Kui ennast kuhugi välja minema sätin, siis tahaks ju ikka ilusasti riidesse panna - no et kena välja paista. Aga kui jõuan mõttega selle hetkeni, milline olen ma kuskil "väljasviibimise" keskpaigast alates, siis leian, et on täiesti mõttetu ennast välja minnes üles lüüa. Mis transformatsioon siis vahepeal toimub? Kõik on imelihtne - enamasti lähen välja tantsima ja kui ikka kogu hingest asjaga kaasa lähen ning muusika endast läbi lasen, tähendab see seda, et üsna pea avastan higi voolamas ja riietusesemedki keha külge kleepumas. Nii osutubki valikuks mugav ja lihtne riietus, kuid dilemma jääb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar