Teisipäev, 29. jaanuar 2008

Kevad koputab uksele

Ilm on alati selline asi, millest võib lõputult kirjutada-rääkida. Viimaste päevade hulka on kuulunud nii jõuluimele sarnanevaid laia lumega kauneid hetki kui ka kevadiselt soojendava päikesega momente. Nii ei suudagi ära otsustada, kas praegu, jaanuaris, peaks olema talv või siis valju linnulauluga ning paitava päikesepaistega ennast nähtavaks tegev kevad. Kuid mis iganes siis ilm ka ei otsusta, sellega tuleb leppida, sest looduse vastu ei saa mitte kuidagi.

Esmaspäev, 28. jaanuar 2008

Info liikumise kummalised rajad

Infol on komme liikuda, infol on komme Sinuni jõuda just siis, kui oled lootust kaotamas, et enam polegi mingit infot kusagilt oodata. Samas aga on kummaline, kuidas vahel antakse mingi info kätte, mida Sul justkui polegi vaja, kuid tegelikult ta ikkagi tuleb Su juurde ja just õigel ajal. Aga see kõik selgub alles hiljem. Teisest küljest on päris huvitav, et mingid asjad ehk seisavad selle pärast, et Sina ei ole neist veel midagi teada saanud ja alles siis, kui tekib tõenäosus, et Sina oled infosaajate hulgas, pääsevad need asjad justkui paisu tagant valla.

Aga eks tulevik näitab, kas saadud info teeb mu elu lihtsamaks või vastupidi, tekitab hoopis suuremat segadust.

Hendrik Sal-Saller ja EDBB

Kuna mu muusikaline maitse on saanud vahepeal veidi jazzilikke mõjutusi, siis suhteliselt kiiresti sündis plaan minna kuulama-vaatama Rock Cafe sünnipäevakontserdina välja pakutud Hendrik Sal-Sallerit ja EDBB.

Jalutades pool 11 saali sisse, leidsin eest suhteliselt hõredalt asustatud klubi ja seejuures puges kahtlus hinge - ööklubide puhul tähendab tühi saal seda, et ansamblit veel niipea lavale ei lasta. Kuid õnneks sai minu ootamisaeg suhteliselt kiiresti otsa - Smilers helimeistrina tuntud Andrus Arba hakkas helipuldis juba päris asjalikult sebima ja oli täiesti seda nägu, et peagi võib oodata ka kontserdi algust.

Ning veerand 12 oligi kogu koosseis laval, muusika mürtsumas ja pidu täie hooga käima minemas. Mul oli muidugi hea võrdlus, sest eelmisel õhtul oli enamus neist lugudest ette kantud Smilersi poolt. Ütleks, et EDBB versioonis kõlasid osad neist võimsamalt. Tunnustust tuleb avaldada ka Hendrik Sal-Sallerile, kes väga innukalt püüdis publikut möllama tirida, kuid siiski jäi kogu kontsert suhteliselt rafineerituks, sest muusika dikteeris õhkkonna ja sellist raju rabelemist, nagu reedel Sossi klubis, lihtsalt tekkida ei saanud. Samas aga oli märgata, et keegi päris külmaks ei jäänud ja muusikale elati päris intensiivselt kaasa. Positiivse poole peale saab kindlasti kanda ka suurepärase heli - Andruss tegi oma tööd nagu ikka täiuslikult ja ma juba reedel ei suutnud kuidagi ära imestada, et kui hästi Smilers kokku kõlab - midagi pole liiga palju, midagi pole liiga vähe, vaid on lihtsalt üks ühtne Smilers.

Reede, 25. jaanuar 2008

Hinnaralli

See pole ju kellelegi uudis, et hinnad tõusevad. Aga et nad tõusevad sellises tempos, nagu praegune hinnaralli käib, on minu jaoks täiesti arusaamatu. Kuna ma eriti teisi hindu ei jälgi - kõik, mida on vaja osta, ostan ära - siis on minu jaoks indikaatoriks 0,5-liitrine jäätis.

Võtan siinkohal ette viimase poole aasta hinnamuutuse:
16.90 - september 2007
20.90 - detsember 2007
22.90 - jaanuar 2008

No mis ma oskan selle peale öelda. Ma pole seda hinda väga täpselt jälginud (uus trend võiks olla hinnajälgimine), aga iseenesest heidan ikka pilgu hinnale peale küll. Seejuures jääb mulle täiesti arusaamatuks kaks asja:
1. mis on põhjendus sellise hinnatõusu taga?
2. kuidas saab meie üldine hinnatõus olla nii väike (eelmisel aastal vist 9 %), kui konkreetse kauba puhul on see 25 % poole aastaga?

Aga võib-olla võtan ma seda asja liiga tõsiselt? Võib-olla on see lihtsalt kohalolekukontroll - kas ikka märkad, et hind vahepeal muutunud on, või laod oma ostud lihtsalt ostukorvi ning kassas vaatad alles, palju see kõik siis maksma läheb.

Sellest ma isegi ei hakka rääkima, et suure üllatusega avastasin hiljaaegu, et väikeste kohupiimapasta topside hind on juba 10.90 (kui viimati ise midagi sellist ostsin, siis oli hind 6.90 või midagi seesugust, aga millal see olla võis, ei oska ma isegi arvata). Juhin siinkohal tähelepanu sellele, et need hinnad kajastavad äärelinna suurpoe hinnataset, mitte Stockmann'i või Kaubamaja oma, sest neisse toidupoodidesse ma isegi ei satu.

Kõrvalpilk Tallinnale

Kui satud mööda Tallinna käima väljaspool neid kellaaegu, mis Sinu jaoks tavalised on, ja seltskonnaga, mis on vaid ajutiselt meid külastamas, siis leiad ennast tahtmatult vaatamas seda linna kõrvalpilguga.

Igapäevaselt just mitte tihti kesklinna sattudes neil aegadel, kus kontoriinimesed oma tubadest väljuvad, jäi kuidagi silma, et Tallinna kesklinna võib täiesti city'ks pidada, sest siinne seltskond riietub teisiti - kallid ülikonnad ja kenad kostüümid, teksades ringikäijaid võib vaid harva kohata.

Teine asi, mille enda jaoks hirmuga avastasin, on Tallinna tutvustavad trükised - ma tean, et Tallinna tutvustamise puhul on rõhk meelelahutusel, kuid siiski paneb hämmastama see, kui leiad linnakaardilt kõrvuti vaatamisväärsustega väljatooduna striptiisiklubide asukohad.

Kuid on ka positiivset - mida muud arvata sellest, kui imestunud inglane on täiesti positiivselt üllatanud, et absoluutselt kõik, kellega ta kokku on puutunud, alates taksojuhist ja lõpetades poemüüjatega, räägivad inglise keelt. Selle taustal jätad talle muidugi ütlemata, et eesti keele kõnelejaid ilmselt nii tihti ei kohta.

Aasta võttis tuurid üles

Kui eelmisel nädalal kirjutasin sellest, et kuidagi vaikne on elu ning aeglane käik on sisse pandud, siis nüüd on aasta täied tuurid üles võtnud. Ootamatult leidsin ennast sellel nädalal täie hooga päevadest läbi minemas. Varased ärkamised, hilised magamaminekud, sisukad päevad. Nii möödus jälle üks nädal ja tegelikult mulle selline elu meeldib. Pidin küll veidi tegema korrektuure, et ennast mitte kogu täiega ära vaevata, kuid arvestades ka tihedat nädalavahetuse kava, tuli teha valikuid.

Võiksin öelda ka seda, et see nädal on olnud täiesti suurepärane - palju mõnusaid inimesi, lõbusaid kohtumisi ja mõnusalt väsinud olemine, teadmisega, et oled pingutanud mingi hea asja nimel.

Esmaspäev, 21. jaanuar 2008

Lumesadu jaanuaris - ime?

Laupäeval sattusin olema tunnistajaks järgmisele vestlusele:
Neiu: "Väljas sajab lund!"
Noormees: "Mida?"
Neiu: "Tule ruttu vaatama, väljas sajab lund!!!"

Jah, tundub tõesti, et kliima on nii palju muutunud, et see, et jaanuaris väljas lund sajab, tekitab sensatsiooni. Ja tegelikult on ju meie pimedas talves siiski lumi see, mis lubab meil hämaruses vastu pidada ning nii ootame me seda aega, kus maapind valge vaibaga kattub.

A friend to lose is one too many

Nagu vahel ikka juhtub, nii ei suuda ma ennast seegi kord oma emakeeles väljendada ja seetõttu on selle sissekande pealkiri siin ingliskeelne.

Täna saab aasta päevast, mil Sinu eluraamat sulgus. Raamat, millesse enam kunagi ei tehta sissekandeid, kuid mille lehekülgi lehitsetakse pidevalt - inimesed, kellele palju andsid, leiavad ennast oma mälestustes ikka Sind meeles pidamas.

Loodan, et Sul on hea seal, kus Sa praegu oled. Tean, et Sinugi mõtted on meiega - arutled, kuidas meil läheb, soovid meile head. Selline Sa juba oled.

Reede, 18. jaanuar 2008

Sisemine põlemine

Kui mingi raamat või film mind kaasa haarab, leian ennast sisemise põlemise faasist. Astun justkui sündmuste keskele ning elan nii õhinaga toimuvale kaasa, et märkamatult leiangi ennast keerlemas kujutatud olukorra seest. Selline sisemine põlemine tähendab muidugi ka seda, et sisu jõuab paremini kohale, jätab sügavama jälje. Hea on aeg-ajalt leida seesmiselt hõõgvele puhuvaid tegureid ja minna leegitseva tulena kaasa sündmustejadaga.

Kolmapäev, 16. jaanuar 2008

Sõnadevool

Kui mingi sõnakujund pähe satub, püüan selle ikka üles märkida. Märgin üles, kuid edasi arendamiseks võimalust kohe ei otsi. Selleks peab olema sobiv hetk, sobiv meeleolu. Nii siis nüüd võtsingi ennast kokku, sest märkmete hulk hakkas juba üle mõistuse kasvama ja üllatuslikult leidsid ülesmärgitud sõnaseosed endale ka väga lihtsalt kaaslase. Nõnda saingi kerge vaevaga märkmetepagasi tühjendatud ning täienditega vormi valatud.

Teistmoodi sõnadevool tabab mind aga siis, kui mingid tunded tahavad must välja pääseda - siis leiab tee minust välja sõna sõna, rida rea järel. Siis ei saa ma kuidagi ennast peatada, et sõnadevool blokeeritud saaks. Ja polegi vaja, sest tunded tuleb ju enda seest valla lasta.

Vaikus enne tormi?

Jaanuarist on pool juba igavikku kadunud. Möödus teine nii vaikselt, et ei pannud tähelegi. Öeldakse, et aasta tuleb selline, nagu on aasta esimene päev. Ma justkui ei mäleta, et oleksin aasta esimesel päeval kuidagi eriti vaikselt ja rahulikult kulgenud, kuid siiski on siiani olnud aasta suhteliselt tüüne kuluga.

Ehk see peagi üle läheb, sest nii see asi nüüd ka ei käi, et muudkui kulged ja elad oma elu ning mitte midagi põrutavat ei juhtu. Seegi on see loodetavasti vaid vaikus enne tormi - küll siis, kui torm möllama hakkab, saate sellest ka teada.

Esmaspäev, 14. jaanuar 2008

Iga asja jaoks oma koht

Sattusin eile täiesti juhuslikult vaatama ETV Live'i lindistust, mis oli tehtud Smilers'i kontserdist. Kui nägin, kuidas inimesed kammitsetult oma kohal istusid ning sedasi proovisid nautida pakutud etteastet, vajus mul suu lahti. Iga asja jaoks on ikka oma koht olemas ja kui mõni asi tõstetakse kohta, kuhu ta ei sobi, siis minu arvates kaob ära kogu võlu. Minu jaoks on ühe kontserdi juures oluline see, et toimuks energiavahetus - ansambel laval annab enda energia publikule ja kui publik sellele hästi reageerib, võimendub kogu energia. Sellise muusika nautimiseks on aga minu arvates vaja füüsilist vabadust, sest kuidas Sa ikka naudid rokkmuusikat, kui istud ühe koha peal ja heal juhul lööd jalaga takti ning õõtsutad ennast ühe koha peal.

Teisest küljest oli mul hea meel, et mul isegi ei olnud võimalust kiusatuse tekkimiseks seda lindistust ise vaatama-kuulama minna. Mõtlesin, et oleks ehk tahtnud sellist huvitavat asja näha või Smilers'it nautida, kuid nähes nüüd seda, mis sest asjast välja tuli, oli mul ainult hea meel selle üle, et olin sellel ajal üldse Eestist ära ning seetõttu ei olnud mul isegi võimalik kaaluda, kas üritusel osaleda või mitte. Seeläbi ei saanud tekkida ka mingit igatsust, kahetsust või muud sarnast.

Kolmapäev, 9. jaanuar 2008

Kirjutusvahendite kurb saatus

Sattusin täna sahtlit koristades ja igat sorti kirjutusvahendeid kokku kogudes mõttele, et kui palju ma neid üldse viimasel ajal kasutan. Ikka on kirjutamisel kasutusel kõik elektroonilised vahendid- olgu selleks siis arvuti või mobiiltelefon. Pastaka/sulepea/pliiatsi kasutamine on pigem harukordne juhus. Hea, kui varsti üldse oskangi enam kirjutada - ehk läheb käel vahepeal meelest ära ja ta peab pikalt meenutama, kuidas need tähed nüüd paberi peale saidki?

Valgus!

Kas olete tähele pannud, et enam polegi õhtud nii pimedad. Tean, et selles on oma osa lumel, mis tänahommikuste märkide järgi nüüd küll sulama hakkab, kuid siiski on see teade sellest, et kevad pole enam mägede taga ja loomulikult ka sellest, et kõige pimedam aeg on siis selleks korraks möödas.

See kõik teeb ainult rõõmu. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minus tekitab see pimeduse aeg veidi hirmu. Hirmu põhjust ma otsida ei oska, aga ehk on see seotud kuidagi mõttega, et pimeduse käes ei suuda ehk leida positiivsust, optimismi näha. Kuigi tean, et kõik sõltub enda meeleolust ning headest inimestest ümberringi, siis ikkagi vahel tekivad ju kahtlevad hetked.

Aga mis sellest enam - valgus on pimeduse üle võidu saavutanud ja kuigi talverõõmud on mul veel nautimata (kelgule peab ju ikka saama), ootan siiski kevadet. Valgus on esimene kinnitus sellele, et see aeg pole enam kaugel.

Teisipäev, 8. jaanuar 2008

Aukudega öö

Öö on aukudega
kui hea juust,
öö on aukudega,
kui paotad uneust.

Kui öö on aukudega
võib ta kaasa tuua
segamini päeva,
mil ajakulgu jälgida ei suuda.
/08.01.2008/

Esmaspäev, 7. jaanuar 2008

Las kõik jääb

Kuna eelmine aasta oli mitmes mõttes eriline, siis tundsin selle aasta algul, et pean "edasi minema". Tunne kusagil sees ütles, et takerdun liiga palju sellesse, mis/kes eelmisel aastal mu elu mõjutas. Otsus vastu võetud, kuid selle järgi elada on keeruline. Aga mis siis ikka - tuletan endale seda otsust meelde ja astun aga edasi. Eks siis paistab, mis edasi saab. Ja ehk tulevad uued asjad peale, et vana veidigi ununeks.

Reede, 4. jaanuar 2008

Hajameelsus

Kuna otsustasin, et täna jätan lõuna vahele, siis käisin eile poes ja mõtlesin, et ostan võileivamaterjali. Otsus lihtne ja loogiline, ilmselt mitte väga keeruliselt teostatav, kuid kassas oma oste lindile ladudes avastasin, et olin suure sagimise peale leiva ostmata unustanud. Tean ka, kust viga tuli - leivavalikut uurides ja sealt midagi leidmata, keerasin ennast ümber ning asusin hoopis juustuletti uudistama. Sealt siis aga tulid juba muud mõtted pähe ja nii ei tulnudki mulle enam meelde, et leiba oleks ka vaja. Hajameelsus, mis teha ja niipalju siis võileiva tööle kaasa tegemisest.

Võitlus unega

See, et väljas on külmaks läinud, on vist talveune kohale kutsunud. Kuidas siis teisiti nimetada seda, kui ärkad hommikul planeeritud ajast hulga hiljem ja siiski suudad ennast vaid tahtejõupingutusega voodist välja vedada. Tegelikult peaksin ma meeletult rõõmus olema - vahepeal peale tikkunud unetud ööd on nüüdseks seljataha jäänud ning und tundub jaguvat rohkemaks, kui on aega seda tarvitada. Lisaks veel teadmine, et homme on laupäev, mis tähendab, et on võimalik unenorm täis magada.

Peamine põhjus, ma arvan, miks unehõlmast lahti ei saa, seisneb selles, et unenäod on pooleli - ei taha ju huvitava filmi vaatamist katki jätta, iseäranis, kui on teada, et samast kohast see enam jätkuda ei saa. Aga teha pole midagi, sest kui lint juba korra katkenud on, siis tuleb sellega leppida ja püüda väsimuse rüppest ennast välja rabeleda.

Kolmapäev, 2. jaanuar 2008

Taaskord lummuses

Goo Goo Dolls'ist olen siin kirjutanud ennegi - põhjust pole vaja kaugelt otsida, sest nad meeldivad mulle väga. Kuigi vahepeal on nendega kuidagi asi soiku jäänud ja nende uhiuut kogumikplaati pole ma endale isegi rõõmustanud, tõi 1. jaanuaril minuni jõudnud kingitus mind taaskord nende (täielikku) lummusesse tagasi.

Nii hea on alustada uut aastat positiivsete emotsioonidega ning taasavastada see rõõm ja vaimustus, mida saavad pakkuda kellegi teise tegemised, kellegi teise looming. Kingituseks oli siis Goo Goo Dolls'i 04. juulil 2004 Buffalo's toimunud kontserdi salvestus.

Milline jõud! Milline emotsioon! Millised mälestused! Tean, et elavas esituses on kontserdid alati kõige paremad, kuid siiski suutis see salvestus mind taaskord viia seisundini, kus tundsin, et tahan Goo Goo Dolls'i ka live'ina näha. Lihtsalt niivõrd ehedalt meenus see tunne, kui sain olla samasuguses massis (ingliskeelne sõna crowd tundub siinkohal justkui täpsem) ning lasta ennast publiku ja ansambli ühisest hingamisest kanda. Lisaks tundus kuidagi eriti südantsoojendav vaadata, kuidas esinejad ei lasknud ennast segada sellest, et taevast lausa kallas vihma kaela ning jätkasid ka veest tilkuvatena endast viimase andmist - tuli mullegi meelde paar sellist kontserti, kus kuulajana täiesti läbimärjana kontserdipaigast lahkuda olen saanud - seega tean omast käest, et vihm pole muusikaelamuse saamisel mingiks takistuseks, isegi, kui taevaluugid on täiesti avali unustatud.

Kõik see kokku lummas mind veelkord ja eks te isegi teate, kuhu see lummus lõpuks välja viib?

Lubadused! Lubadused?

Kui aasta vahetub, siis mingi sisemine hääl ütleb, et peaks justkui saama paremaks inimeseks, peaks endale mingid uued eesmärgid seadma, peaks kuhugi kaugemale püüdlema? Selleteemalised mõttearendused lõpetavad tavaliselt uusaastalubadustena. Nii hea on mõelda, et muutub aastanumber ning sellega koos püüame ennastki muuta. Kuigi järgmiseks aastaks on lubadused juba ununenud ning enam ei mäleta, mis lubamise hetkel eesmärgid olid, tekib lubada-tahtmise-meeleolu aastavahetuse lähenedes ometi justkui iseenesest.

Minu uue aasta lubadus on, et mul pole mitte ühtegi lubadust. Ei-ei, ma ei arva, et oleksin saavutanud kõik, millest vaid unistada oskan, samuti ei arva ma, et oleksin parim inimeste seast. Lihtsalt otsustasin, et kuna niikuinii on selliste lubaduste andmine suhteliselt tulutu, siis püüaks seekord sedasi, et aasta peale mingeid lubadusi ei tee, vaid püüan iga üksiku päevaga võimalikult hästi hakkama saada.

Head uut!

Head uut aastat! See soov väljendab inimeste ilusat ja hoolivat poolt - justkui muidu ei olekski põhjust head soovida kui vaid aastavahetuse paiku. Aga tegelikult me ju soovime head kogu aeg - ikka leiad ju ennast mõtlemast kellegi peale ning talle mõttes head soovimas. Ja niimoodi terve aasta vältel. Sest head soovida on lihtne. Ning südame teeb soojaks, kui kellelgi siis tõesti ka hästi läheb.

Soovin, et see aasta siis tuleks ka tõeliselt hea - jätkuks headust nii teistele kui ka endale, nii lähedal kui kaugel olijatele.