Eilne päev leidis mind mööda linna jalutamas suure rahuloluga hinges. See oli seesugune sisemine rahulolu, mida võib saavutada, kui saad teada, et oskad ja suudad, võid ja saad.
Ja eks ma saan aru ka sellest, et see rahulolu võib minus tekitada petliku eneseimetluse - et kui tark ja osav ma parajasti olen. Ka seesugune mõte käis mu peast läbi, aga selle mõttega on alati lihtne - vaadata kellegi veel targema ja tublima poole, see annab reaalsustaju tagasi. See, et ma üle keskmise vaimsete võimetega olen, on ju ammu selge niikuinii.
Ja ka elu tekitas mulle kiire tee tõelisusse tagasi: pärastlõuna pakkus mulle kohe ka seda, et mind taas maa peale tagasi toodaks ja saaksin jalust niidetud. Kuid, pole lugu, pooleteisepäevase tubli töö tulemusena, on vähemalt suurem osa tekkinud probleemist lahendatud. Sisemist kindlust, et ma asju õigesti teen ja oskan tulevikku vaadata nende asjadega, mida ma teen, juhtunu oluliselt kõigutada ei suutnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar