavustesse sukeldumast.

Esmalt võis saada ülevaate Šveitsi relvastusest, siis ikoonikunstist. Edasi juba barokkajastusse, mis tundus veidi tuttavad. Järgmises saalis ilutses aga ühest Šveitsi kloostrist pärit interjöör, mis meenutas veidi Kadrioru lossi sisekujundust - puit oli peamiseks kasutatavaks materjaliks. Samas oli seinale laiali laotatud tikitud lina, mis minu arvates oleks küll võinud kuuluda pilutamise MMil auhinnatud tööde hulka - ma isegi ei kujuta ette, milline aeg ja vaev selle tegemiseks kulus. Samuti oli võimalik nautida Genfi katedraali vitraaže XV sajandist.

Muuseumi alumisel korrusel toimus aga retk iidsesse Egiptusesse - seda väljapanekut ilmestasid Ramses II kivikuju ja kõik muu, mis vana Egiptuse juurde käib (sarkofaagid, muumiad jms). Samas anti ka ülevaade Šveitsi ekspeditsiooni tegemistest arheoloogilistel väljakaevamistel Niiluse ääres.

Kui nüüd ajaloorännak kokku võtta, siis tegin enda jaoks kaks üldistust:
1. kaasaegne savikeraamika näeb välja nagu V sajandil enne meie ajaarvamist;
2. luud-kondid on ikka väga vastupidav materjal, kui seda võib ka aastatuhandeid hiljem maapõuest välja kaevat.

Peale väikest lõunapausi viis tee mind edasi Maison Tavel'i - Tavel'ide perekonnale kuulunud majja, kus nüüd asub Genfi linnamuuseum. See muuseum oli justkui minu jaoks loodud, iseäranis selle kaks osa - esiteks Genfi linna makett 1850. aastast ning teiseks pildialbumid Genfi tänavatest ja kvartalitest. Selle muuseumi külastamine andis selgelt mõista, et kui minevikku ei tea, siis ei mõista ka tänapäeva - kui arvestada, et Genf oli 1850. ümbritsetud kindluse ja bastionitega, siis võib praeguse Genfi kaardi pealt veel aimata linna kujunemist mõjutanud kiviseinu ja nende vahel kulgenud veelahkmeid. "Post Tenebras Lux" (valgus pärast pimedust) on Genfi lipukiri - see väljendab minu arvates päris hästi Genfi olemust (kuigi see on tugevalt seotud religiooniga, siis mina mõistan seda veidi teisiti) - linn, mis võtab Sind alati sooja valgusega vastu.

Genf (4. päev)

Genfikülastuse neljanda päeva hommik hakkas jälle kuidagi väga varakult pihta - aga no mis teha, kui on esmaspäeva hommik ning inimesed on tegusad. Hommikused teed viisid mind ITU ja ÜRO kanti käima.

Esimene mõte oli, et peaks ÜROsse sisse astuma, aga kuna külalised enam peaväravast sisse ei saa, siis pidin minema natuke edasi, kust leidsin, otse Punase Risti maja vastast, ÜRO sissepääsu. Kuna aga ÜRO on otsustanud, et külastused nende juurde on tasulised ja ma olen nende juures juba käinud, siis leidsin, et saan ka ilma neid külastamata hakkama.

ÜRO peavärava ja külastusvärava vahele jääb üks järjekordne park, milles on jaapanlaste poolt Genfile kingitud Shinagawa kell - kuigi ma pole kunagi Jaapanis käinud, oli juba eemalt vaadateski tunda oriendi hõngu. Samas pargis asub ka Ariani - Šveitsi keraamika- ja klaasimuuseum. Muuseumi kollektsioon andis päris hea ülevaate nii aegade jooksul kasutatud materjalidest kui erinevatest töötlusviisidest. Minu peamiseks üllatuseks oli see, kui tugevad pidid inimesed ikka vanasti olemas - vaadates ainuüksi liudade ning taldrikute suurust tekkis aukartus.

Ariana's väikest puhkepausi tehes avastasin hoone teise korruse rõduservadel imelikud ogad püsti seismas - veidi isekeskis järele mõelnud, leidsin, et need on ilmselt lindude eemalhoidmiseks. Korra selliseid tõkkeid nähes, märkasin neid ka hiljem mujal linna peal.

Neljanda päeva õhtu võtsin endale "täiesti vabaks" ja sõitsin lihtsalt liinipaadiga la Rade de Geneve'il. Sellest sai kohe omaette seiklus, sest vahetasin paati, kuigi ei ole pidanud seda tegema ja nii sain ühte liini edasi-tagasi sõita lausa kolm korda järjest - teate ju küll seda ütlust, et rumal pea on jalgade nuhtlus ja just niimoodi minuga sel päeva juhtuski.