Kohtusin tennisevõistlusi (Tallinnas toimus järjekordne FedCup) vaatamas käies ühe vana tuttavaga, Eesti üldsusele suhteliselt tuntud inimesega. Ja mina, oma avatuses ja otsekohesuses muidugi suhtlesin inimesega, küsisin küsimusi, soovides siiralt teada saada, kuidas inimesel läheb ja kuidas tal tennis, mille mängimisega ta nüüd vähe tõsisemalt tegeleb, edeneb.
Ja mida pikemalt me vestlesime, seda enam tajusin, kuidas inimene heal meelel sooviks minu seltskonnast vabaneda. Hakkasin siis mõtlema, et miks see sedasi on ja võttis vähe aega, kuniks ma aru sain. Et probleem oli minus, selles, millisesse ühiskonnakihti seesama tuttav mind paigutas. Sobimatute, staatuse poolest kõlbmatute inimeste klassi ja sealt tuli ka see tema vajadus minust eemalduda, mitte saada nähtud minuga ühes seltskonnas.
Ega midagi, minul pole vaja kohustlikult kellegi seltskonnas olla, kedagi oma seltskonnaga koormata, jätsin siis tuttavaga jumalaga. Kogu olukorra peale vaadates tuli mulle meelde see, mida ütles mulle eelmisel aastal üks mu teine tuttav, vastuseks minu küsimusele, miks ta ei mängi tennist - Eestis on tennis eliidi mäng. Kuna mina olen alati tennist mänginud seetõttu, et mulle see spordiala meeldib, juba lapsepõlvest peale, ja moepolitsei saadaks mu ilmselt pikalt ja pidevalt, sest ei ole mul isegi mitte eel-eel-eelviimase moe rõivaid platsile selga panna (pole seda kunagi oluliseks pidanud, pigem ikka mänguoskust ja selle arendamist) ja reketki on kasutatult juba umbes 15 aastat tagasi otsetud, siis ei saanud ma tema tookordsest väljaütlemisest aru.
Aga nüüd, selle äsjase olukorra valguses, sain aru küll. Et tennis on Eestis staatuse sport, pead tennist mängima, sest see on prestiižne, siis oled ikka pundis sees. Ja pead ka viimse moe kohaselt platsil riides olema, ka see on omamoodi kohustlik. Ja sul peab olema vahendeid, et käia soojades maades laagrites ja võistlustel. Ja eks ta tõsi on ka - vaadates, millist raha tuleb Eestis maksta väljaku kasutamise eest. Ja kui väikesed on võimalused üldse vaba väljakut saada, isegi seesuguste hindade juures, nagu meil siin on.
Oh mind rumalat küll, ise ei saanud aru, kui valesti ma talitasin, inimesele oma suhtlemisega koormaks olles. Aga, riukalik inimene minus tahaks just praegu tekitada olukorra, kus saadaks oma tuttavale sõnumi küsides, et kas me ehk võiks mõnikord koos tennist mängida, tema, võistlussportlane, võiks ju olla huvitatud erinevatest treeningpartneritest. Tahaks väikese intriigi õhku visata. Aga võib-olla siiski mitte? Las inimene olla oma piiratuses ja jääda ilma võimalusest areneda, nii mänguoskuste kui ka maailmavaate avaruse poolest. Või peaks asjale leidma sootuks teistsuguse lahenduse - leidma taas võimaluse tennist mängida ja hakata võistlustel osalema, et siis näidata, millest inimene ennast ilma jättis? Aga arvan, et see inimene pole seda vaeva väärt, kuigi nalja pärast võiks ju trikka teha küll.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar