Kolmapäev, 20. veebruar 2008

Ühe inimese kaugusel

Mida rohkem inimesi kohtan ja saan teada, keda nemad tunnevad, seda enam olen veendunud, et iga eestlase ja minu vahele mahub täpselt üks inimene. Rohkem lihtsalt ei ole vaja. Vahel on huvitav isegi see, et kuigi ma väga ei uuri, kes keda tunneb ja miks, leian ennast ikka avastamas, et minu ja mõne teise inimese vahel on üks inimene. Kõige markantsem näide on üks naisterahvas, keda ma kolme ühe-inimese-ühenduse kaudu tunnen - esiteks on ta mu sõbra sõber, teiseks on ta mu sugulase sõber ja kolmandaks on ta mu ühe tuttava abikaasa õde. Pole siis midagi imestada, et Eestis kõik kõiki tunnevad ja teavad ning kogu elu siin kui peopesal on - külajutud levivad hoolimata sellest, kas oled tuntud või tundmatu.

Esimene kärbes

Vaatamata sellele, et praegu sajab väljas lund, ärkas eile juba esimene kevadine kärbes. Esmalt ei suutnud ma kuidagi uskuda oma kõrvu, kui üldise linnulaulu taustal kuulsin kärbse pinisemist. Kuid peagi oli lisaks häälele olemas ka pilt talveunest uimasest putukast ja siis polnudki teha muud, kui möönda, et tõesti on vist jälle sammuke kevade poole sammutud. Seda enam mõjub kontrastsena tänahommikune lumesadu, mis tuletab järjekindlalt meelde, et praegu on, vaatamata kõigele, veel jätkuvalt talv.

Teisipäev, 19. veebruar 2008

Vaikus kui loodusvara

Kinkisin ühele inimesele mingi aeg tagasi Ööülikooli loengu teemal "Vaikus kui loodusvara" - loengut pidamas Fred Jüssi. Tookord ajendas mind sellist kinki tegema saate pealkiri. Nüüd, sattudes Ööülikooli kodulehele, leidsin, et oleks põnev ka ise see mõttemõlgutus üle kuulata.

Kuulasin ja avastasin, et needsamad mõtted, mis Fred Jüssi välja ütleb, on inimesi minu lähedal ning mindki aeg-ajalt tabanud - õnneks leidsin, et on veel inimesi, kes hindavad vaikust kui loodusvara ja seetõttu ka ise hoolivad sellest, milline on nende poolt tekitatu.

Kui Sa veel pole Ööülikooliga tutvunud, siis leiad loengud siit.

Esmaspäev, 18. veebruar 2008

Alaline dilemma

Kui ennast kuhugi välja minema sätin, siis tahaks ju ikka ilusasti riidesse panna - no et kena välja paista. Aga kui jõuan mõttega selle hetkeni, milline olen ma kuskil "väljasviibimise" keskpaigast alates, siis leian, et on täiesti mõttetu ennast välja minnes üles lüüa. Mis transformatsioon siis vahepeal toimub? Kõik on imelihtne - enamasti lähen välja tantsima ja kui ikka kogu hingest asjaga kaasa lähen ning muusika endast läbi lasen, tähendab see seda, et üsna pea avastan higi voolamas ja riietusesemedki keha külge kleepumas. Nii osutubki valikuks mugav ja lihtne riietus, kuid dilemma jääb.

Soovide väljaütlemine

Kas teate, kuidas saada seda, mida soovite? Selleks tuleb oma soovid kõva häälega välja öelda. Nii vähemalt minul juba kahel korral soovid täide läinud kohe, kui olen need sõnastanud ja lendu lasknud.

Esimene selline juhus oli siis, kui käisime mingis söögikohas lõunal ja ilmsesti oli tegemist väga peene kohaga, sest toit ei jõudnud ega jõudnud lauale. No ma siis viimaks otsustanud söögiriistad enda ette laotada ja öelda, et sooviks nüüd süüa saada. Ja loomulikult toodigi kohe toit - vaid mulle.

Teine juhus pärineb möödunud reede ööst - käisime ööklubis smilerdamas ja olime juba üsna väsinud ülearu valjust tantsumuusikast ning laususin, et nüüd võiks juba kontserdiga pihta hakata. Vaevalt jõudsin lause lõpetada, kui riietusruumi uks kui nõiaväel avanes ning sealt väljus Smilers'i helimees ja vähem kui paari minutiga oli ka ansambel ise laval.

Kutsuv meri

Arvestades nädalavahetuse suurepärast ilma, kiskus mind mere poole. Loomulikult tuli päikesepaistet ära kasutada ning võimalus nautida valguse ja vee koosmängu oligi loodud. Esmalt hakkas silma see, et valge jäämütsiga kaetud kivid tekitasid eksiarvamuse, justkui oleksid mereranda uued majad ehitatud ja selline arvamine ehmatas ära. Õnneks sai lähemal silmistemisel selgeks, et need on vaid kivid.

Kuna meri on praegu jäävaba, võis arvata, et mingit erilist jääatraktsiooni vaadata ei õnnestu. Siiski aga pakkus omamoodi silmailu osaliselt jäätunud roostik, mis päikesevalguse käes mõnusaid valguse ja varju efekte esile tõi.

Huvitav oli ka see, et Tallinna külje all on teadagi erinevaid lahesoppe - iga poolsaare taga üks järjekordne - ja nende erinevus tuli välja, kui üksteise järel paari näha - üks sinise veega, teine rohelisega.

Kivirannas aga avastasin enda jaoks uue heli - kas olete kunagi märganud, kuidas kivid klobisevad, kui järjekordne laine merele taandub. Pole siis ime, et kogu selle müha ja mürina sees avastasin ennast silmi sulgedes kuskil soojal rannal ookeani serval seisvat - nii reaalne tundus see kõik, et isegi külm ilm ei suutnud illusiooni lõhkuda.

"Eestimaa värvid"

Sattusin laupäeval näitusele pealkirjaga "Eestimaa värvid". Väljapanek oli tehtud laste poolt rebitud värvilistest paberitest ja nendele kirjutatud mõtetest Eesti kohta. Lugesin laste mõtteid ja pisar tuli silma - ühest küljest oli nii armas tõdeda, et lapsed näevad nii palju head ja ilusat, teisest küljest aga olid ka paar sellist kirjatükki, mis väljendasid Eestimaa valu ja kurb oli meel, et need ei ole ka laste maailmast väljaspool. Seisin ja silmitsesin neid tekste ning mõtlesin: "Loodetavasti ei unusta need lapsed suuremaks saades seda, mida nad on meie kodumaal tähtsaks pidanud - metsad ja põllud, sinine taevas, roheline rohi, lumi oma valge värviga, päikesepaiste, puhtad mõtted ja kõige selle ilusa säilitamine."

Reede, 15. veebruar 2008

Automaatpiloot

Igaühel meist on välja kujunenud igapäevased teed ja rajad, mida mööda me käime. See teatud rituaal on sisse söödetud ja selle järgi me toimime suhteliselt kindlalt ja suurema vaimse pingutuseta. Mis aga juhtub siis, kui rutiini tuleb muudatus sisse teha. Siis avastad, et tuleb automaatpiloot, millega muidu kulgeb, välja lülitada ja anda juhtimine mõtte kätte üle. Muidu lõpetad nii, et oled automaatpiloodil kulgenud sinna, kuhu tavaliselt, mitte sinna, kuhu vaja oli.

Neljapäev, 14. veebruar 2008

Juba aasta?!

Juba aasta otsa olen oma siinset päevikut pidanud - see on nüüd küll suhteliselt hästi välja kukkunud. Pean silmas seda, et siia üldse mingeid uusi mõttemõlgutusi tekib. Millegipärast olin kahtleval seisukohal, kui selle asjaga alustasin - pole ma ju isegi oma isiklikku märkmikku suutnud pidevalt täita suutnud ja nüüd siis kohe selline "avalik" asi. Loodan, et teie, kallid lugejad, aeg-ajalt siin ikka käite ja pilgu peale heidate, vahel sõnagi sekka ütlete. Aitäh möödunud aasta eest ja peatse kohtumiseni kirjaridade vahendusel.

Loomepalavik

Viimastel päevadel on mind tabanud loomepalavik - kuigi telefonimärkmikku kasutan oma mõtete kirjapanemiseks pidevalt (operatiivne ja kättesaadav vahend tekkinud mõttekujundite kirjapanekuks), ei suuda ennast kuidagi eemal hoida sülearvutist, et anda kirjapandule ka vorm. Vormi andmiseks nimetan protsessi, mille käigus igale sõnale leitakse koht tema jaoks sobival real ja sobivas rütmis. Ahjaa, vahemärkusena olgu mainitud, et loomepalavik on jätkuvalt seotud kirjutamisega. Loomepalavik on suisa nii kipitav, et sülearvuti, mida ma polnud juba peaaegu aasta kasutanud - viimati siis vaid oma eelnevaid mõtted-tundeid üles tähendades - on nüüd saanud igaõhtuseks kaaslaseks. Ikka jooksevad näpud üle klaviatuuri, ikka salvestuvad uued sõnad. Aga see tunne on hea - lasta sõnade vool endast läbi ja seejärel vaadata, mis sellest kõigest siis välja tuli.

Sõbrapäev!

Kuigi sõbrapäev on välja valitud kellegi poolt ja siis kindlaks määratud ning selle kohaselt ma ikka saadan sõbrapäeval häid soove armsatele sõpradele, loodan siiski, et TE KÕIK, mu kallid semud, teate, et mu mõtted pole teiega vaid sellel ühelainsal päeval aastas. Ikka leian ennast päevatoimetuste keskel teile mõtlemas - kuidas läks kellegi reis, kas tervis on ikka korras, kas lastega on kõik hästi, kas kaaslastega on olukord hea, kas töö edeneb, kas jagub aega puhkamiseks, kas uni on rahulik jne. Ja ikka loodan, et leiame selle aja, et koos mõnusasti naeru pugistada ja teineteise seltskonnast rõõmu tunda.

AITÄH - elu teiega on SUUREPÄRANE!

Immuunsust kaotades

Selleks, et emotsioonitult elust läbi astuda ja oma turvalises kestas edasi kulgeda, olen endale külge hankinud immuunsuse - lihtsalt õppinud ignoreerima enda ümber neid inimesi, kellelt midagi head oodata pole (ehk siis andke andeks, kui eelduslikult tõrjun endast seetõttu eemale ka häid inimesi, kuid elukogemus on mind kahjuks sedasi õpetanud). Vahel aga juhtub ikka nii, et üldise immuunsuse sees tekib mõni inimene, kes murrab ennast sellest kaitsemüürist läbi. Kas teeb ta seda oma hea sõnaga, oma hea mõttega või muul moel, igal juhul kaob immuunsus teatud inimeste vastu hetkega. Siis aga, kui kaitsekest lõhutud on, ei oska ma olla "normaalne" - kestast läbitungimine tähendab mulle nii palju, et olen sellise asjaga hakkama saanud inimesest täiesti vaimustuses. Vabandust, et siis oma immuunsust kaotades kaotan ka "terve mõistuse" ja tahan nii väga "sissetungijale" teada anda, mida tema õnnestunud katse mulle tähendab.

Kolmapäev, 13. veebruar 2008

Nimeprobleem

Viimastel aegadel on mul tekkinud probleemid oma nimega. See tähendab, et kuidagi on niimoodi, et kuigi tahaksin ikka olla lihtsalt Juli (analoogselt lihtsalt Mariale), kutsutakse mind üha enam Juliaks. Minu jaoks on mu "ametlik" nimi kuidagi hästi formaalne ja mõnikord "kergemas" suhtlusringis tekib minus väike tõrge, kui sedasi mu poole pöördutakse (ilmselt see on kuskilt lapsepõlvest sisse jäänud - olete ju märganud, et kui vanemad lastega riielda soovivad, siis pöörduvad nad laste poole korrektse nimega, mitte igapäevases käibes oleva hüüd- või hellitusnimega). Suhteliselt kummaline asi toimus aga täna hommikul - tutvusin uue inimesega ja ütlesin, et mu nimi on Juli, kuid mingi aja pärast ta nimetas mind Juliaks. Kust ta selle võttis? Kas on mulle see nimi nüüd juba otsa ette märgitud?

Eks selle dilemma eest pole kusagile pääsu (kui ma just nimevahetust läbi ei vii), kuid praegu lihtsalt tekkisid sellised mõtted mu peas.

PS Või ehk ma ise tahan oma õige nime sisse kasvada, et olla oma hauakivi teksti vääriline, kuigi sellest jääb mul jälle üks täht puudu (seda siis kirjapildis, sest kuulates minu kõrv küll erinevust ei taba)?

Iseennast avastades

Kindlasti mõtled vahel, millise mulje Sa teistele inimestele jätad. Kas oled mõnikord leidnud ise ennast kellegi teise pilgu läbi vaatamas? Nii leiad endal kellegi pilgu ja püüad aimata, mida ta mõtleb. Kuna teise inimese kohta on Sul mingi arvamus olemas, siis tekib Sul endal uutmoodi vaatenurk iseendale. Vahel on sedasi, et teed asju just nii, nagu teed, seepärast, et tunned, et nii on ainus võimalik viis. Kellegi kõrvalseisja pilk aga aitab ehk vahel perspektiivi seada ja enda jaoks sõnastada ning teadvustada, mis see just on, mida teed. Vahel on seda kõrvalpilku väga vaja - siis, kui oled enesekindlust kaotamas, siis, kui Sulle vaid kaikaid kodaratesse lükatakse ning kõik Sinu head küljed üldise mudaga üle valatakse - kõrvalseisja toetav pilk ja hea sõna võib siis maailma pea peale keerata ning korraga avastad, et keegi on näinud Sinu sisemuse sügavusse ja see teeb ainult head.

Esmaspäev, 11. veebruar 2008

Tekst hauakivile

Avastasin ennast korraga mõtlemast sellele, et minu hauakivil peaks olema tekstiks "Truudusetu Julia" - see iseloomustaks kõige paremini, mis ja kuidas. Et siis kõik ikka aru saaksid. Sellised mõtted on ajendatud ühest kenast loost nimega "Truudusetu Juulia", sest selle loo kangelanna oleks justkui mina:

Oli suvepäev nii soe ja taevas pilveta,
end me purjuk seadis kodurannast lahkuma.
Sa mind sadamase saatma tulid, silmad vees,
sügav lahkumisevalu sinu südames.

Oma pea sa õrnalt panid minu rinnale
sinu armusõnad tungisid mu hingesse.
Siis veel truudust mulle kinnitasid vandega,
nagu harjunud kõik tütarlapsed tegema.

Ja see armuvanne, pealegi neid oli kaks,
Sai suudlustega kinnitatud kindlamaks.
Vali hüüe siis su embusest mind äratas:
"Jäta tüdruk, võta köis! Nii kapten käratas."

Aga iga kord, kui masti pidin ronima,
kliiverpoomil kõrgel mere kohal kõlkuma,
kui sain taluda küll tormisid, küll tuuli ma,
ikka ohkasin: Mu oma armas Juulia.

Ja kui Barcelona linna sain, siis lasin ma,
sinu nime oma käele tätoveerida.
Sulle armastusekirju saatsin hulgana,
sinu terviseks lõin klaase kokku poistega.

Kuid sa truudusetu, mida mulle tegid sa!
On raske sellest mõelda kui ka rääkida:
minu kuju oma südamest sa kiskusid,
kõik mu kirjad ahju põlema sa viskasid!

Sina silmi tegid ühele ja teisele,
aga kolmandale kinkisid sa suudluse,
ühelt tantsuõhtult teisele sul oli rutt,
ikka edevamalt kõlas sinu naer ja jutt!

Viimaks võrku võtsid peiu päris püsiva,
aga luba endalt lõpuks siiski küsida:
mis sa kostad, kui tal pähe lasen kuuli ma?
Sina valelik ja truuduseta Juulia!

Tea, et minu moodi meremehe armastus
see ei ole mitte tühi tuulekeerutus!
Vaid see tunne mehe meeltes möllab maruna,
mida viimaks ainult haud võib panna vaikima.

Kõige vahvam selle mõttekäigu juures on muidugi see, et kummaline on, et inimene, kes on mõelnud, et tema keha võiks peale surma kremeerida ning tuhk siis mööda ilma laiali puistatud saada, mõtleb sellest, milline võiks olla tekst tema hauakivil.

Timm Thaler ehk müüdud naer

Eelmisel nädalal tegin linnas aega parajaks ning loomulikult leidsin sobivaimaks paigaks kella surnuks lüüa antikvariaadi. See on koht, kuhu võibki ennast unustada, sest vanade raamatute seast leiab ikka selliseid, mida endagi raamaturiiulil näha soovin. Seekord oli mul ikka väga palju õnne, sest sain endale sõna otseses mõttes rõõmustada James Krüss'i raamatu "Timm Thaler ehk müüdud naer".

Raamatukogus käies haaran mõnikord ikka kaasa mõne teose lasteraamatute osakonnast. Neid on mõnus lugeda ja sageli tunduvad need raamatud mulle justkui rohkem sobivat - oma naiivsuse, selguse ja lihtsusega. Täpselt samamoodi sattus paar aastat tagasi väljavalitud raamatute hulka just seesama Timm Thaler'i lugu.

Lootus seda raamatut endale saada oli mul imeväike, sest teadsin, et tiraažid on läbi müüdud ja nüüd siis juhtus sedasi, et piisava ajavaruga jõudsin riiulilt selle raamatu üles leida ning endaga kaasa haarata.

Selle raamatu sisse on kokku pandud paljugi, mis selles elus minu jaoks oluline on. Lugu poisist, kes müüb oma naeru maha, sest kitsikus on käes. Kuid pikki aastaid peab ta vaeva nägema, et oma naeru tagasi saada - ilma naeruta elades avastab ta, et see elu on vähem väärt, kui kõik maailma rikkused. Loomulikult õnneliku lõpuga lugu, mis seekordsel lugemiselgi pisarad silma võttis.

Austusega südames

Selle nädalavahetuse muusikaelamused võiks kokku võtta vaid ühe fraasiga - "austusega südames". Nii leidsin ennast taaskord imetlemas VLÜ'd - suure rahuloluga südames vaadates seda, kuidas pillimehed üksteisega taaskohtudes täiesti siiralt ja südamest rõõmustavad, nautides kogu hingest seda soojust ja rõõmu, mis nad oma esituse sisse panevad. Niigi suurepärasele meeleolule krooniks sain tantsida tõelise merekaruga - pikk, tugev, habetunud ja käriseva häälega - tõeliselt suur au oli just sellise mehega jalga keerutada.

Pubimuusikamõtted

Kuna suhteliselt tihti satun sööma pubidesse, siis ikka jääb kõrva, millist muusikat nendes asutustes mängitakse. Sööd ja suhtled, kuid kuidagi ei pääse mööda sellest, mis parajasti on heaks arvatud külastajate kõrvus kõlada lasta. Nii leiadki ennast ikka päris tihti mõtlemas sellest, kuidas Sa oma turvalises keskkonnas liikudes ei tea, millist muusikat toodetakse.

Oma turvalises keskkonnas, kus enamasti ise valid aja ja koha, millal muusikal ennast paitada lased, ei tule Sa selle pealegi, et kõigist neist lugudest, mida Sa oled harjunud kuulama ja mõnda isegi armastama oled hakanud, on võimalik teha selliseid asju, mis kõrvadele haiget teevad. Ei, põhjuseks pole siinkohal mitte niivõrd kehv kvaliteet (nagu arvata võiks), kuivõrd see täiesti arusaamatu entusiasm, millega tehakse kõiki juba olemasolevaid lugusid ümber.

Selles suhtes olen täiesti kindlalt seda meelt, et looga peab igal esitajal tekkima isiklik suhe ja kui seda lihtsalt anonüümselt ette kanda, ilma pikemalt teemasse süvenemata, on tulemus enamasti täiesti kohutav. Nii näiteks ei suutnud ma kuidagi taluda, kui Goo Goo Dolls'i "Iris" sai uue elu Ronan Keating'u, kes mulle täiesti meeldib, hääle läbi, sest selle esituse tulemusena kadus ära kogu see jõud, mille Goo Goo Dolls sinna sisse pannud on. Samuti sain täieliku šoki, kui kuulsin oma üht lemmiklauljat Ivo Linna't esitamas ühte Smilers'i laulu. Et jäägu ikka igaüks selle juurde, mis on "tema oma" ja millega ta hästi hakkama saab.

Kolmapäev, 6. veebruar 2008

Ühe unistuse täitumine

Kui inimesel on mingid unistused, siis kunagi ei tea, millal need lõpuks täide lähevad. Lihtsalt, kui jaksad, tuleb õige aeg ära oodata ja siis unistus täitubki. Nii sai sellel nädalal reaalsuseks minu juba lapsepõlvest pärit unistus - käia tennisetrennis. Kuigi olen trenni teinud ja ka suhteliselt edukalt igasuguste spordialadega tegelenud, on mu süda ikka kuulunud tennisele. Kujutate siis ehk isegi ette seda tunnet, mis mind valdab, kui nüüd regulaarselt platsile palli taga ajama saan minna (viimasest trennist läks küll pool aia taha, sest oli ju vaja naaberväljakul mängivat ammust silmarõõmu kaeda - vana arm ei roosteta ;-)).

Esmaspäev, 4. veebruar 2008

Uitmõtted valimiste teemal

Sel nädalavahetusel sai siis valitud Eestit Eurovisioonil esindav lugu - "Leto svet", esitajaks Kreisiraadio. Kuigi ise ma saadet ei näinud ega hääletuses osalenud, polnud ma üldsegi üllatunud, kui pühapäevahommikustest uudistest Eesti valiku teada sain. Kuigi mulle endale meeldis "Ice-cold Story", mis saavutas teise koha, arvan siiski, et "Leto svet" on täpselt nii jabur lugu, et sellest võib Eurovisioonil isegi asja saada.

Telefonihääletus iseenesest aga pani mu mõtted hoopis teises suunas liikuma - miks ei võiks valimised (ja-jah, kohalike omavalitsuste ja Riigikogu omad) toimuda samuti telefonihääletusena? Niikuinii on ju sedasi, et nende, kes valitud on, tegevus on mõjutatud rahast, miks siis mitte teha telefonihääletus ning las siis selle järgi selguvad ka valitsejad?

Seeläbi tuli mulle meelde, kuidas on valimistega lood Belgias - kas te kujutate ette, et seal on valimine kohustuslik - st iga kodanik peab minema ja valimistel oma hääle andma? Ja kui ei lähe, siis peab trahvi maksma. Kuigi väidetavalt pole kuulda olnud lugusid, kus tegelikult oleks trahv välja nõutud, on selline sanktsioon oma kodanikukohustuse täitmatajätmise eest ette nähtud.

"Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi"

Mida on vaja selleks, et lapsed teatris etendusele kaasa elama saada? Selleks on vaja ilusat lavakujundust, kauneid kostüüme, meeldivat muusikat ja loomulikult lõbusaid tegelasi lavale. Kui siia juurde lisada veel veidi visuaalseid efekte, nagu seda on teleriekraanid ning tulevärk, siis saabki kokku midagi sellist, millega lapsed rõõmsalt kaasa lähevad. Unustada ei saa ka seda, et lapsed hea meelega ise kaasa löövad - seda siis kasvõi näiteks muusika rütmis plaksutades.

"Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi" on "Estonia" uusim ballett, mis vastab kõigile eeltoodud tingimustele ja siis pole imestada, et etenduse lõppedes saal lausa rõkkas ning lapsi võis vaid naerusuistena näha. Kui Lumivalgeke, prints ja kuninganna olid peamised klassikalise balleti kandjad etenduses, siis ilmselgelt vaimustusid lapsed pöialpoistest, kellel oli vabamad "käed" oma lavalise liikumise kujundamisel ning seetõttu võimalik tekitada tohutult koomilisi olukordi. Nii saigi, vähemalt minu jaoks, etenduse peategelaseks Õnneseen (Oleg Lipovetski), kelle tekitatud naljakat olemist näis terve saal täis saavat.

Kindlasti tahaks ära märkida ka muusika (Tibor Kocsak) - olen seda ennegi arvanud ning seekord sain taas kinnitust - balletimuusika paitab mõnusalt kõrva.

Föderatsiooni karikas

Üle mitmete aastate juhtus siis sedasi, et sattusin tennisevõistlusi vaatama. Vaadatavaks võistluseks sattus olema Föderatsiooni karikas, kus oli kohal Eesti naiste tennise esinelik. Kohal käisin vaid poolfinaali päeval, ehk päeval, mis otsustas Eesti edasipääsemise I liigasse. Eesti võitis kindlalt 3:0 ja seda ilmselt mitte väga suure üllatusena.

Kuigi kindlalt võitsid oma mängud nii Maret Ani kui ka Kaia Kanepi, jäi mõnel hetkel nendes mängus silma ebakindlus. Kuna tasemevahe Lõuna-Aafrika esindajatega oli mängu pealt näha, olid üksikmängud suhteliselt igavad ja ühekülgsed - punktid lõppesid sageli kiiresti ja lihtsate vigadega.

Kui vajalik eduseis juba kätte võidetud oli, läksid Eesti eest paarismängu mängima Margit Rüütel ja Anett Schutting. Mulle meeldis see mäng kõige rohkem - ei tea, kas on see paarismängu eripära või oli lihtsalt vastaste tase võrdsem, igal juhul jagus sellesse mängu palju hasartseid kaasaelamishetki ja ilusaid punkte. Kuigi mängu algus oli ehmatav (Eesti neiud jäid kohe kaotusseisu), kaldus võit siiski viimaks Eesti poolele. Positiivselt üllatas Anett Schutting, kelle riskantsed löögid sageli augu vastaste vahel üles leidsid.

Päeva kokkuvõtteks võiks öelda, et päris vahva oli vahelduseks ka spordivõistlusi vaadata ja nagu tavaliselt sellel puhul ikka, tekkis tribüünil olles soov reketi järele haarata ning ise ka palli taga ajada.

Reede, 1. veebruar 2008

Koguneb, muudkui koguneb

Tegin eile oma viimase aja loomingu ümberkirjutamist ja avastasin, et "neid" on kogunenud juba 50 jagu. Nii ei saa ju elada, kui kogu aeg mingi asi kirjutamist vajab. Kas siis tõesti tulebki pidevalt kirjutada? Aga kui niimoodi muudkui kirjutad ja kirjutad, kas siis keegi neid ka lugeda jõuab? Ah, ilmselt mitte. Lihtsalt endal hea lugeda ja püüda meenutada, mis tunne oli konkreetsete sõnade paberile loomisel hetkedel. Kuigi pärast enam ei mäleta üldse, mis tunne oli - hea, kui mäletab, miks.