Hämmastav on see, kuidas mõni lause võib mõjuda, veel päevigi hiljem, ikka ja aina sügavalt sisse raiuda.
Ühest küljest ma tean ju kui vale see lause oli. Tean ju, et mõnel juhul, mõnel puhul, on väärtushinnangud sootuks teistsugused. Ega ma siis rumal ole. Ja teise inimese rumalus tuleb mul seetõttu märkamata jätta. Aga, ikka kummitab see lause mu peas, siiani.
Võib-olla on mul võimalus sellest vabaneda sootuks teisiti? Mõelda selle peale, et tegelikult ei ole tegemist ainult mitte mõnede autodega, vaid ka oma sõpradega, elukaaslasega, kõigega, mis on väljaspool, kõigega, kes on ümberringi. Mõnel hetkel vähemal, teisel hetkel jälle suuremal määral.
Ja tegelikult on suurim staar seetõttu ju ammugi teada. Mitte see, keda kõik staariks peavad. Mitte see, keda mina staariks nimetasin. Staariks on see, kes kõige rohkem staari moodi käitub. Ja see sõna "staar" pole siinkohal sugugi mitte hea sõna, see räägibki staarist, kelle pärisosaks on staaritsemine, kes ise enda silmis on staari staatuses, kes teab, et tema on kõige-kõige ja kõik mu on kõnts, saast, prügi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar