pühapäev, 8. veebruar 2015

Integratsioonipoliitika

Kui meil siin ikka arutatakse selle üle, kuidas Eestis elavaid teiste rahvuste esindajaid Eesti ellu integreerida, siis minul oli võimalus näha, millistel hetkedel see integratsioon täiesti kenasti toimunud on.

Eesti esinemine äsjasel FedCup'il oli hea näide sellest. Istudes tribüünil kuulsin mõnel hetkel enam vene keelt. Ja see tõigi minu mõtted sellele, et mis ühendab meid, kes me elame siin selles väikeses Eestis. Ja vastused on ju imelihtsad, tegelikult - ühised tegevused, kui tunneme, et meie ühiselt esindame seda riiki, sõltumata sellest, millisest rahvusest me oleme. Ja mul oli tõesti hea meel, et sport sedasi võib inimesi kokku tuua, paneb ühtmoodi aktiivselt kaasa elama.

Ja tuli mulle meelde minu jutuajamine ühe oma sõbraga aprillirahutuste järel, kui ta vandudes venelasi kirus. Ma siis tuletasin talle meelde, et ta selsamal aprilliööl, kui mööda Pärnu maanteed käis rüüstamiste laine, seisis õlg õla kõrval oma venelasest sõbraga, et kaitsta tema vara. Siis ta sai aru küll, kui rumalasti ta ennast väljendanud oli. Nende sõprus sai alguse koolist, sest käisid nad mõlemad sellises koolis, kus algul toimub paralleelselt nii eesti- kui ka venekeelne õpe ja viimastes klassides juba täielikult eesti keeles. Sealgi toimis integratsioon kuidagi iseenesest.

Aprillirahutustega on seotud veel teinegi teema, mis on minu elus üks üsna erakordne. Arvestades, missugune on minu eesnimi, taipas üks mu sõber küsida, et kuidas mina saan hakkama selles aprillirahutuste järelkajas. Mina, juba teab mitmendat põlve eestlane (suguvõsa ühe poole juured lähevad sügavale Vooremaa sisse), sain korraga ainuüksi oma eesnime tõttu paigatud kuhugi mujale, kui eestlaste rivvi. Päris kummastav oli sellist küsimust kuulda omaenda pikaajalise sõbra suust, kes ometi oleks pidanud teadma tausta, päritolu ja muud seesugust. 

Vaat sedasi on lood siis sellega, kes oled, kust tuled, kuhu lähed.

Ja integratsiooni teema kokkuvõtteks arvan ma, et see on samamoodi, nagu kõigi muude teemadega, inimesed peavad ise tahtma, see peab olema lihtne ja loomulik, sundimisega ei jõua kuskile ja tulemus on soovitule sootuks vastupidine.

Kommentaare ei ole: