"Sa ei pea mitte midagi!"
See lause on mul ikka kõrvus kumisemas. Jah, ma tõesti ei pea mitte midagi, mitte midagi tegema, mitte millegi poole püüdlema. Kui ei taha, pole vaja teha, kui ei taha, ära tee.
Ja ometi, iseäranis tänasel päeval, mõtlen ma, et kas ma peaks?
Aastad on läinud ja kes on alles jäänud, kas on üldse kedagi alles jäänud?
Vigased inimesed tuleb välja praakida, looduslik valik peab toimima. Ja nii ongi see läinud ju, nii ongi see kõik... Raske on mul sellega leppida, et mina praagiks osutunud olen, väga raske. Aga teha pole mitte midagi, sest kui praak, siis juba päriselt. Või tsiteerides Marko Matvere "Meri ja kuked" raamatut: "Kui rikutud, siis enam tagasi ei saa!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar