laupäev, 28. veebruar 2015

Kat Edmonson


Lucky me, lucky, lucky you...


Mõnikord piisab vaid ühest fraasist, et lugu kõnetaks... Ja mu mõte läheb tagasi peaaegu kolme aasta tagusesse kevadhommikusse, ühe tenniseväljakul aset leidnud eluhetke sisse...


Ilmast, millest muust?

Ikka on ju teada, et kui millestki muust enam kõnelda ei ole, siis tuleb ilm teemaks võtta...

Praegusel juhul asi küll sedasi pole - ilmast ajendas mind kirjutama see, et ma olen väsinud-tüdinud sellest arusaamatust ilmast, mis meil siin on. Sellest talvest, olematust, nagu ta meil on olnud, pole ju mõtet rääkida.

Ma tean, et minu maailmapilt piirdub praegu selle ilmaga, mis siin käega katsuda, silmaga näha on. Ja ma tean, et korralikku lumekatet ühel põllul tuli 1,5 nädala tagusel ajal otsida 60 kilomeetrit lõuna poolt (vahetult enne kohe-kohe saabunud sula ja vihma). Sama hästi tean ma ka seda, et Lõuna-Eestis veel mõni aeg tagasi korralik lumi maas oli, kuidas seis praegu on, seda ma ei tea. Olen teadlik ka sellest, et suures plaanis pole virisemiseks põhjust - sest meil siin on võimalik jala käia, pole vaja kontide katki kukkumist karta (kuigi jah, ma ise olen oma entusiasmist, mis seotud ühe seiklusspordi valdkonda kuuluva ala proovimisega, endal ikka vist luu katki saanud, aga see ei puutu ju siia ja ilm ei puutu minu "osavusse"), nagu olen kuulnud olevat mõnes teises linnas (olgu tervitatud kõik osavad jäälkõndijad!), aga ma ikkagi olen rahulolematu.

Ja mõistan väga hästi seda, et mulle on ikka vaja nelja aastaaega, et mulle see olematute, piirideta aastaaegade teema ei istu. Praegune ilm siin akna taga on aga üks lõputu sügise-kevade piiril kõikumine ja heites pilgu ka nädala jagu ette, ei paista mingit suurt muutust.

Kuigi minu jaoks on alati aasta kõige raskem aeg olnud talvise pööripäeva aegne, mil pimedus maad võtab, ja praegu on see aeg ju juba kahe kuu võrra minevikku kadunud ja taas nelja kuu pärast hakkavad päevad lühenema, siis praegu mõjub mulle väsitavalt see 0 kraadi ümber kõikuv elu-olu. Ja kuidagi emotsioonitu on see kõik. Kuigi, kaktus, mis alati naistepäeva paiku õide puhkeb, on juba oma õienuppe välja ajama hakanud ja lindude hoogsa sädistamise põhjal saan aru, et kevad ikka tuleb. Need võiks ju ometi olla rõõmu ja ärevust tekitavad kevademärgid. Kevad on minu jaoks olnud alati see kõige-kõige aastaaeg. Ja huvitav oli mul mõni aeg tagasi kuulda Fred Jüssi't (üks ütlemata sümpaatne, väga hea sõnaseadmisoskuse, meeletute teadmistega muhe tegelane, keda olen alati heal meelel kuulanud) välja ütlemas soovi, mis minulgi alati olnud on: "Et elu annaks näha veel ühte kevadet!"

Üsna kenasti adun ma ka seda, et mul pole oma rahulolematusega mitte midagi peale hakata - tean ju mina suurepäraselt, olles tegelenud mereliste harrastustega, et ikka on nii, et ilm otsustab. Ja ilm (või siis üldisemalt loodus) on tegija, kelle järgi inimene ikka oma toimetused seadma peab. Üldse tundub mu praegune mõtteavaldus pigem kohatu halamisena - appi, igav on, see ilm siin ja praegu... Ja mõtlen eneseirooniaga: kui millegi muu üle viriseda ei ole, siis ilma teemal saab seda alati teha.

neljapäev, 26. veebruar 2015

Suurepärane oskus inimesi endast välja viia

Selle loo algus läheb tagasi aastate taha, kui minu peale karjus inimene, kes tavaliselt inimeste peale ei karju. Vaid kaks korda elus on ta kellegi peale karjunud ja minul oli au olla üks seesugune inimene.

Lugu siis oli järgmine, et tegemist oli minu tolleaegse ülemusega, kes oli puhkusel ja mina asendasin teda. Ja kui ta siis puhkuse ajal tööle tuli mingeid asju ajama, siis teatasin talle resoluutselt ja kindlalt, et kuna tema on puhkusel, siis mina ei kavatsegi teda mingitesse tööteemadesse pühendada. Minu jaoks on alati olnud inimeste puhkus püha ja seetõttu olin endas väga kindel. Tulemuseks oli siis see, et ta oma rahulolematuse minu peale karjudes välja elas.

Edasi on kõik läinud sama rada - ehk siis ikka ja aina olen mina olnud see piksevarras, kuhu inimesed ennast maandavad. Olgu need siis lähemad tuttavad või suisa võõrad. Olen siis mõelnud ja analüüsinud, et aru saada, mis on selle põhjuseks. Ja asja tuum tundub olevat selles, et ma inimeste igasuguste provokatsioonide ja väljaütlemiste peale "tuima nägu teen" - ehk siis, ma ei reageeri piisavalt otseselt või nii, nagu inimesed eeldavad. Ja see võib ju olla üle mõistuse kohutav küll.

Võiksin ju olla aastate jooksul selle kõigega juba harjunud ja eks nüüd, kui olen asja sisust aru saanud, võtangi seesuguseid olukordi pigem külma rahuga. Vähemalt ma arvan, et suudan seda teha, kuigi võib juhtuda, et kui taaskord seesugune olukord tekib, on reaktsioon samasugune nagu senini.

Aga, põhjus, miks selle teema üldse üles võtsin, on selles, et ma siin mõni aeg tagasi nägin inimeses, kes muidu on väga rõõsa ja rahulik, juba pead tõstmas sedasama endast välja minemise virvendust. Kuigi see oli väga õrn ja võib-olla sain olukorrast ka vääriti aru, tajusin, et ka tema, inimese, kes on enamasti vana rahu ise, suudan ma juba ainuüksi mõne oma küsimusega ärrituma "sundida". Eks õppimise koht oli see, et ma edaspidi seesuguseid küsimusi ei küsi, aga olukorra fikseerimiseks oli see hea hetk küll. Võib-olla oli midagi sootuks muud, mis teda ärritas, aga kuidagi taandus see ikkagi minu peale ja kuigi plahvatust ei toimunud, tundsin siiski õhus särisevat elektrit.

Täna ärkasin vara...

Smilers'il on üks laul, kus on seesugused sõnad: "Täna ärkasin vara, pool 11 oli vara minu jaoks..."

Kaks hommikut järgemööda on inimesed mulle helistanud (vähemalt minu mõistes) varasel hommikutunnil, eile kuskil 9 paiku, täna juba suisa 8. Õnneks olen mõlemal hommikul juba ärkvel olnud. Kui tavaliselt jätkub mul uneaega kusagil 8.30ni, siis täna tõesti ärkasin vara, sest hommikune kohtumine oli kokku lepitud 9.30ks. 7.43 oli tõesti vara minu jaoks. Kui elada nii vaba graafikuga, nagu minul on, siis on seesugused ärkamisajad tõesti üks üsna varane aeg.

Ma saan aru, et enamus inimesi on selliseks kellaajaks kas juba tööl või kohe-kohe tööle jõudmas. Mina aga keeran kenasti teist külge ja põõnan veel veidi, nii, nagu parajasti und jagub. Eks seesugusel elustiilil ole ka oma "vead" - kui kella 5 paiku pärastlõunal hakkab enamus tööinimesi ennast koju sättima, siis võib minu töötegemine sellisel kellaajal alles hoo sisse saada, eile nt lõpetasin töö tegemise alles pärast 7 õhtul, aga need kellaajad võivad varieeruda - kõige hilisem kellaaeg, mil töö lõpetanud olen, on olnud kell 2 öösel.

Ja meenub aastavahetusel kuuldud jutuajamine kahe samuti suhteliselt vaba graafiku alusel elava inimese hommikutest, kes arutlesid isekeskis, et alles 11 paiku hommikul teevad nad silmad lahti  ja asuvad mõtisklema, et ei tea, kas paneks kohvi hakkama. Ja et Tallinna liiklusummikutest ei teadvat nad mitte midagi.

Minagi olen praegu seesuguses rütmis sees, kus ise saan valida aja ja koha, teadmata suurt midagi ummikutest, kuigi on reede õhtud, kus ka mina saan kallite kaaskodanikega koos liiklusummikus istuda, aga selleks on juba sootuks teised põhjused ja need on seotud vaba aja möödasaatmisega. 

Imeline oskus leida asendustegevus

Kuigi peaksin praegu aega ratsionaalselt kasutama ja tegelema töötegemisega, siis ikka ja aina, kui vaim pole valmis, leian ennast tegelemas asendustegevustega. Võib-olla on see vajadus leida see õige meeleseisund, et asjade kallale asuda, võib-olla on see lihtsalt vajadus "puhata ja mängida" ka vahetevahel, kui töö ennast uksest ja aknast sisse surub. Ma ei tea ja ega ma väga tahagi teada.

Seda tegutsemismalli ma väga analüüsima ei kipu, lihtsalt, olen tähele pannud, et on mingid hetked, kus aeg pressib peale ja mõistus ütleb, et tuleks tegeleda töötegemisega, mina aga leian, et ei ole miskit töötegemist, on veel mõtete kogumise aeg, on vaja tegeleda kõige muuga.

Nagu näiteks praegusel hetkel - oma mõtete kirjapanemine on suurepärane asendustegevus.

Käsi peseb kätt...

Asjalood on siis nüüd sedasi - inimene, kellest poleks arvanud, et ta võiks seesugusele positsioonile isegi kandideerida, on ametipostile nimetatud. Kuigi esmapilgul oli see minu jaoks üllatav, siis juba järgmine hetk tõi selguse, arusaamise. Õigemini tuletas mulle meelde seda "käsi peseb kätt" teadmist, mida oma elukogemuse põhjal oman. Tean tausta, tean sidemeid ja arvestades, et olen näinud võrgustikku toimimas, sain aru, et minu üllatus oli täiesti kohatu.

Eesti riik (ja selle juhtimine) kui ühe seltskonna sisene asi, ikka saab koha see, kes on "meie". Väljaspool võib olla kompetentseid, kogemuste ja teadmistega inimesi, kuid kui nad pole "meie" seast, siis nad võivad vaid unistada, et nemadki võiksid olla tähele pandud, nendega võiks arvestada.

Eks siin võib olla tegu ka minu isikliku solvumisega, sest mina ei ole selle "meie" osa ja olen väga otseselt omal nahal tunda saanud, kuidas on olla see, kes pole "meie". Kuigi mis solvumist võib olla, kui saad aru sellest, kust jooksevad jõujooned ja et ainult need jõujooned otsustavad, hoolimata sellest, mis ümberringi toimub. Lihtne, selge, arusaadav. Arukas inimene ikka valib oma võitlusi.

Teine sama suuna teema vaatas mulle vastu presindendiballi piltidelt - asjaolu, mida ma võib-olla ei teadnud, või kui teadsingi, siis tuletati mulle seda meelde. Ja jälle mõtlesin inimeste ja nende valikute peale, selle peale, mida üks või teine oluliseks peab, selle peale, mille järgi endale kaaslast valitakse ja kuidas ma kohe üldse aru ei saa, miks on inimesed valinud endale sellise kaaslase, keda mina, just inimese isikuomaduste tõttu, sugugi ei valiks. Kas minu jaoks jäävad mingid asjad märkamata, kas nähtu ja kogetu on siis tõesti mingi sootuks teine külg inimesest? See pole esimene kord, ikka ja aina imestan selle üle, et kuidas ja mismoodi.

reede, 20. veebruar 2015

Eelista Eestimaist

Ikka on juttu olnud sellest, et kodumaise tootja toetamiseks tuleb poest soetada Eestimaist. Kuigi mõte on ilus ja õilis, ei ole selle teokstegemine sugugi lihtne.

Minagi siin mõtlesin, ühe konkreetse kaubaartikli raames, et eelistaks Eestimaist. Ja eks ma siis asusin oma mõtte kohaselt tegutsema. Süvenedes põhjalikumalt pakendisse, avastasin, et vaatamata sellele, et pakendite kaubamärgid rääkisid suuresti Eesti toodangust - kõik nad olid ühtviisi tuttavad ja omased - tuli välja, et enamus neist on toodetud kusagil mujal - kas Lätis või Leedus või suisa Poolas. Ja üllataval kombel osutus ainsaks Eestis toodetuks võõrapärase nimega kaubamärgi taga peituv.

Ja nõnda ma siis mõtlengi, et üleskutsed on head küll, aga nende realiseerimiseks on vaja aega ja süvenemist.

neljapäev, 19. veebruar 2015

Sama muster

Muster on täiesti sama. Absoluutselt. Keegi ei usuks seda, ma ise kõige vähem. Täpselt samad teemad, täpselt samad suunad, täpselt samad olukorrad. Aga, veelgi ehedamalt, veelgi selgemalt, veelgi kindlamalt.

Ja nii ma mõtlengi, et kas see vahepealne oli vaid üks eluetapp, mille pidin läbi tegema, et jõuda välja sinna, kus praegu olen.

Irooniat on selles kõiges aga tohutult. Selles, millised võimalused mul on, millised uksed on elu avanud. Eks ma taban selle iroonia ikka kusagil taustal ära - kui olukordi kõrvutan. Sest kui mustrid klapivad, siis ikka tekib võrdlusmomente.

Ja on olemas automaatpiloot, mis mind justkui juhib. Ma tean, et see toimib, sest ma tunnen ennast vabalt, sest ma ei kahtle hetkekski, sest ma olen puhkusel (isegi siin on aja küsimus esile kerkinud - et ei mäleta seda, mis oli enne ja mis oli pärast ja mis järjekorras kõik toimus - ju siis on ajamõõde lihtsalt välja lülitatud olnud). Kust on tulnud see sisemine kindlus ja veendumus, et ma ei pea ennast kaitsma, ei pea võitlema oma koha eest, ei pea midagi tõestama, vaid saan lihtsalt olla? Ju siis on kõik nii loomulik ja iseenesestmõistetav, kindel ja turvaline.

Mulle see muster muidugi meeldib...

Riukalikkus ja veiderdaja

Ma muudkui vaatan ja imestan. Seda riukalikkust, mida ma näen. Mis see siis nüüd on? Minagi olen seda riukalikkust enda peal tunda saanud, kuigi, varemalt, see, mis praegu toimub, on ilma igasuguse riukalikkusega. Minu peal pole seda juba ammu rakendatud, miks küll, mis minul viga on, et mina enam "ei sobi"?

Tüünelt seista ja vaadata veiderdajat oma silme all. Veiderdajad on mulle alati meeldinud, veiderdajad on mind alati võlunud (ma olen ikka nii pealiskaudne, tean seda väga hästi). Eks meeldib seegi, eks võlub seegi, pole ma ju miski kivist tegelane. Oma tüüne olekuga tõmbasin aga veiderdaja hoo maha ja mõtlesin, kas teistes situatsioonides ma sedasi taltsutangi kõik veiderdajad? Igaüks võib talitada nõnda, nagu ise tahab, mis mul sest. Mina talitan nii, nagu hetkel tunnen. Ja mõnikord pole tahtmist veiderdajatega kaasa minna.

Autod hammas(ratas)te vahel...

Ettevõtete autode teema on praegu teravalt üleval. Ja kuigi teema on nii üht- kui ka teistpidi arusaadav - on seadus, mille täitmist tuleb jälgida ja järgida, Maksu- ja Tolliamet teeb oma tööd, samas tunneb eraettevõtja, kelle ettevõtte auto kasutamise kohta aru päritakse, ennast puudutatuna.

Mina aga ei saa selle kõige taustal jätta mõtlemata, et tegelikult ongi see Eesti ühiskonna tase - kui me sisuliste küsimustega tegeleda ei jaksa, ei taha, ei suuda, siis tegeleme välisega. Ja on ju auto omamine Eestis siiski staatuse sümbol, seda peamiselt suunal naabrist-parem-uhkem. Kuigi see on väga suur üldistamine, olen mina aina hämmastunud olnud selle luksusliku autopargi üle, mis meie teedel liigub. Kuna ma enam-vähem tean, palju sellised autod maksavad, siis on see minu jaoks päris üllatav, kuidas inimesed (olgu siis eraisikutena või ettevõtete omanikena) raatsivad selliseid väljaminekuid teha. Tuleb meelde lugu, mida mulle üks Mercedese omanik kunagi krooniajal rääkis - et selleks, et ära remontida mingi osa tema Mercedesel, tuli remonditegijatel katki teha üks teine, 3000.- krooni maksnud osa. Seesugustest numbritest siis räägiti, ma isegi ei julge arvata, mida üks seesuguse auto remont üldse maksma minna võiks.

Ja tuleb mulle silma ette see nädalatagune autoteema, mis mul siiani ikkagi vähe mõtetes on. Peamiselt seetõttu, et arvestades, mis auto(de)st jutt oli, siis minu jaoks tähendab see üht murede ja erilahenduste teemat. Tean, olen seal olnud, olen selle kõik omal nahal läbi teinud - kui on auto, mis ei ole üldtuntud ja millele varuosade saamisega on probleeme. Lisaks veel üks teine teema sinna juurde, nimega kütus, ilma milleta ükski masin ringi ei liigu.

Sotid selged

Hing kripeldas, lasin kripelduse endast välja. Et saada selgeks ja mõista, mis toimub. Ja see, mida teada sain, ei erinenud suurt sellest, mis oli toimunud enne, millest olin juba niikuinii aru saanud. Lihtsalt, nüüd on asi oluliselt selgem, arusaadavam, erksam.

Sotid selged

Sotid selged,
seisud sirged,
palged helged,
mõtted virged.

Vajatud selgus
vaikusest sirgus,
suikunud helgus
ärkvele virgus.

Kas on asi selles, et küsisin liiga sisulisi küsimusi? Eks ma ise sain aru, et ma ikka norin veidike tüli ka. Või mis norin tüli, pigem ärgitan kaasa mõtlema, arutlema, analüüsima. Aga ju on probleem selles, et mul tõesti on liiga palju aega iseenda jaoks ja iseenda mõtetele, peaks endale kohe mõne probleemi tekitama, siis oleks mõtted kõik nendega hõivatud. Muidugi käib mu peast läbi ka "meeleheitel koduperenaise" kuvand - igavleda omas mullis ja reaalse eluga suurt mitte kokku puutuda. 

Talitage minu sõnade järgi...

Kuigi ma ei tea, kuidas olukord praegu on, on märke tavalisest käitumismustrist. Ehk siis taaskord olukord, kus näppu tuleb vibutama keegi, kes ise kehtivate reeglite järgi ei toimeta.

Minul on olnud au ja rõõm olla see, kes on öelnud: "Me ei saa teistelt midagi nõuda, kui me pole oma õupealset korda teinud!" Ehk siis, ikka see, et ise peab eeskujuks olema. Ja olingi ainus "loll", kes siis seda eeskuju näitama asus. Nii ühel kui ka teisel teemal. Aga mina niimoodi ei saa, ei oska, ei suuda, ei taha, et seda, mida teistelt nõuan, ise sugugi järgima ei kipu.

Muidugi oli ka teine äärmus, kus öeldi, et pole vaja miskit nõuda, tuleb kõigil lasta olla, nagu nad tahavad. Seegi variant mulle ei sobinud ja eks seetõttu oli aeg kõrvale astuda, sest kui on mingid ülesanded teha antud, mingid kohustused, siis ei saa neid tegemata jätta vaid seetõttu, et keegi arvab, et peaks olema leebem, peaks olema vähenõudlikum.

esmaspäev, 16. veebruar 2015

Üks küsimata küsimus

See, mis toimub, ei allu mingitele reeglitele. Sest reegel on räige ja kohatu, laastav ja lõhkuv. See, mis toimub, on loov ja edasiviiv.

Kui mitmeid kordi olen ma juba käega löönud, kui mitmeid kordi olen leppinud, et see nüüd ongi kõik, edasi ei tule mitte midagi. Oli tore, oli vahva, aga nüüd on tulnud aeg, mil see kõik on läbi saanud.

Ja siis leidub ikka mõni hetk, kus kogu see asi leiab võimaluse edasi kulgeda, edasi areneda, edeneda.

Seepärast leiangi ennast nüüd mõtlemas, kas ma peaks vabandust paluma. Et mul pole piisavalt usku, et ma nii vähe arvan teisest inimesest. Põhjus, miks see mõte mulle alles nüüd pähe tuleb, on selles, et ma ju hindan väga kõrgelt teist inimest, seda, mida ta juba teinud on ja mida praegugi teeb. Mitte hetkekski pole ta andnud mulle põhjust kahelda. Eks ma saan aru, et minu sisemised mõtted on visad muutuma, kui maailm on nii radikaalselt muutunud ja kõik, mis muidu peaks olema normaalne ja iseenesestmõistetav, kuid on siiski olnud imetlusväärne ja erakordne, on korraga tõeks saanud. Raske on seda uskuda ja usaldada.

Ja küsimus jääbki küsimata, sest see oleks huumoriklassikasse kuuluv... Las ta siis olla, las elu läheb seda rada, mida mööda ta minema peab. Ju seal on kõik vastused olemas, ka küsimustele, mis jäävad küsimata.

Võin ju kaunist loodust imetleda?

Ma ju ikka võin kaunist loodust imetleda? Ma olen oma käte ja jalgade fetišist täiesti teadlik. Aga, korraga avastasin, üht meesolevust vaadates, et hämmastavalt muutus ta kauniks looduseks hoopis teiste rakursside alt. Sain aru, et ka kuklad on üks minu suuri nõrkusi. Oo-jaa, milliseid meeletuid mõtteid kutsub minus esile üks kukal, kui mõtlen, kuidas mu käed seal toimetada võiks (see pole see konkreetne kukal, mille pealt avastuse tegin, mis seekord välja joonistus, tuleb lihtsalt üks teine meelde, kus sai korralikult toimetatud). Ja siis oli ka vaatenurk, kus joonistus välja selja ja õlgade lai joon. Ah, missugune vaade! Edasi ma vist isegi ei hakka kirjutama, sest see läheks juba liiga ülemeelikuks kätte... Aga kauni looduse nautimist saan ma jätkata, palju vaid soovin. Ja mõelda täpselt nii ulakaid mõtteid, nagu tahan.

Kuid, eks ma tean väga hästi ka seda, et kõige kaunimaks muudab kauni looduse minu silmis ikkagi tema mõistus. Ilma selleta ei mõju enamasti ka kõik muu. Ikka vaimsest poolest saab kõik alguse. Küll siis ka loodus kauniks muutub, kui aeg kätte jõuab.

Armastuse keskel

Hämmastav oli minu eilne õhtu, ei, enam ei olnud valentinipäev. Väga hämmastav. Oli kohal kaunis loodus, keda ma heal meelel vaatan, kellega heal meelel nalja viskan, kellega koos aega mööda saadan. Loomulikult, minu otsese küsimuse peale, miks asjad teatud punktist edasi liikunud pole või mida mõeldakse, kui toimetatakse nii, nagu toimetatakse, on muutunud veidi need suhted, aga suures plaanis on kõik sama. Loodus on jätkuvalt kaunis, vaadata, suhelda, imetleda.

Ja siis oli korraga üks noormees, kes oli väga otseselt ja intensiivselt liikumas kindlasse suunda. Kuidas mul (ja arvukatel õlledel) õnnestus ta ära võluda nõnda, et ta lausa mu jalge ette langemas oli, sellele küsimusele ma vastata ei oska. Kuid teemad, kuhu jutud juhiti, olid täpselt sellised. Aga mina, nagu ikka, ei olnud huvitatud ja seetõttu ei reageerinud ka. Iseäranis, arvestades seda arvukat alkoholihulka, mis oli juba leidnud tee inimese sisse. Võib-olla, kui inimene oleks sedasi käitunud siis, kui ta kaine oleks olnud ja mind vähe rohkem tunneks, oleks ma võinud selle peale kuidagi reageerida, aga elukogemus ei anna mulle küll mingit optimismi purjus, mind üldse mitte tundvate inimeste juttu tõsiselt võtta.

Ja nõnda ma siis seisin oma elu keskel ja vaatasin selle olukorra peale - jah, armastuse (on vist praegu sobilik sõna) keskel, aga ikka peamiselt sedasi, et mina sind, keegi teine mind ja võib-olla keegi kolmas siis seda teist.

Tee armastusega, siis tuleb ka töö

Seda ma tean ju ammu ja vist olen kuhugi ka kirja pannud (tuleb välja, et siiasamasse),  selle Tammsaare "Tõest ja õigusest" pärit lause ümbersõnastuse: "Tee armastusega, siis tuleb ka töö!" 

Täna on jälle üks selliseid päevi, kus see ütlus minu juurde tagasi tuleb. Tore on olla hinnatud tegija, kelle juurde tullakse oma uute soovide-vajadustega tagasi. Kuigi pidin äsjasele tööpakkumisele eitavalt vastama, on siiski hea teada, et põhimõtted, mille alusel toimetan, avaldavad mõju ja tagavad ka tulevikutöid.

Mõtlesin, et...

... võiksin olla omaette, mitte enda seltskonda peale suruda. Olen ju ikka üksi hakkama saanud ja iseenda seltskond on mulle harjumuspärane. Sedasi oleks see võinud olla ka seekord.

Aga, polnud ette nähtud mu mõttel teoks saada. Kõik läks teisiti, kõik sai hoopis teisiti.

Mõnikord pole mõtetel ette nähtud teoks saada, mõnikord lähevad asjad teisiti, kui plaaninud oled. Niikuinii oli kogu õhtu selle tähe all läinud, polnud siis ka see muudatus mingi üllatus.

Suur tänu!

Kuigi ma olen Sind tänanud miljoneid kordi, tahan Sind veelkord tänada. Selle eest, et Sa oled lihtne, siiras, aval, tähelepanelik, hooliv ja hoidev. Suur tänu, et Sa oled selline, nagu Sa oled.

Mu hämmeldusel ei ole otsa ega äärt. Tõesti, ikka ja aina mõtlen selle kõige peale. Ja imestan ja imetlen. Siiralt ja üllatunult.

Tore on, hea on, mõnus on, kindel on, turvaline on. Lihtsalt, kergelt.


Otsustest ja sellest, mis neile järgneb

Taaskord oli see olukord - ma olin meeleheitel, kõigele käega löömas. Siis kirjutasin mõned kirjad. Ja ühte lauset kirja pannes, tuli korraga minuni teadmine selle kohta, mida ma teha tahan. Sain aru, kus on see väärtus minu elus, mida ma heal meelel nautida tahan.

Otsustasin siis, juba teab mitmendat korda ümber ja tulemus oli ootamatu. Ma tõesti olen jätkuvalt üllatunud, et on olemas selliseid inimesi. Ja jätkuvalt olen südamest tänulik, et on olemas selliseid inimesi. Lugeda läbi, mis ma kirjutanud on, teha üks kõne ja kõik mutrid saavadki tööle pandud.

Ja kõik see, mis edaspidi toimuma sai, oli taaskord vaid asjade jada, mis pidigi vist tulema?

Nii kummaline on see, et elu mind ikka tagasi kutsub, kuigi seekord olin vähe kindlama jalgealusega, kui tol teisel korral. Tookord olin mõtlemas tõesti musti ja masendavaid mõtteid. Aga nüüd ma neid ei mõelnud, lihtsalt tundsin, et pole vaja. Olin ju ka pisaraid valanud, kuigi suuresti vist põhjuseta, aga ega selline teadmine ei suutnud pisarate voolu peatada.

Ja tulemuseks oli hea, parem ja veelgi parem...

laupäev, 14. veebruar 2015

Loominguline töö

Eile helistas mulle üks tavaline müügimees, kes siis hakkas pärima, millega mu ettevõte tegeleb ja kuidas mu ettevõttel läheb ja kas ma tean, mida võiksin paremini teha ja efektiivsemalt.

Ja kui ta siis oma küsimusi küsis, vastasin ma talle ühe efektiivsuse küsimuse peale, et efektiivsus on täpselt nii suur praegu, nagu ta on ja enam efektiivsemaks ei saa, sest enne, kui asjad realiseeruvad, on vaja mõelda ja see, millal õige mõte tuleb, pole teada.

Tema siis võttis sõnasabast kinni ja tegi järelduse, et mul on loominguline töö. Ja eks tal tõesti õigus oli, sest tõesti on mu töö loominguline.

Täna tunnen seda iseäranis hästi - kui ikka mõtteid pole ja vaimu peale ei tule, siis asjad edasi ka ei liigu. Ehk siis, ikkagi loominguline töö.

Ma ei pea mitte midagi!

"Sa ei pea mitte midagi!"

See lause on mul ikka kõrvus kumisemas. Jah, ma tõesti ei pea mitte midagi, mitte midagi tegema, mitte millegi poole püüdlema. Kui ei taha, pole vaja teha, kui ei taha, ära tee.

Ja ometi, iseäranis tänasel päeval, mõtlen ma, et kas ma peaks?

Aastad on läinud ja kes on alles jäänud, kas on üldse kedagi alles jäänud?

Vigased inimesed tuleb välja praakida, looduslik valik peab toimima. Ja nii ongi see läinud ju, nii ongi see kõik... Raske on mul sellega leppida, et mina praagiks osutunud olen, väga raske. Aga teha pole mitte midagi, sest kui praak, siis juba päriselt. Või tsiteerides Marko Matvere "Meri ja kuked" raamatut: "Kui rikutud, siis enam tagasi ei saa!"

... ja mitte ainult mõned autod

Hämmastav on see, kuidas mõni lause võib mõjuda, veel päevigi hiljem, ikka ja aina sügavalt sisse raiuda.

Ühest küljest ma tean ju kui vale see lause oli. Tean ju, et mõnel juhul, mõnel puhul, on väärtushinnangud sootuks teistsugused. Ega ma siis rumal ole. Ja teise inimese rumalus tuleb mul seetõttu märkamata jätta. Aga, ikka kummitab see lause mu peas, siiani.

Võib-olla on mul võimalus sellest vabaneda sootuks teisiti? Mõelda selle peale, et tegelikult ei ole tegemist ainult mitte mõnede autodega, vaid ka oma sõpradega, elukaaslasega, kõigega, mis on väljaspool, kõigega, kes on ümberringi. Mõnel hetkel vähemal, teisel hetkel jälle suuremal määral.

Ja tegelikult on suurim staar seetõttu ju ammugi teada. Mitte see, keda kõik staariks peavad. Mitte see, keda mina staariks nimetasin. Staariks on see, kes kõige rohkem staari moodi käitub. Ja see sõna "staar" pole siinkohal sugugi mitte hea sõna, see räägibki staarist, kelle pärisosaks on staaritsemine, kes ise enda silmis on staari staatuses, kes teab, et tema on kõige-kõige ja kõik mu on kõnts, saast, prügi...

neljapäev, 12. veebruar 2015

Jäljerada

Jälg siit,
jälg sealt,
igast puudutusest,
igast teost,
igast sõnast,
igast mõttest.

Jälg sinust,
jälg temast,
jälg jälgijast,
jälg jälgitavast,
jälg jäljendajast,
jälg jäljendatavast.

Kunagi suvel

Kunagi suvel,
ilusal,
palaval,
muusika meid kannab.

Kunagi suvel,
vaiksel,
lummaval,
kui elu vaid annab.

Kunagi suvel...

Sügava rahuloluga hinges

Eilne päev leidis mind mööda linna jalutamas suure rahuloluga hinges. See oli seesugune sisemine rahulolu, mida võib saavutada, kui saad teada, et oskad ja suudad, võid ja saad.

Ja eks ma saan aru ka sellest, et see rahulolu võib minus tekitada petliku eneseimetluse - et kui tark ja osav ma parajasti olen. Ka seesugune mõte käis mu peast läbi, aga selle mõttega on alati lihtne - vaadata kellegi veel targema ja tublima poole, see annab reaalsustaju tagasi. See, et ma üle keskmise vaimsete võimetega olen, on ju ammu selge niikuinii.

Ja ka elu tekitas mulle kiire tee tõelisusse tagasi: pärastlõuna pakkus mulle kohe ka seda, et mind taas maa peale tagasi toodaks ja saaksin jalust niidetud. Kuid, pole lugu, pooleteisepäevase tubli töö tulemusena, on vähemalt suurem osa tekkinud probleemist lahendatud. Sisemist kindlust, et ma asju õigesti teen ja oskan tulevikku vaadata nende asjadega, mida ma teen, juhtunu oluliselt kõigutada ei suutnud.

Ma olen seda kõike juba kogenud

Kõik, mis sa teed, teed ikka endale. Täna sai just üks ring täis - minu 1. jaanuari iseenda soovide järgi talitamine, sai täna tasutud. Eks ma teadsin, et see aeg tuleb, või vähemalt aimasin, et ega ma niisama pääse. Ja tuligi hetk, tuligi "tasu" saamise tund.

Aga võib-olla oli seal 1. jaanuaris ka üks teine hetk, mil minu arvamust küsiti ja seetõttu asetati mind nende inimeste hulka, kelle arvamust hinnatakse. Ja nüüd siis sedasi, mina ja minu arvamus - rumal olin, kui arvasin, et mul võiks olla midagi kaasa rääkida, oi, kui rumal. 

Ja sain aru, et ma ei ole inimeses eksinud, see, mis ühes teises konfliktsituatsioonis pinnale ujus, on tõesti olemas. Ja eks ma siis edaspidi arvestan sellega, muud ei midagi.

Ja taaskord tuleb mul olla suurem inimene. Taaskord tuleb jätta tähele panemata, mida ühe väiklase inimese väike hing endast välja paiskab.

Seda otsust ma ootasin...

Olen juba mitmeid päevi veeretanud üht teemat, ikka paremale ja vasakule, ikka edasi ja tagasi. Kord otsustanud, et teen asja ära, siis jälle seda, et ei, tuleb see asi jätta. Ja niimoodi juba mitu päeva ühtejärge.

Täna saatsin universumile palve, et tema minu eest otsustaks. Ja nii hämmastav kui see ka pole, läksid vaid mõned tunnid mööda ja otsus saigi tehtud. Nüüd on asi otsustatud vähemalt.

Ja eks ma tean, et seesugusest asjade käigust saan puudutatud vaid mina ise ja teistel pole sellest sooja ega külma. Aga eks see praegu väljastpoolt tehtud otsus kinnitas väga selgelt asjade liikumist sellesse suunda, kuhu ma niikuinii juba minemas olin.

Ja mõttes kaigub see südamest tulev lausumine: "Mul on aeg minna!"

Kui te saate seda endale lubada...

Pakkusin välja variante, täiesti süütult, lihtsalt oma kogemusest jutustades, aga vastuseks sain teate, et võin oma arvamusega kuu peale kerida...

Kui teie saate endale seda luksust lubada, et midagi põlata, siis on teil tõesti vedanud. Irooniline on see, kui piiratud võivad inimesed olla ja milliseid valikuid nad sellega juba eos enda jaoks tühistavad. Ei erine see olukord siin teps mitte ühest teisest olukorrast peaaegu nädal tagasi.

Välja selekteeritud

Ilmus reklaam, kontserdituuri reklaam. Esmane reaktsioon oli - ohoo, mis huvitavus see nüüd on. Aga edasi mõtlesin, et huvi pärast võiks ju vaadata, millal ja kus toimub. Ja välja uurida ka selle, palju raha selle asja eest siis saada tahetakse.

Tänapäevaste vahendite abil sai suht kiiresti selgeks kõik vajaliku. Ja ka selle, et piletihinna järgi olen ma välja selekteeritud, õigemini välja praagitud. Mina ei tea, kes on see, kes välja mõtleb, kui mitu raha ühe või teise kontserdi pilet maksab, aga antud juhul oli hind seesugune, et sain aru, et kui ma isegi väga peaks tahtma seda huvitavust vaatama minna, siis sellise raha ma jätan parem endale.

Nõnda lihtne siis ongi saada kasti paigutatud - kuigi jah, meil ei ole kastisüsteemi, nagu Indias, aga oma rahakoti järgi oleme seda siiski.

Niiet, jääb minust see kontsert nägemata, kuulmata, kogemata. Las ta siis olla, ju siis esmane reaktsioon - mis palagan see nüüd on - oli ikkagi õige.

pühapäev, 8. veebruar 2015

Selgelt nägemise võime

Mõnikord ma imestan iseenda üle, kuidas küll on mulle antud võime näha asju selgelt, näha neid läbi.

Just lugesin omaenda aastate eest kirjapandud mõtet: "Igaüks valib ise oma vangitorni!" Kust küll selline teadmine, selline sügavus? Muidugi mäletan ma seda, mis oli tookord selle mõttetera kirjapaneku taga, aga praegu seda vaadates, saab ta hoopis teistsuguse sisu.

Solgutatud

Kutse saadetud,
kutse tühistatud,
aktiivsus loodud,
aktiivsus maha tambitud.

Sol-gu-ta-tud,
kõmab mu peas kokkuvõte,
sol-gu-ta-tud,
mis on mu meelte haaramise mõte?

Küsida küsimusi

Minul on kombeks küsida küsimusi. Kuigi ma ise sellele suurt ei mõtle, saan inimeste reaktsioonidest aru, et küsimused on mul liiga sisulised. Ehk siis, küsin otseseid küsimusi, mis ei luba mööda laveerida, mis tabavad otse naelapea pihta ja kuna inimesed ei pruugi nende teemadega enda pead vaevata, siis võivad need küsimused olla ehmatavad, tekitada tõrkeid.

Aga ma küsin neid küsimusi seetõttu, et ma soovin teada, enamasti seetõttu, et ma hoolin, huvitun, tahan näha inimese sisse, tahan näidata üles, et minu näol on tegemist inimesega, kes siiralt huvitub.

Siiras huvi, hoolimine pole aga see, millega teisi inimesi vaevata. Võib-olla ma ei peaks küsima. Mõnikord ma näen, kuidas inimesed tunnevad ennast minu küsimuste peale ebamugavalt ja siis ma saan aru, et tuleks paigutada mingi filter, mis ei laseks mul neid küsimusi küsida. Võib-olla ei ole hea, et minu küsimused panevad inimesi mõtlema, tegelema nende teemadega, millega nad muidu oma mõtetes tegeleda ei taha, mis on kuhugi taustale tõrjutud.

Integratsioonipoliitika

Kui meil siin ikka arutatakse selle üle, kuidas Eestis elavaid teiste rahvuste esindajaid Eesti ellu integreerida, siis minul oli võimalus näha, millistel hetkedel see integratsioon täiesti kenasti toimunud on.

Eesti esinemine äsjasel FedCup'il oli hea näide sellest. Istudes tribüünil kuulsin mõnel hetkel enam vene keelt. Ja see tõigi minu mõtted sellele, et mis ühendab meid, kes me elame siin selles väikeses Eestis. Ja vastused on ju imelihtsad, tegelikult - ühised tegevused, kui tunneme, et meie ühiselt esindame seda riiki, sõltumata sellest, millisest rahvusest me oleme. Ja mul oli tõesti hea meel, et sport sedasi võib inimesi kokku tuua, paneb ühtmoodi aktiivselt kaasa elama.

Ja tuli mulle meelde minu jutuajamine ühe oma sõbraga aprillirahutuste järel, kui ta vandudes venelasi kirus. Ma siis tuletasin talle meelde, et ta selsamal aprilliööl, kui mööda Pärnu maanteed käis rüüstamiste laine, seisis õlg õla kõrval oma venelasest sõbraga, et kaitsta tema vara. Siis ta sai aru küll, kui rumalasti ta ennast väljendanud oli. Nende sõprus sai alguse koolist, sest käisid nad mõlemad sellises koolis, kus algul toimub paralleelselt nii eesti- kui ka venekeelne õpe ja viimastes klassides juba täielikult eesti keeles. Sealgi toimis integratsioon kuidagi iseenesest.

Aprillirahutustega on seotud veel teinegi teema, mis on minu elus üks üsna erakordne. Arvestades, missugune on minu eesnimi, taipas üks mu sõber küsida, et kuidas mina saan hakkama selles aprillirahutuste järelkajas. Mina, juba teab mitmendat põlve eestlane (suguvõsa ühe poole juured lähevad sügavale Vooremaa sisse), sain korraga ainuüksi oma eesnime tõttu paigatud kuhugi mujale, kui eestlaste rivvi. Päris kummastav oli sellist küsimust kuulda omaenda pikaajalise sõbra suust, kes ometi oleks pidanud teadma tausta, päritolu ja muud seesugust. 

Vaat sedasi on lood siis sellega, kes oled, kust tuled, kuhu lähed.

Ja integratsiooni teema kokkuvõtteks arvan ma, et see on samamoodi, nagu kõigi muude teemadega, inimesed peavad ise tahtma, see peab olema lihtne ja loomulik, sundimisega ei jõua kuskile ja tulemus on soovitule sootuks vastupidine.

Staatuse sport

Kohtusin tennisevõistlusi (Tallinnas toimus järjekordne FedCup) vaatamas käies ühe vana tuttavaga, Eesti üldsusele suhteliselt tuntud inimesega. Ja mina, oma avatuses ja otsekohesuses muidugi suhtlesin inimesega, küsisin küsimusi, soovides siiralt teada saada, kuidas inimesel läheb ja kuidas tal tennis, mille mängimisega ta nüüd vähe tõsisemalt tegeleb, edeneb.

Ja mida pikemalt me vestlesime, seda enam tajusin, kuidas inimene heal meelel sooviks minu seltskonnast vabaneda. Hakkasin siis mõtlema, et miks see sedasi on ja võttis vähe aega, kuniks ma aru sain. Et probleem oli minus, selles, millisesse ühiskonnakihti seesama tuttav mind paigutas. Sobimatute, staatuse poolest kõlbmatute inimeste klassi ja sealt tuli ka see tema vajadus minust eemalduda, mitte saada nähtud minuga ühes seltskonnas.

Ega midagi, minul pole vaja kohustlikult kellegi seltskonnas olla, kedagi oma seltskonnaga koormata, jätsin siis tuttavaga jumalaga. Kogu olukorra peale vaadates tuli mulle meelde see, mida ütles mulle eelmisel aastal üks mu teine tuttav, vastuseks minu küsimusele, miks ta ei mängi tennist - Eestis on tennis eliidi mäng. Kuna mina olen alati tennist mänginud seetõttu, et mulle see spordiala meeldib, juba lapsepõlvest peale, ja moepolitsei saadaks mu ilmselt pikalt ja pidevalt, sest ei ole mul isegi mitte eel-eel-eelviimase moe rõivaid platsile selga panna (pole seda kunagi oluliseks pidanud, pigem ikka mänguoskust ja selle arendamist) ja reketki on kasutatult juba umbes 15 aastat tagasi otsetud, siis ei saanud ma tema tookordsest väljaütlemisest aru.

Aga nüüd, selle äsjase olukorra valguses, sain aru küll. Et tennis on Eestis staatuse sport, pead tennist mängima, sest see on prestiižne, siis oled ikka pundis sees. Ja pead ka viimse moe kohaselt platsil riides olema, ka see on omamoodi kohustlik. Ja sul peab olema vahendeid, et käia soojades maades laagrites ja võistlustel. Ja eks ta tõsi on ka - vaadates, millist raha tuleb Eestis maksta väljaku kasutamise eest. Ja kui väikesed on võimalused üldse vaba väljakut saada, isegi seesuguste hindade juures, nagu meil siin on.

Oh mind rumalat küll, ise ei saanud aru, kui valesti ma talitasin, inimesele oma suhtlemisega koormaks olles. Aga, riukalik inimene minus tahaks just praegu tekitada olukorra, kus saadaks oma tuttavale sõnumi küsides, et kas me ehk võiks mõnikord koos tennist mängida, tema, võistlussportlane, võiks ju olla huvitatud erinevatest treeningpartneritest. Tahaks väikese intriigi õhku visata. Aga võib-olla siiski mitte? Las inimene olla oma piiratuses ja jääda ilma võimalusest areneda, nii mänguoskuste kui ka maailmavaate avaruse poolest. Või peaks asjale leidma sootuks teistsuguse lahenduse - leidma taas võimaluse tennist mängida ja hakata võistlustel osalema, et siis näidata, millest inimene ennast ilma jättis? Aga arvan, et see inimene pole seda vaeva väärt, kuigi nalja pärast võiks ju trikka teha küll.