Reede, 29. juuni 2007

Pajatusi pealinnast (vol 4)

Ja pealinnapajatuste lõpetuseks üks Brüsseli suvitaja, kes linnas ringi liikuvast kirjust seltskonnast väga hästi välja paistis- oma optimistliku ja särtsaka olemisega. Möödakäijatele andis ta oma kohalolekuga selgelt märku sellest, et on suvi- nautimise ja liikumise aeg.

Pajatusi pealinnast (vol 3)

Brüsseli pargis (Parc de Bruxelles) aega parajaks tehes avastasin pingi ümbrusest maast okkalisi kerasid. Need paistsid olevat mõne puu viljad, kuid millise puu küljest nad pärit olid, mul kindlaks teha ei õnnestunud. Aga okaskerad ise olid nii vahvad, et kuidagi ei suutnud neid jätta pildi peale püüdmast. Hiljem avastasin analoogse kujuga moodustisi ohakaga sarnanevate taimede õitena- seal küll rohekas-lillade okaskeradena.

Pajatusi pealinnast (vol 2)

Riikide nimedega tänavate vahele oli ära eksinud üks täiesti ootamatu tänavanimi- croissant'i ehk siis eesti keeles sarvesai oma. Ilma muigeta ei saa ma lisamata jätta, et linnaosa nimi flaami keeles oli Vorst- selle peale tuleb meelde aadressikirjeldus, mida kellegi aadressi teadmata kasutaksin- neljas puu vasakult, teine haru, kolmas oks. Edaspidi enne sellise nalja viskamist mõtlen ehk pikemalt järele, sest mine tea- selline aadress võib ka tegelikult olemas olla!

Pajatusi pealinnast (vol 1)

Seekordne külaskäik Brüsselisse viis mind taaskord uude kanti- Bruxelles-Midi raudteejaama ümbrusesse. Päris huvitav piirkond, kust leidsin kohaliku trammidepoo, mis jättis üsna sümpaatse mulje oma avatud uste ja kõrgete võlvidega. Ringi jalutades oleks justkui sattunud reisima- pea kõik tänavad kandsid riikide nimesid ja nii kuluski Hollandist Taani minekuks vaid mõni minut, astudes vahepeal ka Rootsist läbi. Kui aga jaamast kaugemale jõudsin, kerkis silme ette Türgi- möödudes Café Europa'st (ja nii mõnestki teisest analoogsest istumiskohast) jäid silma laudade taga istuvad dominot mängivad eakad meesterahvad. Siin-seal asusid "telefonipoed", kus vaatamata hilisele kellaajale tundus kliente jätkuvat. Poed tõid aga silma ette minevikupildi telefonikaugejaamast, kus operaator Sinu soovi kohaselt kaugekõnesid kabiini ühendas, ja samas tekitas kummalise mõttekäigu teemal, et Eestist midagi sellist (vähemalt minu teada) ei leia ja taksofonidki soovitakse ajaloo prügikasti saata.

Teisipäev, 26. juuni 2007

Pilvede lummuses

Üks järjekordne õhtu koos imeilusa päikeseloojanguga. Esmalt köitis mind see, et päike rõhutas kuidagi eriliselt puudelatvu tumeda taeva taustal. Ja kui juba selline ilu silma alla sattus, jäi pilk taevale pidama. Teadsin, et sellest saab imeilus päikeseloojang, kuid järgnenud erakordseks vaatepildiks ma küll valmis polnud. Kui algse kauni vaate loomisel olid abiks puud, siis edaspidi said pilved isekeskis fantastilise nägemuse loomisega hakkama- tagaplaanil hallikas toonis pilvemass, samas kui esiplaanil oleks keegi justkui vatitupsu sisse kollasega sirgeid jooni vedanud ja siis vahelduseks mõned kiud esile tõmmanud. Mõnes kohas oleks keegi nagu asetanud põlevad tukid taevasse, teisal olid aga koerad liikvel. Pilk taevasse suunatud seisin kui lummatud, hinges meeled iluga üle valatud. Vahel imeilusat maali vaadates olen ikka imestanud, kust kunstnikud inspiratsiooni saavad- nüüd sain taaskord kinnitust, et see kõik on meie ümber olemas, tuleb vaid märgata ja õigel ajal õiges kohas olla.

Mõttemõlgutused kassasabast

Kui oled korra poes käinud,
nelikümmend krooni on kui uttu läinud.

Mis selle eest siis saab ka?
Topsi jäätist ja jogurtit maasikaga.

Peale selle üks kirju kommituutu
oleks summa sisse mahtunud.

Esmaspäev, 25. juuni 2007

Pilk taevasse

Valged pilvelaevad
sinises suvetaevas
rallisõitu peavad!

Kuhu tormate,
valged iludused,
mida eest leida loodate?

Kas kiirustate,
sest selgelt mõistate,
et eluhetk on üürike?

Jaanituli

Kui on käes aasta kõige valgemad ajad (vahetult peale pööripäeva, mis tähendab, et päev on juba sammu võrra lühemaks jäänud ja kaugel pole ka enam jõulud), siis peab iga eestlane ennast seadma jaanitulele - aastasajad on möödunud sellest ajast, kui traditsioon alguse sai, kuid pidustused on jäänud samaks. Ikka tehakse lõket, tantsitakse, lauldakse, süüakse-juuakse ja tuntakse mõnu imeõrnast suveööst.

Sellel aastal viisid jaaniseiklused mind Palmse mõisa. Põhjuseid, miks just sinna, tekkis esialgse mõtte ja lõpliku otsustamise vahepeal juurde. Esmalt oli mõtteks see, et jaaniõhtule kohaselt rahvalikke laule ja tantsuviise esitava VLÜ esinemisest osa saada. Kui aga mõttest endast juba räägitud sai, ilmnes, et mu õetütre joonistatud pilt on Palmses näitusel üleval. Ehk siis esialgsest kõhklusest sai üsnagi selge soov selles kaunis mõisas aasta tähtsaim öö mööda saata.

Selleks, et soovitud kunstiteos nähtud saaks, sai teele asutud piisava ajavaruga. Kuigi peo alguseks oli märgitud kell 7, tahtsin kunstinäituse külastamiseks veidi aega varuda, ja nõnda saigi kohale jõutud juba veerand 7. Lühikese uurimise järel selgus, et näitus "Tantsu- ja kunstikooli Athena" õpilastöödest on üleval tall-tõllakuuris. Näitusel oli näha laste siirast rõõmu kuntsi teha ja naudingut mängida värvide ja vormidega - küll oli tegemist maalide, küll kollaažide, küll stiliseeritud maskidega. Juuresoleval fotol siis aga pilt, mille pärast sai näitusele mindud.

Kui näitus külastatud sai, haarasin jäätise järele ja istudes Palmse mõisa viival alleel sai vaadatud ilma ja inimesi. Ilm oli suurepärane, sest päike paitas mõnusalt. Linnud tegid taeva all kiiremaid ringe ja inimesi vooris palju edasi-tagasi - kord oli suure bussiga turismigruppe, siis jälle üksiküritajaid autodega. Paarikümneminutise ootamise jooksul õnnestus ikka korralik keeltepaabel kokku saada - kõlas nii eesti, vene, inglise kui ka prantsuse keelt.

Ja saigi ootamine otsa ja tuli aeg ennast mõisa pool jalutama seada - aias oli liikumas suhteliselt vähe inimesi ja see tekitas justkui mõnusa eraldatuse tunde. Mõisaaias ringi patseerides jäid silma mitmed ilusad paviljonid ning väga heas korras olevad kõrvalhooned - leidub ikka ilusaid kohti Eestimaal, kus on antud endast parim, et olemasolevad ehitised korras ja ilusad oleksid. Mulle meeldis enim veidi idamaise kupliga paviljon, mis oleks nagu ühest vanast ja võluvalt muinasjutust välja astunud.

Tiigiveel aga pakkus parima etenduse pardipere - pardimamma koos oma väikeste mudilastega. Pardipojad lasid uljalt ringi, vahel isegi sellise kiirusega, et kõrvaltvaatajal ei jäänud muud üle, kui imetlusest suu ammuli vaadata. Lisaks andsid omapoolse panuse ka pääsukesed, kes üldiselt küll madalal vee kohal tiirutasid, kuid aeg-ajalt ka tiigivee lainetama panid.

Mõnus oli pingil istuda ja vaadata, kuidas ümberringi tehakse ettevalmistusi korraliku jaanipeo pidamiseks - askeldamist toimus ümberringi nii palju, et oleks justkui keset kõige kibedamat tööaega kohale sattunud.

Ega läinudki enam palju aega, kui majade vahelt hakkas kostuma torupillimuusikat ja justkui nõia väel ilmusid igalt poolt välja inimesed - senini oli lõkkeplatsi ümber suhteliselt hõredalt rahvast olnud. Rahvamuusikud andsid endast parima ja poole tunni jooksul lauldi-tantsiti läbi tuntumad rahvaviisid (nt Kaera-Jaan), püüdes kaasa haarata ka publikut.

Ja edasi tuligi tants ja laul ja lõke ja söömine ja joomine. Lõkkematerjaliks olid suhteliselt kogukad pakud ja seega läks tule süütamisega üsna pikalt - pärast neljandat pudelit süütevedelikku sai tuli viimaks hoo sisse. Tantsuplatsil aga möllasid segamini nii kohalikud kui välismaalased, nii vanad kui noored. Eriliselt mõnusalt paistsid muusikat nautivat aga väikesed lapsed.

Kindlasti aitas jaanipeo kordaminekule palju kaasa ka ilm - vastupidiselt tavalisele jaaniilmale oli kuiv ja soe. Sumedat suveööd kaunistasid mõisaaeda helkima pandud küünlad ja tõrvikud, muutes niigi vapustava öö veelgi lummavamaks. Tagasisõit koju kujunes aga isemoodi nõiduslikuks - keerates Viitnalt Tallinna poole paistis ees ainult tume taevas ning peagi algavast uuest päevast polnud mingitki märki näha. Tallinna linn aga võttis meid vastu vihmasajuga, mis tuletas meelde, et siiski on tegemist jaaniööga ja ainult selline on kohane jaaniilm.

Kolmapäev, 20. juuni 2007

Lõhnablogi

Mulle meeldib EMT reklaam esimese lõhnakõne kohta, kus verivorstist saab very worst. Siin pakun Sulle aga võimalust oma kujutlusvõime abil osa saada lõhnablogist- ninaga õhku tõmmates nautida mesimagusat jasmiinilõhna.

Koit Toome "Allikas"

Kui lehed kuulutasid, et Koit Toome läheb oma kontsertkavaga mööda suvist Eestit rändama, ei jäänud muud üle kui endalegi piletid rõõmustada.

Kontsert toimus Oleviste kirikus, mis oli keskajal maailma kõrgem ehitis ning mille järgi praegugi Tallinna vaadet sätitakse.

Kontsert algas kohustusliku sissejuhatusega kohaliku kirikuõpetaja poolt, kes püüdis anda omapoolset sisu kontserdi pealkirjale- minu poolest oleks see osa võinud vabalt ära jääda, kuid lohutan ennast sellega, et vähemalt pääsesime "Meie isa palvest".

Kui siis formaalsused täidetud said, võisidki muusikud (lisaks Koidule ka kitarrist Jorma Puusaag) töö kallale asuda. Lood olid kõik teada-tuntud, andes meeldiva võimaluse kaasalaulmiseks. Kui aga Koidu hääl võlvide alla hulkuma läks, tekkis tunne justkui lükkaksid helid seinad ja lae liikuma. Siirast imetlust tekitab minus ka Koidu aktiivne suhtlemine publikuga (just see, mida mina ühelt artistilt ootan) ning silmaga nähtav soov, et tema tegevus igat kuulajat puudutaks- mingil hetkel tõi see küll silme ette gospelesinemise, kuid selline võrdluspilt tegi olemise ainult lõbusamaks. Kuigi Koit on tuntud lüüriliste lugude looja ja esitajana, tundub mulle, et tema sees pesitseb rokkar, kes tahab välja pääseda- ikka kisub tukka viskama!

Luiged

Miks küll on luiged nii lummavad linnud? Iga kord, kui neid kusagil vaatama juhtun, ei saa pilku nende pealt ära. Kas see on nende suurus, valge sulestik või pikk kael - midagi nendes lindudes on, mille imetlemisest kunagi isu täis ei saa. Ja kui nad veel lendu tõusevad ja oma tiibu graatsiliselt vee kohal vibutavad - hingematvalt ilus vaatepilt.

Teisipäev, 19. juuni 2007

Uuendused blogis

Eile oma mobiiltelefoniga mängides avastasin, et sellega tehtud pildid saab suhteliselt vähese vaevaga blogi-kõlbulikuks teha ja ka nende ülespanemine siia nõuab vaid ühte klahviliigutust. Ehk mida ma selle kõigega öelda tahan? Eks ikka seda, et edaspidi võite sellest blogist leida ka pilte.

Nii edastaksingi siinkohal hilinenud fotoreportaaži Palangast:

Botaanikaaia dekoratiivtaimede väljapanek rabas mind oma imepäraste tuplidega. Siin siis üks järjekordne näide värvikirevast ja imeilusa kujuga tulbisordist.







Sinetav väli, millest pilti tegemata mööda pääseda ei õnnestunud, ootas mind ühes peenranurgas ees. Ega siis jäänudki muud üle, kui telefoni järele haarata ja pilti teha.




Üks järjekordne tulbisort, mis avaldas muljet oma erksa jume - valge ja roosa seguga - ning imeilusa õie kujuga. Selliseid tulpe avastasin hiljem kasvamas ka Tallinnas Rävala puiestee haljasalal.






Selle pildi juurde ilmselt pikemat selgitust lisada pole vaja või kuidas? Lummavad on lilled, mille õied on juba kergelt musta tooni. Siin siis sellised imeilusad ja veidi müstilised tublid.







Ja üks minu lemmikuid sellelt avastusretkelt - väga pehmete õitega tulbisort. Pehme on õige sõna, sest õis jättis mulje siidisest pehmusest, millele aitas kindlasti kaasa ka valge värv.







Ja lõpetuseks jalutustänava äärest üks kastaniõis - kui meil siin enamasti kõik valgeõielised kastanid kasvavad, siis Palanga jalutustänavale oli istutad sellised roosade õitega.

Esmaspäev, 18. juuni 2007

Lendav laev

Mingi aeg tagasi rõõmustasin endale multifilmi "Lendav laev" DVD. Sombune pühapäev tingis selle, et välja minna ei tahtnud ja nii leidsingi olevat paraja hetke multifilmi vaatama asuda.

Esmalt proovisin multifilmi vaadata eesti keelde dubleerituna - või vähemalt sedasi ma arvasin, kui plaadiümbrist vaatasin - kuid kuna tegemist oli pealeloetud tekstiga, siis jätsin selle mõtte peagi katki ning edaspidi rahuldusin juba originaalheliga.

Multifilm ise oli endiselt hea ja vaadatav. Millegipärast aga tundus, et kuidagi lühikeseks on ta jäänud - kuigi kõik vajalikud tegelased ja tegevused olid sees. Lennata ihkav vetevana, kanajalgadel ringi tatvus majake koos nõidadega - nad kõik olid selles multifilmis alles ja olemas.

Vaatamine tõi meelde lapsepõlve helgemad hetked ning suurimat äratundmisrõõmu pakkusid meloodilised ja lõbusad laulud.

Vargamäe kuningriik

Kui Liina mulle lahkelt pakkus võimalust laupäevaõhtul teatrisse minna, haarasin võimalusest ilma pikema mõtlemiseta kinni. Jah-sõna andsin ilma erilise taustauuringuta ning nii selguski, et etendusest osasaamiseks (mis toimub Vargamäel) tuleb peaaegu Eesti keskpaika kohale minna - kuid suvi on ikka selline aeg, kus sõidetakse mööda Eestimaad ringi ja nauditakse vaba aega värskes õhus.


Et sõit ikka täie ette läheks, sai tehtud visiit 25-kroonisesse, ehk siis teisisõnu Tammsaare sünnikodusse, mis praegu muuseumina tegutseb - sisse piilutud erinevatesse hoonetesse ja viljapuuaias väljanäitusel olnud "Tõe ja õiguse" illustratsioonidesse, kus iga pildi kõrval oli ka väljavõte raamatutekstist, et piltide tausta selgitada. Ekslemise tulemusena jõudsime välja kultuurihiide, kus Järvamaa kultuuripreemia laureaadid on saanud igaüks oma puu istutada, ja kiigeplatsile, mida sai loomulikult otstarbekohaselt ekspluateeritud. 25-kroonine näpus, sai üles otsitud see nurk, mille alt Vargamäe maju rahatähel kujutatud on - ainsaks silmaga nähtavaks erinevuseks on roigasaed, mis tegelikkuses eksisteerib, kuid rahatähelt puudu on.

Kuna Vargamäe asub Eesti talule kohaselt piisavas eraldatuses, oli võimalik nautida täielikku vaikust, mida kaunistasid oma lauluga linnud, ning värsket õhku. Silmailu pakkus rohetav heinamaa, madalalt lendavad pääsukesed ning liblikad, kes kahe, kolme või neljakesi õhuakrobaatika numbreid esitasid.

Kui muuseumile ring peale sai tehtud ning veidi keha kinnitatud, oligi käes aeg teatrietendust vaatama asuda. Pealkiri "Vargamäe kuningriik" kirjeldab minu arvates piisavalt täpselt etenduse sisu - Andrese ja Pearu alatine vastasseis, alatine suutmatus ühiselt midagi ette võtta, samas mõlemad omal maal justkui kuningad valitsemas - püüdes anda parima, et ka edaspidi oleks võimalik sellel maal elada. Kuigi "Tõde ja õigust", mille ainetel "Vargamäe kuningriik" koostatud on, sai loetud väga ammu ja selle sisu on suuremalt jaolt ununenud, siis üksikuid äratundmishetki oli siiski leida - kuidas Krõõt heleda jaalega sigu rikkust ära kutsus, kuidas kraavi kaevates ikka kuidagi sedasi juhtus, et kõik veed Andrese maa üle ujutasid.

Etendus tõi hästi välja selle, mis on minu jaoks alati olnud "Tõe ja õiguse" peateema - raske töö, võitlus loodusega, et kuidagigi elatud saada - kuigi üht selgemini meeldejäänud repliiki "Tõest ja õigusest" ("tee tööd, siis tuleb ka armastus") näitemängus polnud. Samas avastasin ennast mõttelt, et kas mitte pole Andrese ja Pearu vaheline nagistamine peamiselt tingitud Andrese naisest Krõõdast - keda vähemalt etendusest nähtu põhjal Pearu ilmselgelt imetleb ja ihaldab.

Kui nüüd neile kahele teemale mõelda, siis aeg on läinud, muutunud pole aga midagi - ikka tehakse rasket tööd, et tulevastel põlvedel lihtsam oleks, ja ikka on kõik ning igal pool seotud armastusega.

Kuigi olen alati arvanud, et "Tõde ja õigus" on raske ja tõsine raamat, oli näidendisse suudetud sisse pookida piisavalt koomilisi situatsioone, samas hetkekski labaseks muutumata või laadanaljade tasemele langemata. Samuti oli tänapäevast hõngu tunda - kuidas linnavurled tulevad ja maa ning taeva kokku lubavad püüdes maarahval nahka üle kõrvade tõmmata, pidades seejuures ainult omakasu silmas.

Värvikamateks osatäitjateks olid minu jaoks Koer (Ago Anderson) ja Eedi (Velvo Väli). Kui esimene oli justkui kahe peremehe vahelisi suhteid kõige selgemalt väljendamas, siis teine esitas oma ullikese rolli nii veenvalt, et kuni mütsi peast võtmiseni meenutas olemuselt Urmas Kibuspuud analoogsete rollide esitamisel, kuigi pärast "mütsi langemist" tuli esile selge ja teotahteline mees. Teiste seast paistis silma veel ka Indrek (Märt Avandi) oma iseendale määratud raske koorma kandjana.

Etendus täitis oma ülesande igati hästi - pakkudes meelelahutust lisandina tõsistele teemadele ning ahvatledes "Tõe ja õiguse" järele haarama, et see siis täielikult läbi lugeda. Samuti tahaks ära märkida, et kogu näidend toimus ilma igasuguse helitehnikata, mis tähendab, et näitlejate häältelt nõudis see palju ning nad oli tõeliselt tublid, sest kuulmata jäid vaid mõned üksikud sõnad, kui näitleja juhtus just seljaga olema. Aga kui ikka näitleja täiel häälel midagi metsa poole hüüdis, siis kajas terve mets kohe vastu.

Samuti läks korda külaskäik Vargamäele - ootamatult tekkinud võimalus kipub sageli parimaid elamusi pakkuma. Reisi ennast jäävad meenutama veel esimesed metsmaasikad sellel suvel, kukkuv kägu ja imeõhuke kuusirp ka pärast päikeseloojangut eredas taevas.

Reede, 15. juuni 2007

Suvi, suvi, suvi

Juba on pool esimesest suvekuust möödas, aga mingit tunnet, et võiks suvi olla, pole kusagilt võtta. On olnud sooja ilma, on olnud natuke vabamat ringikäimist, on olnud juba esimesi suviseid avastusi, kuid siiski sügav tunne, et suvi käes on, puudub. Kurvalt mõtisklen omaette, et kas tõesti saab suvi enne otsa, kui jõuan mõttega selleni, et suvi on ja vabadus peaks hinges valitsema. Samas aga on kohustused uksest ja aknast sisse ronimas ning puhkus tundub kauge ja kättesaamatu unistusena (heh, mis ma siin nutan - sel aastal tean üsna mitut inimest, kelle jaoks puhkus sel suvel lihtsalt ära jääb). Sellises olukorras ei jäägi mul muud üle, kui igat vabat momenti ära kasutada ja teha täpselt seda, mida süda nõuab. Ja eks teengi, kuigi ikkagi tundub, et see pole päris see - suvi sügavale südamesse saamata?

Kolmapäev, 13. juuni 2007

Musta kuuli needus

Kui piljardit satuvad mängima inimesed, kes pole sellel alal erilised spetsialistid ega pole ka ammu kiiga kuule aukudesse saatnud, siis tabab neid tahes-tahtmata musta kuuli needus. Nad võivad ju meeleheitlikult proovida etteantud kuule (välja arvatud siis musta) aukudesse lüüa, kuid varem või hiljem lõpeb asi ikka sellega, et ootamatult satub auku must kuul, mis mängule kiire lõpu teeb. Kõige kurvem on see, kui on käega katsutav olnud selge võit - suur edumaa mängukaalsase ees ning mõni üksik kuul veel auku löömist ootamas ja võidu maitsegi juba suus tunda - aga saatus (või ebaõnn või olematu mänguoskus) vimka viskab ning musta kuuli kui välgust rabatu auku paiskab. Sama õnnetu on lugu siis, kui lauale pole jäänud muud, kui vaid must ja valge kuul, ning siis ootamatult musta kuuli asemel hoopis valge auku vajub ning taaskord on nii lähedal olnud võit meelest pühitud, justkui poleks teda lõhna kunagi olnudki.

Esmaspäev, 11. juuni 2007

Selle aasta rekord

Eile saavutasin oma selle aasta rekordi bowling'us - 151 punkti. Selle aasta rekord saabus kuidagi väga ootamatult, sest liikusin eelmistest mängudes ikka 100 punkti ümber (mis on minu enam-vähem tavaline skoor). Rekordi peamiseks ajendiks ja ilmselt ka põhjuseks oli see, et aega oli vähe ja mäng oli vaja kiiresti ära lõpetada. Lihtsaim viis selleks on aga esimese viskega kõigi kurikate pikaliviskamine. Seda õnnestus mul mängu jooksul teha ikka üsna mitmel korral ja sedasi saigi neljakesi mängides mäng läbi poole tunniga ja mulle kogunes üllatuslikult preemiaks 151 punkti!

Jäätiseauto

Ameerika filmides olen näinud, kuidas mööda linnu-külasid sõidavad jäätiseautod, mis siis käigu pealt ka jäätisemüügiga tegelevad. Meie küla vahel olen sellist autot ka aeg-ajalt sõitmas kuulnud-näinud - esmalt mängib muusika ja seejärel, tähelepanu juba endale tõmmanuna, ilmub välja ka auto ise. Siiani olen millegipärast arvanud, et auto niisama lõbu pärast ringi sõidab, kuid möödunud laupäeva õhtul õnnestus mul siis lõpuks näha jäätiseautot ka oma põhiülesannet täitmas - naabermaja ees oli auto peatunud ja justkui imeväel oli rahvastki palju ümberringi siblimas (tavaliselt on meil nädalavahetustel suhteliselt vähe inimesi majade vahel liikumas) ja endale jäätist nõutamas. Vaatepilt tegi südame soojaks ja tekitas minuski peaaegu soovi külma maiustust haarama minna. Siiski polnud soov väga suur ja nii lasingi jäätiseautol oma teed minna, kuid autot maja ette parkides kostus küla vahelt taaskord tuttav muusika, mis andis teada, et jäätiseauto on liikvel!

Majakivi-Pikanõmme loodusrada

Kuigi see, et Eestimaa loodus on imeilus, on ammuteada fakt, siis teadmisest ainuüksi ei piisa ja aeg-ajalt tuleb ise loodusesse minna ja kinnitust saada, et see tõesti niimoodi ka on.

Kuna on suvine aeg ja kodus konutada on küllaltki tüütu ning randa kohe kuidagi ei kutsu, siis sai otsustatud, et tuleb metsa minna. Metsa leidub ka siinsamas käe-jala juures, kuid siiski tahaks avastada uusi kohti ja nii saigi lähemaks tutvuseks välja valitud Majakivi - Pikanõmme looduse õpperada, mis asub Juminda poolsaarel.

Rada oli mõnusalt vaheldusrikas - küll oli paksu ja hämarat metsa, siis jälle lagedat raba, lopsakat sood ja liivast männimetsa. Raja servas olid abilisteks infotahvlid, mis aitasid kohapeal selgeks teha nii mõnegi taimeliigi. Silmaga nähtavalt olid üksteisest eristatavad ka soo ja raba - kui soo hakkas silma lopsaka taimestiku ja päris toekate puudega, siis raba oli suhteliselt lage. Ronimishuviliste jaoks oli rajal kaks rõõmuallikat - Majakivi ja vaatetorn. Esimene on Eesti suuruselt kolmas rändrahn, mille kõrgus on 7 meetrit - sellise kivi kõrval seistes tundsin ennast küll pisikesena. Kivi otsa ronides sai sellest kõrgusest aga omamoodi aimu - maapind tundus väga kaugel olevat. Vaatetornist avanes aga ilus vaade rabale ja üle metsa paistas ka meri kätte. Samuti oli kaugemal silmapiiril märgata Tallinna teletorni ja Muuga sadama rajatisi. Rajaäärses looduses avaldasid enim muljet rikkalikult õitsevad sookailid, metsaalune "lumi" (valged vatitupsud maas ja puudel) ning sipelgalõvi. Viimast ei õnnestunud küll oma silmaga näha, kuid siiski olid liival näha kohad, kus sipelgalõvid pesitsesid - lehtreid oli terve luide täis.

Kui nüüd retk loodusesse kokku võtta, siis oli mõnus aeg linnulaulu, hea ilma ja värske õhuga!

Roolijoodik

Avastasin, et minu kohta kehtib väga täpselt määratlus "roolijoodik". Loomulikult pole ma hakanud alkoholi intensiivelt jooma ega ka purjus peaga rooli istuma. Asi on lihtsalt selles, et aeg-ajalt tekib ikka vajadus haarata autoroolis olles (kas siis vee- või mahla-) pudeli järgi - enamasti on selles süüdi palavus või siis lihtsalt tekkinud janu. Ja niimoodi olengi sõna otseses mõttes roolijoodik - pika harjutamise peale olen juba omandanud piisava osavuse pudelite avamiseks sõidu ajal.

Kolmapäev, 6. juuni 2007

15 krooni eest sportimist ja valutav käsi

Kui on olemas sportimiseks vajalikud vahendid (dressid, tossud, pallid, reketid), siis treeningkorra võib kätte saada ka väga odava hinnaga. Just sedasi läks minuga eile, kui käisin üle hulga aja tennist mängimas. Kuigi minu vastaseks oli üksnes sein, oleksin 15-kroonise väljaminekuga piirdunud ka siis, kui oleksin mänginud nö vaba kasutusega väljakutel kellegagi kahe peale. Lisaks oleks õnnestunud sedagi väljaminekut vältida, kui oleksin nõustunud higisena autosse istuma ja koju sõitma. Kuid elu aeg spordiga tegelenuna on peale trenni higisena ringi liikumine minu jaoks vastuvõetamatu ja nii tuli mul 15 krooni pesemise eest välja käia. Kuid arvestades spordiklubide hinnakirju on see ikka ütlemata väike summa.

Asudes nüüd pealkirja teise poole juurde tuleb märkida, et kuigi talvel on harrastatud nii sulgpalli kui ka basseiniballetti, osutus tennisereket siiski ootamatult raskeks ning palli sellega lüüa peaaegu ületamatuks ülesandeks. Suurema osa ajast veetsin krampi kippuvat kätt raputades, kuid sellest polnud suurt abi midagi, sest kätteantud raskus oli siiski harjumatult suur. Aga mingi aja pidasin siiski vastu ja üllatavalt on käsi tänagi liikumisvalmis.

Teisipäev, 5. juuni 2007

Suitsuvabadus

Täna jõustub "Tubakaseaduse" muudatus, mille kohaselt ei tohi enam avalikus kohas suitsetada. See peaks suitsuvabaks muutma nii restoranid, pubid kui ka ööklubid. Minu jaoks on see ainult positiivne uudis, sest olles üsna aktiivne eelnimetatud kohtade külastaja, olen olnud sageli sunnitud taluma suitsuvinet. Samuti on riided olnud järgmiselgi hommikul suitsust läbiimbunud ja lõhna riietest väljasaamiseks tundub, et pole muud varianti, kui asjad pessu panna. Kuid nüüd on see aeg möödas ja väljas mõnusa aja viitmine muutub kohe palju positiivsemaks - kontserdi nautimist suitsuvabas ruumis õnnestus mul tunda saada Goo Goo Dollsi möödunud aasta esinemistel Stockholmis ja Londonis ning mõnus ärevus võtab juba praegu maad, sest lavaltoimuvale aktiivselt kaasa elades on õhk väga oluline komponent.

Esmaspäev, 4. juuni 2007

Mahlapakilt leitud matkarada

Aeg-ajalt luban endale ikka mõne mahla ja mahla jooma asudes satun vahest ka lugema, mis paki peal kirjas on. Aura mahlade paki peale ilmus mingi aeg tagasi informatsioon, et Tabasalu looduspargis on avatud Aura loodusrada. Kuna see on minu jaoks üsna tihti külastatav paik, siis tundus uudis sellisest rajast natuke kummastav - arvestades, et Tabasalu looduspargis on minu teada inglise miili rada ja looduspark nö iseenesest.

Aga kui tekivad kummastavad emotsioonid, siis tuleb faktid üle kontrollida. Selline võimalus avanes mul siis möödunud nädalavahetusel. Tabasalu loodusparki sai sisenetud nö valelt poolt - tavaliseks sisenemiskohaks on ikka Tabasalu keskusest tuleva tee otsas olev värav, kuid seekordne jalutusretk pargis sai alguse hoopis endise Merepiiga asukohast. Astudes siis küllaltki rohtukasvanud metsarajale, saidki faktid üle kontrollitud - kohe raja alguses ilutses infotahvel, mis andis teada Aura matkarajast ja sellel asuvatest vaatamisväärsustest. Selliseid infotahvleid oli teel Tabasallu veel teisigi ja nii oli võimalik näiteks fikseerida endise Tabasalu mõisa asukohta, millest mina teadlik polnud. Samuti tähistasid matkarada puudele tõmmatud triibud, mis ilutsesid kõrvuti minu kodukülast Keila-Joani viiva matkaraja triipudega.

Siit siis ka soovitus - kui vahel kipub mõni nädalavahetus igavaks kätte minema, siis on Tallinna külje all olemas koht, kus meeldivalt värskes õhus aega viita - mahlapakilt leitud Aura matkarajal!

Reede, 1. juuni 2007

My kind of weather

Eile õhtul oli ilm selline, et oleksin tahtnud kohe kõva häälge karjuda - that's exactly my kind of weather! Tuul mässamas puude latvades, pilvine ilm, mõnusalt soe, ööhämarus taevalaotusel hiilimas! Mida oskaks hing veel ihata, kui et vaadata ja tunda vaid seda looduse jõudu enda ümber märatsemas. Kuidagi ei tahtnud magamagi jääda, sest hinges valitses suur soov võimalikult kaua looduse jõudemonstratsioonist osa saada.