Selle nädalavahetuse muusikaelamused võiks kokku võtta vaid ühe fraasiga - "austusega südames". Nii leidsin ennast taaskord imetlemas VLÜ'd - suure rahuloluga südames vaadates seda, kuidas pillimehed üksteisega taaskohtudes täiesti siiralt ja südamest rõõmustavad, nautides kogu hingest seda soojust ja rõõmu, mis nad oma esituse sisse panevad. Niigi suurepärasele meeleolule krooniks sain tantsida tõelise merekaruga - pikk, tugev, habetunud ja käriseva häälega - tõeliselt suur au oli just sellise mehega jalga keerutada.
4 kommentaari:
ja mis on kuus moosekanti ühe tõelise merekaru kõrval???
või õigemini: üks tõeline meremees muudab suurepärase peo veelgi paremaks ja annab õige meki man!
Olgem nüüd palun täpsed - moosekante oli kohal viis ja ärgem unustagem, et ka nende seas on merekarud ju täiesti olemas - kuigi nad enamasti varjavad seda ontliku välisilme all, pääseb mässav meremeheveri neis mõnikord pulbitsema.
Üks tõeline merekaru on aga igal ajal palju väärt!
oi jah, palun vabaandust... olen harjunud kuuega, ja näe, kohe selline eksimus. oi-oi-oi :)
edaspidi olen täitsa kussu :D
Oi, seda ma küll ei soovinud - mulle nii meeldib, kui keegi siia vahel mõne kommentaari ka kirjutab. Muidu jääb mulje, et vaid ise kirjutan siia ja ise olen ka ainus lugeja.
Postita kommentaar